Eesti majanduslik aktiivsus võimaldab tavapärasest kiiremat ehitustegevust ja seda loodetavasti ka tulevikus nii kogu Eestis kui ka loomulikult Tartus.
Linna arengu mootor
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arendajate surve ja soovide taga peidavad end tegelikult suured võimalused. Kuigi kriitikat jagub uusehitiste kohta pidevalt, ärgem unustagem peamist kinnisvaraarendus on oluline linna arengu mootor.
Nii ei tasuks koos pesuveega lastki välja heita. Häid näiteid on tunduvalt rohkem kui ebaõnnestumisi. Viimased aga võimenduvad oluliselt tänu ajakirjandusele.
Aastas annab linna arhitektuuri- ja ehitusosakond välja keskmiselt 1000 hooneehitusluba, kriitika osaliseks on saanud üksikud.
Paljudel juhtudel on kriitika puudutanud selliseid punkte, mida kümne aasta pärast enam ei mäletatagi (Emajõe ärikeskuse esimene järk, Zeppelini kaubanduskeskus, Hansapanga hoone Barclay platsil).
Värskeid ideid
On hea meel, et Tartus on üha populaarsemaks muutunud arhitektuuri- ja planeeringukonkursid, mis toovad värskeid ideid ning on võimsad demokraatliku linnaplaneerimise tööriistad.
Eelmisel aastal kirjutati arhitektuurikonkursi nõue vähemalt 6 detailplaneeringusse. Konkursi alusel valmivad korterelamud Rebase tänavas Emajõe ääres, Kesklinna kooli ja Konsumi poe juurdeehitis, Kaunase puiestee ja Jaama tänava nurgale planeeritud kirik.
Paljud tulevikku vaatavad arendajad on parema tulemuse nimel ise arhitektuurikonkurssidest huvitatud, samuti on tihti initsiaatoriks linn.
Tõsi, kõik konkursid ei materialiseeru. See probleem puudutab paljusid Eesti linnu, kuid Tartus on õnneks olukord muutumas. Rüütli tänav ja Tubina monument on pretsedentidena Eestis ikkagi teerajajad.
Hetkel on valmimas Kesklinna kooli juurdeehitise projekt, alustatud on Vabaduse autosilla, Toomemäe väikevormide ja Jaamamõisa elurajooni lasteaia projekteerimist. Detailplaneering on koostamisel Fortuuna kvartali kohta, kus hoonestuskava aluseks oli samuti linna korraldatud arhitektuurikonkurss.
Tartus on veel mitmeid elamupiirkondi, märkimisväärseid ehitisi ja sellekohaseid plaane, mis väärivad esiletõstmist: Tulbi-Veeriku ning Rebase 25 ja 27 elamupiirkond, planeerimisel olev Kummeli tänava elurajoon, Emajõe ärikeskuse teine järk, Ahhaa keskus ja tigutorn.
Miljööväärtuse keerukus
Miljööväärtuslikel aladel on oluline, millised kriteeriumid võtta planeerimisel aluseks. Need võivad olla hoonete mahud, vormid, ajalooliselt kasutatud materjalid, materjalide kasutamise ideoloogia, aknaproportsioonid või hoopis inimesed.
Tegemist on ääretult keeruka probleemistikuga, mille lahtiharutamisega iga päev tegelemegi.
Veel umbes 15 aastat tagasi räägiti tõsiselt amortiseerunud Supilinna majade lammutamisest ja vajadusest ehitada asemele suured tollasele elustandardile vastavad paneelelamud.
Tänapäeva elustandardi mõiste on sellest ajast õnneks üsna palju muutunud, peites endas palju suuremat paindlikkust. On hakatud hindama inimkeskseid mastaape ja tunnet, mis tekib, kui naabrid on vähemalt teretuttavad.
Praegu käib miljööaladel tihe arendustegevus. Viimase 1015 aasta jooksul on suur hulk, võibolla isegi enamik miljööväärtuslike piirkondade elanikest välja vahetunud ja on loomulik, et see veel mõnda aega jätkub.
Näiteks Supilinna Seltsi eestvedajateks on enamasti viimase aastakümne jooksul Supilinna kolinud inimesed.
Linn on arenev organism, mis peab käima kaasas nüüdisvajaduste ja ka piirangutega. 1216 korteriga elamud on miljööaladel olnud ajaloo vältel täiesti tüüpilised, kuid isegi kinnisvaraarendajad ei julge enam unistada säärasest tihedusest, ehkki ka siin on erandeid.
Kõrvalepõikena Tallinna Pelgulinna näide, kuhu kahekorruseliste agulimajade vahele ehitati esimese vabariigi ajal päris palju nelja korruse ja ühe trepikojaga kivimaju. Praeguseks ka need saanud miljööväärtuseks.
Et leida linnaosale sobiv ja kõige paremini miljööd hoida aitav tihedus, mis samas arvestaks nii praeguste parkimisnormide, haljastuse säilitamise vajaduse kui ka tänapäeva elustandardiga, on arhitektuuri ja ehituse osakonnas tehtud uuring, mille põhjal määratakse nn koormusindeks.
Koormusindeks sõltub krundi suurusest ja piirkonna eripärast. Näiteks koormusindeks 200 tähendab, et ühele korterile hoones peab vastama vähemalt 200 m² krundi pinda. Teisisõnu: kui teil on krunt suurusega 1600 m², võite sinna ehitada kuni 8 korteriga maja.
Töövahendina on koormusindeks arhitektuuri ja ehituse osakonnas ning linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonnas juba kasutusel.
Vaadates Tartu suuremaid miljööpiirkondi, võib öelda, et erinevalt Supilinnast on Karlova ja Tähtvere linnaosana suhteliselt valmis.
Supilinnas on veel ruumi tihendamiseks ja minu meelest on see igati põhjendatud, sest see on äärmiselt huvitav kesklinnalähedane piirkond.
Tihendamine aitab kaasa piirkonna mitmekesistamisele sotsiaalses plaanis, samuti on see suurepärane võimalus mastaapi sobiva nüüdisarhitektuuri edendamiseks.
Uudsus rikastab
Miks pooldan meie kaasaegset arhitektuuri miljööväärtuslikes piirkondades? Minu arvates on ohtlik kuulutada üks ajastu linna mõnes piirkonnas ainuuõigeks ning arengutegevuses kuni detailideni ainult sellest lähtudagi.
Praktika näitab, et tulemuseks on Potjomkini küla, mis devalveerib kõrval asuvat autentset miljööväärtuslikku hoonestust.
Tartu ei vaja vanade hoonete makette, siin on piisavalt vanu väärikaid ehitisi, mille renoveerimine on ääretult oluline.
Usun, et lähiaastatel on Supilinna kerkimas nii mõnedki kaunid majad, mille puhul ei räägita enam seinakonstruktsiooni või akna proportsiooni järgimisest ja petikutest, vaid tänapäeva arhitektuurimõtte edasikandmisest ning heast elukvaliteedist. Sellised olemasolevate agulimajade kõrvale sobituvad ehitised leiavad kajastamist ka arhitektuuriajakirjades.
Olen kindel, et suure vaimse potentsiaaliga Tartu on hea kasvulava tänapäeva kõrgel tasemel arhitektuurile.