Millagi läinud talvel tuli iimeil Tiit Pruulilt, et kas ma tahan sõita 73. aasta Cadillac Eldoradoga läbi USA. Ei uskunud, et asi on tõsine, vastasin, et tahan muidugi, ja unustasin kogu asja.
Purjus seltsidaamina läbi USA
27. mai 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga siis teatas Tiit, et Eldorado on oksjonilt omandatud ja tehke nüüd Artur Talvikuga endale viisad ära, ta olla ostnud juba lennupiletid Miamisse. Nonii, võtsin netis vana Eldorado pildid lahti ja unustasin end neid vahtima.
Mul polnud küll aimugi, miks mind sinna kutsuti või mida Ameerikas teha plaaniti.
Sünnipäeva ajal märtsis istusime Repsidega meie köögis nagu ikka ja jõime, vaatasime aknast ööd ja olime vait ja siis Raivo küsis: «Pidid USAsse minema, mis teed seal?»
«Ma ei tea, keegi pole öelnud. Vist võetakse mind seltsidaamiks kaasa.»
«Tjah, isegi läheks seltsidaamina läbi USA sõitma.»
Kolm nädalat Miamist San Franciscosse sõites möödusid vanade autode hingeelu ja USA õllede maitsetega tutvumiseks. Ega päris klaariks need asjad ei saanud, järjestikku kolme vana ameerika auto hobud väsisid kapoti all need tuli jätta karjamaadele rohtu sööma ja kosuma ja pensujaamade riiulitelt jäi hulk õllemarke testimata.
Eha Urbsaluga Ron Ricei juures
Miamis lõi kampa Eha Urbsalu, New Yorgis resideeriv eestlasest modell ja lauljanna.
Kui ma Miami Beachil vindisena ja pärast mõnusat ujumist ookeanist välja ronisin, jalutas Eha tippival modellikõnnakul mulle vastu ja tema selja taga onu Artur videokaameraga. Mis toimub? Igaks juhuks üritasin oma õllekõhtu sissepoole tõmmata, aga siis ei viitsinud ja lasin sel lötsti üle püksivärvli vajuda.
«Oi, Peeter, sa ujusid nii kaugele.»
«Ei ujunud, ma kardan haisid.»
Mulle koitis, et olin arusaamata kombel saanud osaks mingist filmimisplaanist, see ajas trotsi täis, aga ma ei viitsinud suurt muretseda.
«Eha arvab, et me teeme siin tema muusikavideot,» sosistati mulle kõrva.
Järgmistel päevadel tegimegi seda muusikavideot ja ma märkasin, et keeran tahtmatult selle video kihva. Nii viskasin kogemata oma vanades pantohvlites jalad lahtise Eldorado uksele, kui Eha kõrvalauto-Arturi kaamerasse kaunilt laulis. Aga kui Eha Ron Ricei häärberi kõrval seisva modellimaja baariletil kaunist laulu esitas, tegin ma ta juustele püüdlikult tuult. Selleks ajaks ei arvanud vist enam ainult Eha, et me oleme seal selleks, et ta muusikavideot teha.
Miljardär Ron Rice aga on endine keemiaõpetaja, kes laste utsitamisele käega lõi. Tema otsustas rikkaks saada ja erinevalt meist paljudest ongi saanud. Esimesed Hawaiin Tropic päikesekreemid segas ta kokku oma vannis ja lasi uulitsapoistel Daytona Beachi pidi maha müüa. Nüüd aga peab Las Vegases iludusvõistlusi, kuhu Eesti neiudki kohale lendavad. Äsja sai keegi eestlanna sealt tuule tiibadesse ja kes teab, kas me siin teda enam näeme.
Ron Rice on suur loomasõber. Aias, värava juures on rida valgeid kristlikke riste koerte haudadel ja paarisajaruutmeetrises häärberis sees on portsjon suuremate elukate topiseid. Lõvikene, alligaator, elevanti vist polnud. Ja seinal, Ron Ricei töölaua ja voodi kohal oli umbes 40 televiisoriekraani. Peab ju kontrollima, kas kõik reklaamid ostetud ajal telekanalites ära näidatakse.
Eha pajatas oma kogemustest kooselust kuulsate filmireissööridega. Kuulasin nii, et kõrvad liikusid. Vaat see on suurilmaelu. «Mees võiks armastada nagu venelane, olla ilumeelne nagu itaallane ja hoolitseda naise eest nagu juut,» rääkis Eha, hoidmata oma elukogemusi vaka all.
