Kilpnääre on inimese kõige suurem sisenõrenääre, mis paikneb kaelal hingetoru ja kõri ees ning külgedel ja koosneb kahest sagarast ning kitsusest. Kilpnääre toodab joodi sisaldavaid hormoone türoksiini ja trijoodtüroniini, mis tõhustavad organismi põhiainevahetust, soodustavad kasvu ja arengut.
Samuti toodavad kilpnäärmerakud kaltsitoniini, mis mõjutab vere kaltsiumi- ja fosfaatidesisaldust. Kilpnäärmehormoonide tootmist koordineerib omakorda aju produtseeritud hormoon TSH (türeotropiin).
Paraku ei tööta kilpnääre mõnikord nii nagu peaks. Kilpnäärmehaigused esinevad sageli perekonniti ja naised haigestuvad sellesse meestest kaheksa korda sagedamini.
Liialt hormoone
Kilpnäärme ületalitlus ehk hüpertüreoos on olukord, kus kilpnäärmehormoone toodetakse liiga palju. See põhjustab rahutust, ärevust, südamekloppimist, higistamist, unetust, kaalulangust ja kõhulahtisust. Nahk on kuum ning võib esineda palavik. Sümptomid võivad avalduda ka silmades nii ühes kui mõlemas silmas võib olla suurenenud pisaraeritus, prügitunne, laugude turse, topeltkujutised, punnsilmsus ja vahel võib nägemine nõrgeneda.
Kilpnäärme alatalitluse ehk hüpotüreoosi puhul toodetakse kilpnäärmehormoone liiga vähe. Inimese kehas väljendub see ainevahetuse «laiskusena» kaal tõuseb, pulss aeglustub, vererõhk langeb, seedimine aeglustub, nahk ja limaskestad muutuvad kuivaks.
Nii kilpnäärme ala- kui ületalitlus võivad olla põhjustatud kilpnäärmehaigustest, ent need tõved võivad kulgeda ka nii, et organi tööd ei häiritagi.
Struuma on kilpnäärme healoomuline sõlmeline või ühtlane suurenemine, mis ei vajagi ravi, kui suurenemine ei tekita survet kõrvalolevatele organitele või kosmeetilist defekti.
Muutused inimese enda immuunsüsteemis võivad põhjustada difuusset toksilist struumat ehk Gravesi tõbe selle sümptomid on kilpnäärme ühtlane suurenemine, punnsilmsus ja vahel ka säärte eesosas olevad nahamuutused.
Türeoidiit ehk kilpnäärmepõletik võib olla alaäge või krooniline. Sarnasest nimest hoolimata kulgevad need haigused erinevalt. Alaäge türeidiit algab ülemiste hingamisteede infektsioonina, mille puhul tekib valu ja sageli ka sõlmede moodustumine kilpnäärmes. Tavaliselt on haiguse alguses ületalitluse faas, alles hiljem tekib alatalitus.
Krooniline türeoidiit kulgeb enamasti väheste sümptomitega, haigus diagnoositakse tavaliselt uurides väsimust või kilpnäärme suurenemist, sageli on tõve leidmise ajaks tekkinud kilpnäärme alatalitlus.
Väsinud ja tujutu
Kuidas kilpnäärmehaigust ära tunda? Neile tõbedele viitavad peamiselt ebaselged kaalumuutused, südamerütmi- ja vererõhukõikumised, väsimus, meeleolumuutused.
Esimene uuring, mis kahtluse korral tehakse, on vereanalüüs, millest saab vajadusel leida ka erinevaid kilpnäärmekudet mõjutavaid antikehi (need aitavad täpsustada türeoidiidi diagnoosi). Tihti on vaja teha ka ultraheliuuring, mis näitab näärme struktuuri, suurust ja sõlmede hulka.
Kilpnäärme ületalitlus vajab aktiivsust pidurdavat ehk türeostaatilist ravi. Selleks kasutatakse erinevaid ravimeid, vajadusel ravi radioaktiivse joodiga, teinekord ka operatiivset ravi. Kilpnäärme alatalitlus vajab asendusravi türoksiinitablettidega, mõnikord peab rohtu võtma kogu elu vältel.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kilpnäärmehaigusi on suhteliselt kerge diagnoosida, kui nende peale õigel ajal mõelda. Seega tuleb selgusetute enesetundemuutuste puhul alati arvestada võimalusega, et põhjus peitub just kilpnäärmes, eriti kui tegemist on naisterahvaga, kelle perekonnas on esinenud kilpnäärmeprobleeme.
Sümptomid
Ebaselged kaalumuutused
Südamerütmi- ja vererõhukõikumised
Väsimus
Kiired meeleolumuutused
Palavik
Ebamugavustunne silmades ja nägemise nõrgenemine
Allikas: Tervis