Aprilli algul otsustas linnavalitsus kompenseerida kuue 1940. aasta oktoobris õigusvastaselt võõrandatud aurulaeva mõttelisi osi. Meremuuseumi andmeil olid kaks neist Orion ja Merkur võõrandamise ajaks juba uppunud ning kaks Uranus ja Regulus seilasid maailmameredel mitme riigi lipu all veel 1959. aastani.
Viies, Arcturus läks põhja sõja ajal. Kuuest vaid üks, Mars kuulus hiljem Eesti Merelaevandusele ja jõudis 1941. aasta augustis evakuatsioonireisil Peterburi.
Tallinna maa-ameti vara tagastamise osakonna peaspetsialist Ellu Brauer ütleb, et laevade puhul saabki rääkida ainult kompenseerimisest, sest teadaolevalt ei ole neist laevadest endisel kujul säilinud ükski.
Tema andmeil on aastate jooksul positiivselt lahendatud 55 laevaosaku kompenseerimise taotlus. Väike kogus 15 aastat tagasi esitatud avaldustest on veel läbi vaatamata. Osa on tõendamatuse tõttu ka tagasi lükatud.
Paber ja tegelikkus
Võõrandamise alguse ajaks, 16. juuniks 1940 oli meremuuseumi andmetel põhja läinud või omanikku vahetanud hulk laevu, mille eest nüüd kompensatsiooni makstaksegi.
Kompenseerimise aluseks on Riigiarhiivi teatised. Viimase kompenseerimisotsuse aluseks olnud arhiiviteatis kinnitab, et need kuus laeva natsionaliseeriti ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 1940. aasta 9. oktoobri otsusega.
«Arhiiviteatis vastab igati esitatud nõuetele. Meie saame lähtuda ainult seadustest ja määrustest,» kinnitab Brauer. Ta loeb usaldusväärseks allikaks ka meremuuseumi, ometi ei pidanud vara kompenseerimise linnakomisjon seekord vajalikuks lisainfot küsida.
Eestist lahkunud ja 1947. aastal Rootsis loodud Eesti Laevaomanike Koondise peasekretär Arved Mägi kirjutab kogumikus «Eesti laevanduse aastaraamat 1996»:
«Moskva dekreediga 31.07.1940. aastal kohustati kõik Eesti laevad koheselt siirduma Murmanski või Vladivostokki ning heiskama neil Eesti lipu asemel Nõukogude lipp. Seda seadust ignoreerisid peaaegu kõik parajasti välisvetes olevad eesti laevajuhid. Teadaolevatel andmetel täitsid käsku vaid kaks meest: kapten Perk siirdus a/l Elnaga Murmanski ja kapten Jüri Kallaste a/l Kajakaga Kesk-Ameerikast Vladivostokki. Viimane mees dekoreeriti hiljem Lenini ordeniga.
NSV Liidu poolt natsionaliseeriti dekreediga kõik 1940. aastal Eesti Kaubalaevastiku nimekirjas seisnud laevad, ka need, mis olid juba hukkunud. Ühele neist, 6.07.1940. aastal torpedeeritud Tallinna Laevaühisuse aktsiaseltsi a/l Vapperi kindlustusrahale pretendeeris NSV Liit kohtuprotsessil veel 1954. aastal.» (lk 92)
Mägi andmeil kuulus Eesti Kaubalaevastiku nimekirja 1940. aastal 340 alust.
Meremuuseumi direktori Urmas Dreseni sõnul olid need laevad küll natsionaliseerimisnimekirjas, aga reaalselt paljusid neist ära ei võetudki. «Muidugi ei saanud need edasi sõita Eesti lipu all ja omanikud võisid olla peidus kuskil uutes firmades,» arvab ta.
Rahandusministeeriumi halduspoliitika osakonna juhtivspetsialist Annike Riibe selgitab: «Kui laev oli juriidiliselt natsionaliseeritud, kuid faktiliselt enne natsionaliseerimist uppunud või sõja käigus põhja lastud, siis minu seisukohalt ei saa seda käsitleda kui õigusvastaselt võõrandatud vara.»
Tema sõnul ei kuuluks see hüvitamisele, sest ei ole omaniku tahte vastaselt ära võetud seaduses sätestatud ajavahemikul ja oli tegelikult selleks ajaks juba hävinud.
Mis juhtus enne
Mullu koostatud «Valge raamat» eesti rahva kaotustest okupatsioonide ajal (19401991) kirjutab, et juba 1939. aasta detsembris uputasid Nõukogude lennukid Läänemerel kaubalaev Kassari. Samas on linnavalitsus 30. juunil 1999 kompenseerinud ühele õigustatud subjektile Kassari mõttelise osa.
1870. aastal ehitatud ühetekine kaubaaurik Orion osteti Eestisse 1938. aastal. 1940. aasta veebruaris uppus see teel Trondheimist Aberdeeni. Meremuusemi teadur Tõnu Kask kirjutab kogumikus «Eesti laevanduse aastaraamat 2001» aluse saatusest nii:
«Väga salapärastel asjaoludel hukkus 26. veebruaril Põhjamerel a/l Orion. See väike, 769,5 brt aurik oli tselluloosilastiga teel Inglismaale, kui ta järsku hakkas lekkima. Meeskond eesotsas kapten Venzeriga asus päästepaatidesse. Jälle arvati, et laeva on sokutatud põrgumasin.»
