Supilinn kui miljööala: ideaalid ja tegelikkus

Heiki Valk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tartu uue üldplaneeringuga sai suurem osa Supilinnast miljööväärtusliku ala staatuse. Paraku ei tähenda see linnaosale negatiivsete trendide peatumist.

Kuigi suhtumises majade suurust, paiknemist ja hoonestustihedust määravatesse projekteerimisnormidesse on linnavalitsuses toimunud positiivsed nihked ning vana säilitamist peetakse vajalikuks, põhjustab endiselt eriarvamusi uute majade välisilme.

Linnaarhitekt Tiit Sild arvab, et miljööaladele peaks ehitatama äratuntavalt nüüdisarhitektuuri printsiipidest lähtuvaid hooneid (TPM, 17.04). Nii Supilinna Selts kui ka linnavalitsus on ühel meelel, et ajaloolise miljööga aladele on võimalik luua tänapäevast ja keskkonnasidusat arhitektuuri.

Paraku pole sobivuse mõiste üheselt arusaadav ning ka Supilinna uusimate uusehitiste puhul (Herne 42, Kauna tn majad, Selleri 10) tuleb tõdeda, et ümbrusega pole arvestatud või on ümbrusega sobivus küsitav.

Kerged järeleandmised

Kuigi ajalooline ruum on hea mängumaa arhitektuurilisteks eksperimentideks ning annab kinnisvaraarendajale lisaväärtust, on arendaja ja arhitekt vaid läbirändajad ning võõrkeha või odava karplahendusega rikutud miljöös ei jää nähtavaks kummagi nimi.

Kohalikele elanikele jäävad arhitektuurilised ebaõnnestumised paraku alatiseks elukeskkonna ja koduruumi risustajaks.

Sisuliselt paneb kehv uusarhitektuur kohalikud ja uusasukad ebavõrdsesse olukorda: ühed näevad aknast vanu puumaju, teised näotuid uusehitisi. Seetõttu nõuab projektide kooskõlastamine väljakujunenud miljööga aladel erilist vastutust ja nõudlikkust.

Et meil ei jätku häid arhitekte, kes oskaksid arvestada olemaoleva keskkonnaga, saavad ehitusloa ka arhitektuuriliselt nõrgad või keskpärased, ajaloolist miljööd eiravad projektid.

Kui lisandid ületavad aga kriitilise massi, hävivad keskkonna omapära ja väärtused. Hoiatav näide sellisest protsessist on kunagi Supilinna-sarnase ja samuti sõjast pääsenud Veeriku linnaosa saatus nõukogude ajal.

Supilinna Selts on seisukohal, et ehitiste traditsiooniline lahendus kahjustab miljööd vähem kui küündimatu nüüdisarhitektuur. Säilinud ajalooline keskkond ei tohi olla seda mittetunnetavate arhitektide katsepolügoon.

Kuni nüüdisarhitektuur pole saavutanud keskkonnaga arvestavat taset, tuleks ehitamist ajaloolistes linnaosades piirata või piirduda traditsiooniliste lahendustega.

Puumajakonkurss

Uutest ebaõnnestumistest hoidumiseks Tartu vanades puuasumites tuleks kiiresti korraldada sinna sobivate uushoonete näidisprojektide konkurss. Selle tulemuseks võiks olla rida eri suurustes hoonete kavandeid, mille seast saaks leida konkreetsele kinnistule ja keskkonnale sobiva lahenduse.

Ka linnaametnikel oleks lihtsam lähtuda näidisprojektidest, selle asemel et teha pidevalt parandusi miljööd mittetunnetavate arhitektide kavanditesse.

Et aeg ei oota, tuleks konkursile leida raha juba Tartu järgmisest lisaeelarvest (2006. aasta põhieelarves arhitektuuri ja ehituse osakonna vastav ettepanek paraku rahastamist ei leidnud).

Miljööd arvestavad näidisprojektid teeksid lihtsamaks ka arendajate elu: uue projekti tellimise asemel saaks valida näidiste hulgast ning konkreetse objekti arhitekti ülesandeks jääks sisearhitektuuri kohandamine, samuti hoone eripära loovate detailide ja viimistluselementide (nt piirdelauad, varikatused) ning värvilahenduse valimine.

Sõnaõigust kohalikele

Elame olukorras, kus ajaloolistesse puitasumitesse kerkivad arendajate, arhitektide ja ametnike meelest head, kuid keskkonda eiravad hooned.

Aeg oleks mõista, et ajaloohõngulises keskkonnas pole uushoone välisilme esmane kvaliteedinäitaja arhitektuuri tänapäevasus, vaid miljöö hoidmine.

Kodanikuühiskonnas ei saa lähtuda totalitaarriigi ametnikukeskse juhtimise ja otsustamise põhimõtetest. Uute majade välisilme puhul peaks kohalikel elanikel olema arhitektide ja ametnikega võrdne sõnaõigus ning otsused peaksid olema konsensuslikud.

Kuigi arengustrateegia Tartu 2030 näeb ette kodanikeühenduste kaasamist otsustamisprotsessi, pole Supilinna Seltsi vastavad ettepanekud leidnud piisavalt soodsat tagasisidet. Linnavalitsus näib endiselt uskuvat, et heade otsuste tegemiseks piisab pädevatest ametnikest.

Kuigi suur osa Supilinnast sai miljööala staatuse, on nõuded, mis reguleeriksid sealset ehitustegevust, ebapiisavad. Paraku lükkas linnavalitsus aasta eest tagasi kõik Supilinna Seltsi poolt Tartu üldplaneeringusse esitatud uute hoonete välisilmet puudutavad parandusettepanekud põhjendusega, et neid arvestatakse Tartu uues ehitusmääruses.

Nüüd nähtub õiguskantsleri hinnangust, et kohalike ehitusmääruste miljöönõuded on vastuolus riiklike õigusaktidega ning seega õigustühised. Ehkki linnavalitsus tõdeb tekkinud olukorda, pole seni olnud märgata initsiatiivi lahenduse leidmiseks.

Uus üldplaneering

Supilinna praegune, 2001. aastal tehtud üldplaneering on teravas vastuolus Tartu uue üldplaneeringuga antud miljööala staatusega suurele osale Supilinnast.

Dokument soosib miljööalal ligi 50 maja lammutamist, näeb ette hoonestuse suurt tihendamist ja krundistruktuuri lõhkumist – seda olukorras, kus miljööala eesmärk on «tagada 19. sajandil kujunenud Supilinna miljöölise omapära, säilinud algse krundistruktuuri, tänavavõrgu, ajaloolise väärtusega tänavakatete, haljastuse, maastikuelementide, kaug- ja sisevaadete ning ehitusajaloolise väärtusega hoonete säilimine».

Karlova uus teemaplaneering, mis lähtub ajaloolise keskkonna säilitamise põhimõtetest, näitab, et arusaamad miljööväärtusest on lähiminevikus tõsiselt muutunud.

Uut lähenemist vajab ka Tartu teine ajalooline puuasum – Supilinn. Et keskkonnahoolimatu ehitussurve linnaosale pidevalt kasvab, tuleb uus üldplaneering algatada kohe – enne kui on hilja. Selle planeeringu koostamisse ootab Supilinna Selts ka kodanikeühenduste kaasamist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles