Margus Punab kirjutab, et rahvastiku püsima jäämiseks tuleb sündide arvu suurendamisele lisaks tegeleda ka meeste oodatava eluea tõstmise ja migratsiooni küsimustega. Ainult naiste sünnitama meelitamine ei aita, vaja on terviklikku arengustrateegiat.
Meie põhiseaduse järgi on riigi üks peamisi kohustusi tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine. Rahvuse säilimise tagab sündide ülekaal surmadega võrreldes, millele lisandub veel sisse- ja väljarände suhe. Kuid viimasel ajal on tähelepanu keskmesse õigustatult tõstetud just madal sündimus.
Aastatel 19932002 sündis meil umbes 100 000 last vähem kui eelneva kümne aasta jooksul. Üheksakümnendatel võeti madalat sündimust kui siirdemajandusega kaasaskäivat paratamatust. Kuid oli teisigi põhjuseid.
Sündimuse tipp-perioodi iseloomustas erakordselt madal sünnitajate keskmine vanus, kuni 25 eluaastat. Viimastel aastatel on sünnitajate keskmine vanus hakanud kasvama, keskmiselt kahe kuu võrra aastas, jõudes tänaseks umbes 28 eluaastani. Samas on ELi vastav näitaja praegu 2930 eluaasta vahel ning kasvab samuti. Seega võib järeldada, et vahepealse languse taga oli nii «ette sünnitamist» kui ka sünnituse edasilükkamist.
Madal sündimus iseloomustab kogu Euroopat ja paljude riikide näitajaid turgutab sellele lisaks veel mitte-Euroopa päritolu immigrantide põlisasukatest mitu korda aktiivsem juurdekasv. Euroopa on selles küsimuses küll valinud poliitiliselt korrektse jaanalinnu taktika, varjates sünnitajate rahvuslikku kuuluvust, aga kolleegide sõnul sünnib paljudes Lääne-Euroopa suurlinnades juba märgatavalt enam just immigrantide lapsi.
Teine, mis määrab rahvaarvu, on suremus. Nii on Eesti naiste ja meeste oodatav eluiga märgatavalt madalam kui meie Põhjala naabritel.
Erinevused on peaasjalikult seotud meeste elueaga. Kuid näiteks Põhjamaades on viimase paarikümne aasta jooksul suuremat edu saavutatud just viimase kasvu suunal.
Oleme harjunud lihtsustatult pidama meeste madala eluea peamiseks põhjuseks nii-öelda väliseid, vägivaldseid surmasid. Kuid analüüsides rahvastiku püramiidi, selgub, et suurim meeste kadu toimub Eestis vanuserühmas 4050 eluaastat, kus väliste surmapõhjuste osa on proportsionaalselt juba suhteliselt väike.
Palju tegureid
Kuna Eestist pole häid uuringuid, jääb üle tugineda Venemaa olukorra analüüsile. 1998. aastal jõudsid Ameerika ja Vene teadlased ühistööna valminud üldmeditsiini tippajakirja artiklis järeldusele, et oodatava eluea drastilise languse põhjustas eelkõige sotsiaalse stressi hüppeline tõus.
Üheskoos mõjuvad väga mitmesugused tegurid: majanduslik ja sotsiaalne ebastabiilsus, alkoholi ja tubakatoodete rohke tarvitamine, halb toitumine, depressioon, tervishoiusüsteemi kättesaadavuse langus. Kõik need tegurid on üksüheselt ülekantavad ka Eesti oludele.
Meiegi keskuses läbi viidud uuringud kinnitavad Venemaal tuvastatut. Euroopa meeste vananemisuuringus, kus osaleb ka Tartu Ülikooli kliinikumi meestekliinik, selgus, et suurim erinevus meie ja «vanade heaoluriikide» meeste vahel ilmneb just depressiooni puhul.
Kui Eesti meestest tuvastasime kerge või piiripealse depressiooni 27 protsendil meestest, siis Rootsis oli vastav näitaja kõigest 9,5 protsenti. Meestel on olnud raskem kohaneda kiiresti muutuvates sotsiaalsetes tingimustes. Samuti pani üleminek turumajandusele valdavalt paternaalse maailmapildiga Eestis meeste õlule varasemast märksa raskema vastutuse koorma oma pere heaolu eest.
Samas on siin positiivne dünaamika juba selgelt näha. Alates 1994. aastast, kus meeste oodatav eluiga oli viimaste aastakümnete madalaim, on see näitaja 2004. aastaks jõudnud tõusta juba kuue aasta võrra. Usun, et oodatava eluea ja just meeste eluea kiire kasv on olulisim tegur, mis lähikümnenditel kompenseerib Eestis madalat sündimust.
Kolmas tegur, mis rahvaarvu mõjutab, on migratsioon. Eesti on õnnelikus geograafilises situatsioonis, kus lähiregioonis on mitu geneetiliselt sarnase rahvastikuga potentsiaalset doonorrahvast.
Ilmselt on juba praegu Eestisse ajutiselt või püsivalt ümber asunud rohkem soomlasi, kui eestlasi on Soome lahkunud.
Teiseks ammendamatuks allikaks on Venemaa. Suur osa Põhja-Venemaa rahvast on sisuliselt soome-ugri verd. Samuti on meil hindamatu kogemus vene keelt kõnelevate rahvaste sulandamisel eesti kultuuri.
Oma igapäevatöös kohtun päevas kümnete eri rahvusest meestega ja võin rõõmuga nentida, et viimastel aastatel on märgatavalt suurem osa mitte-eesti keelt kõnelevatest meestest riigikeele heal tasemel omandanud. Nii et Isamaaliidu eesmärk poolteisest miljonist eesti keele kõnelejast pole utoopia, vaid asjade loomulik käik.
