Varvaskingades haldjas

Täpselt oma 36. sünnipäeval võttis Estonia teatri priimabaleriiniks tõusnud Marina Chirkova vastu Eesti teatri aasta tantsupreemia. Peterburis sündinud tantsijanna juured ulatuvad Rakverre ning kui ta olnuks veidigi leebema loomuga, seisaks praegu ehk hoopis matemaatikaõppejõuna üliõpilaste ees.

«Vaat see on imeline laps!» ütles legendaarne Peterburi balletipedagoog Nadežda Štompel elegantselt sigaretisuitsu pahvides pärast seda, kui oli kolmsada baleriinihakatist oma range pilgu alt läbi lasknud ning nende seast hapra oleku ja tumedasilmse Marina Chirkova välja valinud.

Selle lausega oli matemaatikaprofessorist isa ja arhitektist ema ainukese tütre saatus otsustatud ja ta oli oma tahtmise saanud. Ees ootasid maailmakuulus Vaganova balletikool, kümne aasta pikkune särav karjäär toona Kirovi nime kandnud Leningradi ooperi- ja balletiteatris (nüüd Maria Teater – toim) ning lõpuks saabumine Rakverest pärit vanaema Irina sünnimaale. Kuid sellest kõigest polnud väikesel Marinal tol augustipäeval, mil ta Gorki kultuuripalees oma spagaatide ja hüpetega ühele poole oli saanud, muidugi mingit aimu.

Küll aga oli tüdruk juba kolmeaastasena vanematele teatanud, et temast saab baleriin. Suguvõsas polnud kedagi, kes võinuks talle ses suhtes eeskuju anda.

Matemaatika või ooper?

Iisal ja emal olid tütrega sootuks teised plaanid ja ballett sinna küll ei kuulunud. Kes ikka oma lapsele nii ränka saatust tahab! «Mind üritati sellest mõttest eemale tõrjuda: oi, kui raske ala, karm töö ja veel jubedam olelusvõitlus,» meenutab nüüdne Estonia esibaleriin.

Isa kavatses sillutada tütrele teed hoopis akadeemilistesse ringkondadesse. Matemaatika eriklass, ülikool, kandidaadi- ja doktorikraad – asi kombes! Emotsionaalne ema, kes muuseas väga hästi laulis, oli siiski nõus panustama ka kaunitesse kunstidesse, nähes tütart vaimusilmas ooperilaval.

Kangekaelne võsuke aga ei soovinud ühte ega teist, vaid ajas oma joru: tahan tantsida, tahan tantsida! Vaatas telekast balletietendusi ja nihutas kapid-kummutid paigalt, et saaks diagonaalis üle elutoa hüpata ja karata. Hullema vältimiseks lülitas ema sportvõimlemise ajaks teleka välja – hoidku taevas veel selle eest!

Vene haritlasperedes kuulub hea tooni juurde, et laps peab lisaks tavakoolile kindlasti veel millegagi tegelema. Nii otsisidki ema-isa pärast Marinotška sissesaamist saksa keele erikooli vaba kohta mõnes kultuuripalees, spordiklubis või eraõpetajate juures. Aga tundus, et igale poole olid Chirkovid hiljaks jäänud: käsi laiutati nii lauluringis kui ka klaveriõpetaja juures.

Lõpuks leiti ühest kultuurimajast siiski tantsustuudio, kus järjekorras sadakond soovijat. Marinotška võeti vastu, aga siis selgus, et tegu on laste rahvatantsurühmaga.

«Aga mida te siis tahate?» küsis õpetaja veekalkvel silmadega emalt, kes kurtis, et tütar igatseb hoopis baleriiniks saada. Seepeale poetas õpetaja justkui saladuskatte all, et Gorki kultuuripalees käib balletihakatiste ülevaatus. Ema-tütar kiirustasid kohale ja seisid jälle järjekorras. Mitmesajast lapsest võeti vastu kolm, Marina nende seas.

Štompel, väga karm ja nõudlik õpetaja, teatas arglikult liginevatele vanematele, mida ta nende lapsukestest arvab. «Kohutav! Lootusetu!» ja ikka nii ikka edasi. Kui järg jõudis Marinani, lõid õpetaja silmad särama: «See laps on i-m-e-l-i-n-e!» kõlas õpetaja forte üle saali.

«Loodus on olnud minu vastu helde, andes mulle nii hea hüppe kui ka painduvuse,» möönab Marina Chirkova, jättes mainimata, et ka töökus ja pühendumus käivad asja juurde.

Ja siis algasid päevad täis tööd ja vaeva – täpselt nii, nagu vanemad olid ennustanud.

Kuid Marinat ei huvitanud, et teised lapsed said samal ajal mängida, tema vaimustus tantsust. «Mul oli nii palju kohustusi, et unistamiseks ei jäänud mahti,» meenutab ta. «Isa istus igal õhtul minu kõrval, kontrollis koolitükke ja ei lubanud enne magama minna, kui kõik oli tehtud.»

Kolmandasse klassi läks usin harjutaja juba kuulsas Vaganova balletikoolis – tulevaste tähtede kasvulavas. Selle kooli pedagoogidele kõlbas vaid parim ja seepärast võtsid paljud lapsed (nende seas ka Marina) suurema edu nimel lisaks eratunde.

Usinust kroonis edu ja aasta pärast oli tantsuhindest «kolm» saanud «neli+» – selle kooli kohta hiilgav tulemus. «Kui olid püüdlik, tegeles õpetaja sinuga rohkem, laisa koht oli aga parimal juhul kordeballetis kardinate vahel!» selgitab Marina.

