Nägemiseni, tõsine sport

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Valeri Maksimov arvab, et eesti korvpall elab praeguse viletsuse üle, kui igasugu vaatemängude asemel, mis on levinud teistelgi spordialadel, keskendutakse tulemustele.

Ameerika Ühendriikides antakse igal aastal välja Oscareid, Pulitzeri preemiaid ja kümneid, võib-olla sadu muid auhindu. Ühest pole meil palju räägitud, aastapreemiast nimetusega Darwin Award. Asjata, see on täiesti tõsine auhind, surmtõsine.

Darwini auhind antakse postuumselt nendele, kes kõige lollimal kombel surma on saanud. No nii mõttetul moel, et seda on raske üle trumbata. Möödunud aastal pälvis auhinna mees, kes võitis kihlveo – kaks sõpra olid temaga kihla vedanud, et ta ei julge end maha lasta.

Eestlased ei taha kellestki milleski maha jääda, kuid vahel ikkagi jäävad. Moskvas peeti möödunud nädalal sigade olümpia ja osavõtjate hulgas polnud meilt ainsatki kärssnina. See on kummaline – niisugune etendus maha magada, isegi teleris näidati!

Miks ei saadetud meie sigadele kutset? Ehk ei teatud, kellele saata – meil ju pole sigade olümpiakomiteed... Ei tea. Aga küllap korraldame ise varsti midagi sellist. Kui vaja, paneme ka laibad paremusjärjestusse, nagu ameeriklased. Sõu peab olema.

Tennisehuumor

Sõu (või show) on tervendav nähtus, kui head vaatemängu teha osatakse. Paraku pole see meie meeste tugevaim külg.

Samad mehed, kes ülemöödunud aastal omatehtud tenniseetendusega Saku Suurhallis läbi kukkusid (jutt on sõust vene tennisisti Anastassia Mõskina ja Maret Aniga peaosas), plaanitsesid möödunud aastal Rootsi endise tenniseässa Mats Wilanderi kutsumist.

Nad vääriks vähemalt Meie Matsi tiitlit, kuna Mats loobus. Möödunud nädalal erutasid entusiastid ennast ja teisi juba Anna Kurnikova kutsumisega, ka see plaan läks vastu taevast.

Kelleks nad meid küll peavad? Anna Kurnikova pole maailmakuulus tennisist, moemaailma täht ega mingi avaliku elu tegelane, ta on kõigest lusti- ja laulumees Enrique Iglesiase järjekordne partner, tõsi, peaaegu ilusa väljanägemisega. Kurnikova Eestisse kutsujad olid nõus seksika kuulsuse maaletoomiseks välja käima tuhat dollarit. Selle eest oleks huvilistele näidatud umbes samal tasemel tennisisti nagu meie Kaia Kanepi ja Maret Ani.

Tennis kui sportmäng pole sellisel ettevõtmisel peamine, esikohal on näitemäng, mis meenutab tennist. Mille nimel?

Pankurid võiks raha kokku panna, et kutsuda siia mõni tõeline spordistaar, pidada maha kompromissitu võistlus ja kujundada kohtumisest sporti väärtustav ettevõtmine.

Vist on veel vara öelda: hüvasti, tõsine sport. Ütleme lootvalt: nägemiseni.

Vaid tantsutüdrukud?

Saku Suurhallis mängiti ülemöödunud nädalavahetusel tippkorvpalli. Balti liiga finaalturniiri ehteks oli Kaunase Žalgirise ja Vilniuse Lietuvos Rytase kohtumine, kahe Euroopa tippklassi meeskonna mängus domineeris seekord Rytas.

Sisuliselt olid need Leedu lahtised meistrivõistlused Tallinnas, esinelikusse ei pääsenud ükski Läti klubi ja kaheksa parema hulka mitte ainuski Eesti meeskond. Aga see oli tõsine sport ja finaalis võisime veenduda, et kõike seda, mida eestlasedki justkui oskavad, tehakse kiirusel, mis meie omadel pea ringi käima paneks. Seda on kasulik vaadata, aga mitte liiga tihti – enesetunne kannataks.

«Meil on tipptasemel veel ainult tantsutüdrukud,» nentis Anatoli Krikun kõrval istunud Jaak Lipsole Saku Suurhallis. Mõlema olümpiamedalimehe mure Eesti korvpalli käekäigu pärast toob nad ikka ja jälle tribüünile – kas on midagi muutumas, kus me teistega võrreldes asume jne?

Kus eesti korvpall aastakümnete vältel oli, mäletavad veel mitte üksnes Lipso ja Krikun, vaid tuhanded.

Nendele, kes tahavad mäletada ja teada, korraldab Eesti Spordiselts Kalev eeloleval reedel korvpalliajaloo päeva. Seal, muuseas, võtab sõna ka teenekas mees, kes on siiani vähe rääkinud – Priit Tomson, samuti olümpiamedalimees.

Üks noortetreener ütles hiljuti teleusutluses, et korvpalli kui Eesti esindusala seis on kehv, sest järelkasvuga on lood halvad ja veel halvemaks lähevad. Mujal treenitavat tugevamini.

Selle peale kostaks hulgi nii poolt- kui vastuhääli. Ei oska öelda, kes suudaks objektiivselt mõõta treeneritöö tulemuslikkust erinevates riikides. Saavutused seda täielikult ei kajasta, tõusu ja mõõna on tundnud kõik.

Kõik pole kiita Leeduski

Ei ole kõik korras ka palju kiita saanud Leedus. Mõlemad tohutu eelarvega eliitklubid Vilniuses ja Kaunases toetuvad suurel määral välistööjõule (Rytases koguni kuus välismaalast), kuid ei jõudnud eurosarjas sisukast mängust hoolimata tänavu kaheksa parema hulka.

Euroopa klubides silma paistnud Sharunas Jasikevicius, eriti aga Arvydas Macijauskas, ei ole saanud NBAs loodetud määral mängida, Macijauskas ei pääse alati varupingilegi.

Leedu treenerid teevad head tööd Venemaal, Ukrainas, Kreekas, kuid kodus on kitsas käes. Et Žalgirise peatreeneriks määrati hiljuti treeneripraktikata lätlane Ainars Bagatskis, riivas leedulaste eneseuhkust tugevasti.

Tõsine hoop Leedu korvpallile oleks see, kui seal ükskord muudele pallimängudele tõsisemat tähelepanu peaks pööratama.

Nagu näiteks Eestis, kus üha edenevad võrkpall, käsipall, saalihoki ja jalgpall potentsiaalsete korvpallurite hulka suurendada ei lase. Leedus on valik vähemalt kolm korda suurem kui Eestis, ülekaalukas enamik noortest leedulastest mängib korvpalli.

Võrkpalli osatähtsus on minimaalne, käsipallurite tulemused kahvatuvad, jalgpall on selgelt nõrgem kui varem. Leedulased peavadki korvpallis silma paistma, sest muus jäävad nad naabritele alla.

Eesti korvpall, usun, elab mõõna üle, kui igasuguste etenduste peale liiga palju energiat ei kulutata. Korvpallurite saavutused on kahanenud pöördvõrdeliselt mängu ümber toimuva kära-müra, tossu, valgusefektide jms kasvuga. Keerake taht madalamaks, siis põleb tuli paremini.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles