Käest kätte käivatest puulobudikest saab rääkida rohkelt lugusid

Ave Alavainu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Westholmi gümnaasiumi hoone küljes olev puumaja kuulus Ave Alavainu  kaugele sugulasele, ka luuletaja lapsepõlv möödus seal.
Westholmi gümnaasiumi hoone küljes olev puumaja kuulus Ave Alavainu kaugele sugulasele, ka luuletaja lapsepõlv möödus seal. Foto: Mihkel Maripuu

Ave Alavainu räägib oma noorusaastatest praeguse Westholmi gümnaasiumi kõrval asuvas vanas puumajas, millele on tekkinud mitu pretendenti.

Hakkasin ühel õhtupoolikul Postimeest lugema. Oli kolmapäev ja kuupäev lehenurgal 29. märts. Kell oli veidi pärast viit. Nagu iseenesest avanes leht Tallinna-lisa koha pealt, nii enesestmõistetavalt, nagu tahaks mulle midagi avaldada.

Vaatasin siis ennast mulle ette keeranud 13. leheküljel olevat pilti: sellel oli midagi tuttavat; tuttav kollane sein, tuttav kunagi kaunis olnud kahekorruseline verandadega puumaja. Minu lapsepõlvekodu! Minu hoov, minu mängumaad, minu koolimaja sein. Ja korraga tekkis küsimus, ilmselgelt oli see imelik tunne, mis toimub?

Sain teada, et maja, mis natsionaliseeriti 1940. aastal ja mille neljatoalise ühiskorteri ühes läbikäidavas toas elasime meie emaga ning veel kaks naist kokku 11 aastat (1949–1960, esialgse aadressiga Falck-Pargi, minuaegse aadressiga Pargi 6a), segab juba kümnendat aastat 108-aastase (!) Westholmi gümnaasiumi tööõpetuse maja, algklasside hoone ja staadioni valmimist.

Kõik takerdub omanike taha, kelleks on Hansa Kinnisvara OÜ (vist krunt) ja Tallinna Allika Baptistikogudus (vist kinnistu) ning kaubale ei saada ka tihti muutuva Tallinna linnavalitsuse koosseisuga.

Magus kinnistu

Veel tehakse artiklis juttu õigusjärgsetest omanikest, kellega samuti kaubale ei saadavat. See peaaegu südalinnas asuv koht on liiga magus ja kallis tükk, millest igaüks tahaks suutäie haugata.

Ma ei saa kirjeldada tunnet, mis mind valdas. See polnud isegi nostalgia. Tekkis mingi vajadus väikese lokaalse tõe järele. Hiidlane ei vihasta, ta ei ole eriti ka pahane. Ta on lihtsalt HÄIRITUD. Minagi olen pisut häiritud.

Nüüd aga majast. Majast, kus möödus mu teadlik lapsepõlv ja kus algas mu tegelik noorus. See on vist inimese eluaastatel 6–17?

Maja, mis praegu kannab aadressi Adamsoni 10, valmis enam-vähem üheaegselt Westholmi kooli uue majaga, sest meie maja otsasein ja koolimaja tagumine sein on ühised. Mitte mingil juhul 108 aastat tagasi!

Maja, millest jutt, kuulus mu mõistetamatult kaugele sugulasele proua Hermiine Stundele.

Proua Stunde – minu meelest juba tol ajal väga vana daam – kartis kohutavalt küüditamist. Oli ta ju suure kinnisvara omanik, sest maja juurde kuulus veel väike üürimaja ja tohutu krunt suure õunaaiaga. Sellest tehti kooliaed, meile – maja umbes 30 asukale – jäeti kolm õunapuud ja taskurätisuurune peenramaa nende vahel.

Proua Stunde elas meie korteri kõige väiksemas toas nagu hiireke urus. Köögis ei käinud. Tal oli pisikene elektripliit. Et ta võttis oma katuse alla valikuta kõiki, kel sõja järel kuhugi minna polnud, oli meil köök 16 inimesele.

Proua Stundel sugulasi peale meie ei paistnud olevat, igatahes ei külastanud teda eluajal keegi. Köögis olid puudega köetav pliit pluss kaks lisaks pandud gaasipliiti ning igavesed tülid naabrite vahel.

Teisel korrusel elas mäletamata aegadest professor Artur Luha perekond. Hoone koolimajapoolse tiiva alumisel korrusel asus omaaegse konservatooriumi klaveriõpetaja, hiljem muusikaliteratuuri tundide illustraatori Ottilie Valdna tilluke üürikorter.

Kunagi oli selles majas lühemat aega elanud skulptor Amandus Adamson, kelle auks nimetatigi Pargi tänav Adamsoni tänavaks. Ja minu lapsepõlvekodu seinal ripub tänase päevani kaks mälestustahvlit – Artur Luhale ja Amandus Adamsonile.

Esimesse klassi läksin nn vanasse Westholmi ehk toonasesse IV keskkooli, mis oli tütarlastekool. Uues Westholmis (endises XXII keskkoolis) tegutses poistekool.

Kui tehti segakoolid, sattusin uude Westholmi. Elasin siis sisuliselt kooliga ühes majas – oma uksest välja ja koolimaja kangi alt sisse; mantlit polnud vaja.

Saevilin õunaaias

Seda, mis juhtus meie suure õunaaiaga 1950ndate teisel poolel, nägin pealt oma silmadega. Koolimaja aknast. Vahetundide ajal, sest klasside aknad olid tänava poole.

Et kooli jõud ei käinud kooliaiana meie vanast aiast üle, otsustati selle asemele rajada staadion. Saed vilisesid iga päev kella kaheksast viieni, õunapuud langesid, mina nutsin. See oli minu «Kirsiaed».

Staadion sai valmis, kui minul kool läbi.

Nüüd on ajalehes nutt ja hala – koolil pole staadioni!

Küsiksin, kuhu staadion jäi.

Pole algklasside ega käsitöömaja!

Küsiksin, miks Westholmi gümnaasium ei taotlenud õigel ajal tagasi vana maja – ruumi oleks küll ja küll.

Minu vana tädikene, proua Stunde minia, oskas küll kohe erastamise esimestel päevadel Kanadast kohale lennata ja praeguse Adamsoni 10 majast oma pärija-tüki Hansapanga lahkel küsimisel naeruväärse summa eest Kanada dollariteks vahetada. Tema Eesti Vabariigi kestmisse ei uskunud.

See üks ja ainus kord me teda nägimegi. Ei enne ega pärast seda tehingut pole ta Eestis käinud. Hansa Kinnisvara aga oskas ju juba siis olla õigel ajal õiges kohas.

Millise osa proua Stunde pärijatest moodustab aga Tallinna Allika Baptistikogudus, pole aimugi, sest 1960. aastal, kui meie sellest majast viimaks omaette pinnale kolisime, olid ka Siberist tulnud juba meilt läbi käinud, kuid baptiste ei mäleta ma nende hulgast mitte. Nüüd nõuavad nad aga maja maja vastu veelgi lähemal südalinnale – Sakala tänavas.

Minu häiritus on seotud südalinnamajadega üldse, sest mitte keegi ei saa mitte kunagi teada, kui palju kummastavaid lugusid on iga käest kätte käiva puulobudiku taga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles