Metsosopran Iris Oja, bariton Taavi Tampuu ja pianist Kadri-Ann Sumera on 18. aprillist saadik mööda Eestit ringi sõitnud kavaga «Kammerlaul gurmaanidele». Kavas on Veljo Tormise, Eino Tambergi, Lepo Sumera ja Raimo Kangro muusika, väljapeetud lüürilisusest musta huumorini.
Gurmaanlust ei keelata ka tallinlastele, kes saavad efektset eesti kammerlaulu kuulda homme Kumus. Rääkisime Kadri-Anne ja Irisega kammerlaulust ja muust, Taavi, kelle mahlakas hääl võitvat tüdrukute sõnul kõigi südamed, ei saanud kahjuks Sumerate poole kohvijoomisele tulla.
Alustasime juttu Kangro «Neljast aspektist teemale Armastus ja Surm» ja Sumera «Eesti abielulüürikast».
Mida eesti kuulaja teeb, kui kena noor inimene talle lavalt käratab «Mis sa passid?» (tekst: A.-M. Kangro) või õpetab, et «naist tapad, taivade saad» (rahvaluule)?
Iris: Enamasti juletakse ikka vähemalt muiata.
Kadri-Ann: Mõnel pool on meil olnud vaoshoitum publik, aga mõnel pool ikka turtsuti pidevalt. Näiteks Tartus olid tudengid, kes ei saanud üldse naeru pidama. Ja see on tegelikult õudselt hea, kui tagasisidet saad. Mõnikord on küll tunne, et inimesed on justkui liiga hästi kasvatatud.
Kas kammerlaul on elitaarne gurmaanide anr?
K: Arvatakse, et eriti kammermuusika on selline ühe kliki asi, tohutult «süva» ja tõsine. Enamik inimesi kõnnib üldse igasugusest kontserditeabest mööda, mõtleb, et see pole tema jaoks. Aga tegelikult on ka «tõsises» muusikas nii palju mahlakust, ja hirmsasti tahaks seda inimesteni tuua.
I: See on kindlasti gurmaanidele. Aga mitte halvas mõttes elitaarne.
Niisugusel «väikesel» anril on kindlasti omad eelised, nüansivõimalused.
K: Aga need eelised tulevad esile eelkõige siis, kui lauldakse su emakeeles. Laulja peab oskama teksti publikuni tuua, ja see tuleb Irisel ja Taavil väga hästi välja.
I: Ka laulja jaoks on emakeeles laulmine hoopis teine asi. Isegi kui sa võõrast keelt väga hästi oskad, pole suhe tekstiga sama. Selle kava puhul peab ütlema, et kõigil lugudel on eranditult väga head tekstid.
Kuidas te kava kokku panite?
K: Mina olin idee algataja, kuna tahtsin isa laule teha. Selles kavas on kõik Sumera lood klaverile ja häälele, seepärast on muidu eestikeelsete laulude hulgas ka kaks Shakespearei sonetti.
I: Ja kui oli Lepo Sumera, siis oli iseenesestmõistetav, et peab olema ka Raimo Kangro. Pealegi on nende huumorimeel mingi nurga alt ikka väga sarnane.
K: Tormise mõte tuli ka juba päris alguses.
I: Algul tahtsime teha ta «Haikusid», aga kuna need on üsna tuntud, valisime lõpuks välja kaks poeetilist laulutsüklit, «Nukrad viivud» ja «Kimbuke tähti».
K: Nende tekstid on ülilakoonilised (autorid vastavalt Minni Nurme ja Aleksander Suuman), ütlevad vähesega kõik ära. Ja lõpuks olid ka Tormise eakaaslase Tambergi romantilised Petöfi-laulud täiesti loomulik valik, olin nende peale juba varem mõelnud.
I: Sel kaval on oma gradatsioon, meeleolu intensiivsus aina tõuseb, kasvab lõpuks musta huumorini.
Veebruaris oli teil kontsert Saare, Tubina ja Mägi kammerlauludest. See on küll natuke õõnes sõna, aga kas eesti muusika väljatoomine on teile ka missioon?
K: Jah, ikka. Kõigepealt on see muusika ju ääretult ilus. Olen selle enda jaoks viimasel ajal taasavastanud. Aga kui ma teaksin, et näiteks Lätis tehakse niisama ilusat muusikat, siis eelistaksin ikkagi meie heliloojaid.
Ja mitte ainult emakeelsete tekstide pärast.
Kontsert
«Kammerlaul gurmaanidele»
Iris Oja, Taavi Tampuu, Kadri-Ann Sumera.
Lepo Sumera, Raimo Kangro, Veljo Tormise ja Eino Tambergi vokaalmuusika
26. mail kell 18 Kumu auditooriumis