Ja tõdeb, et balleti juurde kuulub alati konkurents, tõelist sõprust kohtab sel alal harva. «Ema ütles mulle alati, et pean kontrollima oma kostüümi ja varvaskingi, ega neisse pole midagi poetatud. Õelust tuleb ette tänapäevalgi,» nendib priimabaleriin, kes oma varvaskingi hetkekski valveta ei jäta.

Sokid ja kapukad

Balletisussid, milles Estonia teatri baleriinid tantsivad, on pärit Austraaliast. Need peavad olema ühtaegu pehmed ja tugevad ega tohi millimeetritki jalas loksuda. Esimesed ideaalsed sussid saigi Marina alles Estonias. Baleriinidel on kena komme, et vanad varvaskingad antakse pärast lavaelu lõppemist balletikooli õpilastele. Marina jagab neid oma Pirital tegutseva tantsustuudio ja Kaie Kõrbi käe all tantsivatele lastele. Kuid olgu varvaskingad nii head kui tahes, baleriini jalad saavad alati rikutud ja tavaelus ei pane neist keegi naljalt kõrgeid kontsi alla, eelistades villaseid sokke ja vildist kapukaid.

Eesti juured

Marina emapoolne vanaema Irina kolis Piiterisse juba enne revolutsiooni, leidis kaasa ja jäigi sinna elama nagu sajad teised eestlased. Kuigi vanaema oli Marina sündimise ajal juba raskesti haige, oli tema kodumaaigatsus jätnud jälje kogu perele – Chirkovid veetsid enamiku suvesid Eestis, armastades eriti Peipsi-kanti.

«Kõik sealsed rannad ja metsad on meil risti-põiki läbi käidud, päeval jätsime telgid järvekaldale ja sõitsime bussiga uusi paiku avastama. Käisime Tartus, Pärnus, Tallinnas.... Ma armastan väga Hiiumaad, Vormsit ja Saaremaad – need on nii võluvad paigad! Mul pole kunagi olnud Eestis tunnet, et viibin võõral maal, vastupidi – kõik oli tuttav,» räägib Marina. Ometi pidas ta kaks aastat oma hinges võitlust: tulla Kirovist ära või mitte. 1998. aastal otsustas ta koos toonase elukaaslase ja lavapartneri Vladimir Arhangelskiga siiski kohvrid pakkida ja kolimise ette võtta. Kutsujaks oli Estonia tookordne peaballettmeister Mai Murdmaa, kes laitis maha paari esialgse plaani tulla Estoniasse vaid külalisesinejana.

Kümme aastat kuulsal Kirovi laval oli andnud võimaluse ära tantsida suure osa klassikalise balleti kullafondist, Estonia pakkus võimalust enese taasleidmiseks, seda nii klassikaliste ballettide uute tõlgenduste kui ka rikkaliku kaasaegse repertuaari näol.

Viimased aastad on andnud ka haruldase võimaluse tantsida mitme maailmas kõrgelt hinnatud koreograafi käe all ning just Youri Vàmose lavastatud «Shannon Rose’is» tantsitud Rose osa tõi Chirkovale tänavuse tantsupreemia. Priimabaleriinile endale on eriti südamelähedane Marguerite roll «Kameeliadaamis», mis on aastaid olnud üheks tema unistusterolliks.

«Ma ei kahetse hetkegi, et Eestisse tulin. Olen siin seitsme aastaga tantsinud rohkem rolle kui Peterburis,» lausub priimabaleriin. «Ainult et Estonia lava on kaunite hüpete jaoks liiga väike, kogu aeg pean mõtlema, et hüpata tuleb üles, mitte kaugusesse...»

Marina Chirkova

Sündis 27. märtsil 1970 Peterburis

1988. aastal lõpetas Vene Balletiakadeemia kiitusega; pärast kooli lõpetamist asus tööle Kirovi ooperi-ja balletiteatris; 1999. aastast alates Rahvusooper Estonia solist, alates 2002. aastast priimabaleriin

Tantsitud rollid «Estonias»: Giselle (Adam «Giselle», koreograaf T. Härm), Odette/Ottilie (Tšaikovski «Luikede järv», koreograaf T. Härm), Julia (Prokofjev «Romeo ja Julia», koregraaf M. Murdmaa; T. Härm), Renata (Skrjabin «Tuleingel», koreograaf M. Murdmaa), Pruut (Kallós/Murdmaa «Pulmareis», koreograaf M. Murdmaa), Olimpia (Delibes «Coppelia», koreograaf M. Bigonzetti), Cassandra (Schiavoni/Cannito «Cassandra», koreograaf L. Cannito), Tulilind (Stravinski «Tulilind», koreograaf A. Egerházi), Bolero (Ravel «Bolero», koreograaf T. Härm), Rose (Sibelius «Shannon Rose», koreograaf Youri Vàmos), Marguerite Gautier (Liszt «Kameeliadaam», koreograaf T. Härm)

Auhinnad: Eesti Teatriliidu aastapreemia loominguliste saavutuste eest (1999); Kultuurkapitali stipendium (2000), Philopp Morrise parima tantsija preemia; Eesti teatriaasta tantsupreemia Rose osa eest balletis «Shannon Rose» (2006)

Võistlused: II preemia VII rahvusvahelisel balletiartistide konkursil Moskvas (1993)

esinenud Saksamaal, Šveitsis, LAV-is, Suurbritannias, Taanis, Itaalias, Hispaanias, Iisraelis, USA-s, Kanadas, Koreas, Prantsusmaal, Jaapanis, Norras, Brasiilias, Argentiinas, Rootsi jm.

Tagasi üles