Suure tõenäosusega on rahvaarv ja -tihedus teatud kliimatingimustes üsna konstantne suurus. Kindlasti on erandeid nagu Nokiast tingitud Oulu regiooni ülekasv, aga sellised erandid pole kuigi jätkusuutlikud.
Milline on meie kliimale sobiv rahvatihedus ja -arv, pole teada, kuid suure tõenäosusega jääb see ühe ja kahe miljoni vahele. Meie eesmärk peab olema olemasolevate ning tehnoloogia arengu ja kliimamuutuste mõjul lisanduvate võimaluste ärakasutamine.
Kui rahvastik jääb allpoole looduslikke võimalusi, siis täitub ruum kaugemate migrantidega, mis destabiliseerib riigi arengut ja võib tähendada juba lõplikku lööki eesti rahva püsimajäämisele.
Viljakus languses
Rahvastiku ja riigi dünaamilisuse huvides on esmatähtis jätkuv sündimuse tõus, meie tingimustes tähendab see esialgu normaliseerumist. Ideaal oleks muidugi, kui rahvastiku taastootmine tagatakse ainuüksi sündide arvel, kuid see eeldaks juba keskmiselt 2,1 sündi ühe naise kohta ja on lähiajal vähetõenäoline.
Suurimaks riskiks sündimuse tõusu teel võib lähimate aastakümnete jooksul osutuda viljakuse langus. Maailmas on seni enam tähelepanu pööratud vanuse tõusu tõttu naiste viljakuse langusele, mis tuleb esile just maades, kus lapsi sünnitatakse peamiselt neljandas elukümnendis.
Lääne-Euroopas on aga järjest ähvardavamaks muutunud just meeste viljakuse langus. Spermatosoidide keskmine arv ühes seemnepurskes on ajavahemikus 19401990 langenud enam kui kaks korda. Põhjamaades on viljakuse langus alanud hiljem, kuid näib olevat seda sügavam.
Juba praegu on pea poolte Taani meeste sperma kvaliteet selline, et loomulikul teel rasestumine võib olla raske. Soomes on meeste viljakus vaid ühe põlvkonna jooksul kukkunud enam kui kaks korda. Eestis oli aastatel 19971998 läbi viidud uuringu järgi juba veidi üle viie protsendi meestest meheikka jõudes vajalikust oluliselt madalama viljakusega. 2004. aasta uuringu andmed räägivad tendentsi süvenemisest.
Riiklikul tasandil räägitakse kunstlikust viljastamisest kui imevahendist, kuid ignoreeritakse selle meetodiga kaasnevaid riske rahva genofondile ja unustatakse, et iga viljatusjuhu taga on mingi põhjus, haigus, mis ravimata jäämisel mõjustab ka inimese edasist terviseseisundit.
Viljatuse põhjuste teaduslik analüüs Eestis praegu puudub. Spekuleeritakse suvaliselt välisuuringutest võetud arvudega, et 15 protsendis peredest võib olla probleeme laste saamisega.
On hädavajalik, et lähiaastatel toimuks Eestis süstemaatiline teaduslik analüüs, mis annaks lähteandmed optimaalse strateegia loomiseks, aitamaks lastetuid peresid. Tagades kõigile eestimaalastele võimaluse muretseda soovitud arv lapsi, on ühelt poolt inimõiguste täitmine, aga teiselt poolt oluline panus Eesti rahvaarvu positiivseks dünaamikaks.
Terviklik strateegia
Ajal, mil naiste eluiga aina tõuseb, on meeste eluea kasv võrreldes 1980. aastaga olnud minimaalne, ja mis eriti murettekitav puudub paaril viimasel aastal üldse. On tehtud mitmeid uuringuid naiste tervise psühhosotsiaalsetest riskiteguritest, samas kui ainuke meeste samalaadne uuring toppab alarahastamise taga. Selleks, et saavutada läbimurret, on vaja teada põhjuseid. Venemaal tehtud uuringud annavad meile kätte orientiirid, kuid ei asenda kohapealset analüüsi.
Kahest esimesest tegurist rahva taastootmiseks ei jätku ja meil tuleb juba lähiajal koostada oma rahvuslik immigratsioonipoliitika. Arvestades soomlaste ja eestlaste keele ja kultuuri sarnasust, peaksime soodustama Soomest lähtuvat migratsiooni. Teise doonorriigi, Venemaa suhtes võiks rakendada Kanadas kasutatavat kvootide süsteemi, mis soosiks kõrgemalt haritud inimeste sissevoolu.
Tähtis on anda Eesti elanikele signaal, et nad on siin vajalikud, teretulnud ja toetatud, vajadusel ka otseste majanduslike soodustustega. Põhjasõja-järgsest perioodist on Eestil olemas hea integratsioonikogemus lähedasest kultuurist migrantide osas, kes vaid mõnekümne aastaga muutusid eestimaalasteks. Usun, et me pole seda võimet kaotanud, vaid vastuoksa, viimaste aastate jooksul õppinud juurde palju uusi oskusi selles küsimuses.
Demograafilised protsessid ja rahva püsimajäämine ei sõltu üksnes laste sünnist, vaid pildil on palju muid tegureid. Rahva püsimine ei ole määratud kümme aastat kestnud sündimuse madalseisust. Samas vajab väikerahva püsimajäämine suuremaid pingutusi, kui suurrahvastel selleks teha on vaja. Probleeme ei saa lahendada hüpoteeside pinnalt. Kiiresti on vaja läbi viia rahva protsesse mõjutavate tegurite teaduslikud analüüsid ja luua kõiki mõjureid arvestav strateegia.