Nüüd eraldab linnavalitsus omandireformi reservfondist ühele Orioni omaniku pärijale selle 3/50 osa eest kompensatsiooni.
9. mail 1940 torpedeerisid sakslased Hollandi rannikul aurulaev Viiu, millega läks põhja ka 13 meeskonnaliiget, pääses vaid viis.
Kaks aastat tagasi sai Viiu ühe omaniku Rootsis elav pärija kompensatsiooniks 782 000 krooni erastamisväärtpaberites.
Teise maailmasõja ajal langes nii mõnigi Eesti lipu all sõitev laev sõjasaagiks. Aprillis 1940 kaaperdasid sakslased Bergeni sadamas Eesti kaubaaurikud Arcturus, Regulus ja Uranus. Arcturus sõitis edasi Saksa lipu all ja sai 1943 novembris Briti lennukilt pommitabamuse, hiljem Norra allveelaevalt torpeedo ja vajus Aalesundis põhja.
Regulus sõitis algul Saksa, siis Suurbritannia lipu all ning müüdi lõpuks Lõuna-Ameerikasse, kus 1959. aastal lammutati. Ka Uranuse võtsid inglased sakslastelt üle. Meremuuseumi teate kohaselt tagastati alus 1950. aastatel endistele omanikele ja see hakkas sõitma Panama lipu all. 1959 läks aurik vanarauaks.
8. juulil 1940 hukkus kaks laeva. Põhjamerel sai sakslaste torpeedo aurulaev Merkur ja Atlandi ookeanil itaallaste torpeedo aurulaev Vapper. Merkuri 17 meeskonnaliikmest hukkus neli, Vapperil sai surma kolm meremeest. Mõlema laeva eest on tänased maksumaksjad endistele omanikele kompensatsiooni maksnud.
«Sõjakahjude hüvitamine ei toimu omandireformi aluste seaduse alusel, välja arvatud juhul, kui see vara oli enne sõjas hävimist õigusvastaselt võõrandatud,» teatab juhtivspetsialist Riibe.
Õiglus või ülekohus?
Mägi kirjutab, et Läände jäänud Eesti laevadest rekvireeris enamiku Briti valitsus ja need sõitsid sõja aastail oma meeskondadega Briti lipu all. Paljud neist laevadest ja meremeestest hukkusid sõjas.
Riibe hinnangul ei saa endistele omanikele tagastatud laevad hüvitamisele kuuluda, sest õigustatud subjektil ei ole õigust nõuda tagastamist või kompenseerimist vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud.
Siiski võib see kõne alla tulla juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta kompenseeritud või tagastatud teisele isikule. Seda peab kontrollima kohalik omavalitsus.
Kõik laevaomanikud ei pääsenud Läände, suur osa neist saadeti hoopis Venemaale vangilaagritesse või asumisele. Nende kuue laeva üks omanikke, kelle pärija kasuks nüüd linnavalitsus kompensatsioonisummad otsustas, suri 1941 septembris Venemaal vangilaagris.
«Laevad uppusid või läksid üle uutele omanikele. Siinsed omanikud jäid oma osadest ilma. Teine küsimus: miks peame meie Saksamaa või Nõukogude Liidu tekitatud sõjakahjud kinni maksma?» arutleb Dresen.
Väidetavalt polnud nii mõnigi välismaal elav laevaomanik oma siinseid kompanjone unustanud ja nii mõnigi endine osanik sai mingite imeteede kaudu oma vara kasutamiselt dividende ka Nõukogude ajal.
Omandireformi aluste seaduse kohaselt ei tohi vara tagastamine või kompenseerimine tekitada uut ülekohut või kahjustada teiste isikute huve. Kas eelnimetatud laevade kompenseerimine on õiglane või kahjustab kellegi huve, ei söanda ükski ametiisik öelda.
Kui 1990. aastate algul oli valitsuse koosseisus ametis kogunisti reformiminister, siis praeguseks on omandireformi korraldamine pandud kohalike omavalitsuste õlgadele. Justiitsministeeriumist öeldi Postimehe järelepärimisele, et niisuguste vaidlusküsimuste kommenteerimine pole nende pädevuses.
Järelevalvet õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse ja kompensatsiooni määramise üle teeb maavanem. Rahandusministeerium on omandireformi õigustatud subjektide ja tagastatava ning kompenseeritava vara registri pidaja.
Rahandusministeeriumist öeldi, et vastuoluliste andmete ilmnemisel võib ministeerium taotleda ses asjas maavanema järelevalvemenetluse tegemist.
Mis on õigusvastaselt võõrandatud vara?
Omandireformi aluste seaduse (mida on pärast selle vastuvõtmist 1991. aasta juunis 37 korda muudetud ja täiendatud) kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara niisugune vara, millest omanik on oma tahte vastaselt ilma jäänud või mille reaalse repressiooniohu tõttu maha pidanud jätma.
Vara õigusvastaselt võõrandamisena käsitletakse seaduses eelkõige natsionaliseerimist ja kollektiviseerimist ajavahemikus 16. juuni 1940 kuni 1. juuni 1981.
Laevade kaaperdamisest ja torpedeerimisest seadus ei räägi.