Cassadega spiritistid
Keset Florida poolsaart on tilluke Cassadega linnake, kus elavad spiritualistid või spiritistid (esimesed usuvad maailmavaimu, teised kutsuvad vaime välja, Cassadegas tehakse mõlemat), pigem küla. Igavene mõnus linnake, räämas majadega suurte längus okstega puude all peidus. Osa majade kohta teatakse, siin kummitab ja mõned majad on müügis.
Nagu tihti Ameerikas, tundub ka vaimudelinn mulle iseenda illustratsioonina, kuidas seda nüüd seletada, ta on kui filmidekoratsioon, kuigi ehtne. Sestap, kui ma enne reisi mõtlesin koos Peter Bischeliga, et Ameerikat ei ole olemas, ja kohapeal arvasin, et vist ikka on, olen nüüd jälle kahtlema löönud. Ameerika Ühendriigid on väljamõeldud maa (kunagi kirjutas Peeter Laurits, et Piiter on väljamõeldud linn) ja esitavad meile tões ja vaimus realiseeritud ettekujutust Ameerika Ühendriikidest, nagu ka ettekujutusi Eiffeli tornist või mõnestki Euroopa lossist, milliseid sinna sadade viisi üles on ehitatud.
Aga kui USA, mida autoaknast näeb, on vaid replica, kus on siis tõeline USA? See on raamatutes ja filmides, presidendikõnedes ja linnalegendides. See on riik, kus erinevalt tavalisest eelneb müüt reaalsusele. (Nojah, on selge, et sellised mõtted ei sünni päris kaines ajus.) Aga olukord, kus elu ei seata inimeste harjumustest ja vajadustest lähtuvalt, vaid idee eelneb reaalsusele ja reaalsust ja inimesi katsutakse sobitada ideelistesse raamidesse, on ohtlik, ja humanistlikud ideed pöörduvad kergesti inimeste vastu, olgu need kristlikud või demokraatlikud või messianistlikud. Nagu oli kommunismusega ühes teises riigis. Väljamõeldud riigist, kus ideed olid inimesest tähtsamad, olen ma pärit.
Tundub, et vaimud, kes Cassadegas ringi liiguvad, on sõbralikumat sorti, mõtlen tühja maja ette lehehunnikusse sirakile visates kui saaks siin öö otsa pikutada ja piknikut pidada, ehk trehvaks mõnda spiritit. Mis pagana puu see on? Lehed lõhnavad vängelt ja hästi. Topin taskud kollaseid puulehti täis ja need lehed on väheseid asju, mis ma üle ookeani koju tõin.
Mis veel? USA lipu, ma pean sest riigist lugu, Las Vegases katoliiklasest homoseksuaalist neegri kingitud mütsi (seda kannab praegu mu poeg) ja navaho Bag da kingitud vana potikillu.
Kuivõrd ma ise olen saatana otsingutel, uurin spiritistidelt saatana kohta, aga ei, nemad ei taha tunda jumalat ega kuradit, nemad tegelevad vaimude väljakutsumisega. See olla sootuks teine asi. Toredad inimesed, on osanud hobi ja töö ühendada ja seda ei suuda paljud. Nii võin 60 dollari eest saada readingule ehk vaimude väljakutsumise seansile. Vaimude väljakutsuja on matsakas ja vanaemalik proua. Saame hästi läbi. Proua hoiatab, et ma ei ehmuks, kui ta jääb pikalt vait ja põrnitseb midagi mu kõrval või pea kohal siis ta nimelt võtab vaimumaailmaga kontakti ja suhtleb mu sugulaste vaimudega. Põrnitseb ta tegelikult vähe, võib-olla kahtlustab ta mind skeptilises suhtumises ja selles on tal muidugi õigus.
Peagi kuulen, mida surnud isal ja emal mulle öelda on. Huvitaval kombel nad mõlemad kahetsevad, mis nad elu jooksul mulle halba on teinud (ei teind nad miskit erilist halba) ja saadavad mulle häid soove. Tükk aega nuputame koos spiritistiga, kes on lapse vaim, kes minuga ühendust tahab saada. Lõpuks ma saan aru, et see peab olema lapsuke, kelle Tiina Liverpoolis abordiga teise ilma tagasi saatis. Veider, aga see laps palub spiritisti vabandust murede eest, mis ta meile põhjustas ja soovib mulle kõike head.
«Kuidas siis inimene, kelle me mõrvasime, meile head soovib?» pärin kiuslikult, aga proua ei lase ennast heidutada. Abordi üksikasjade meenutamine toob mulle pisara silma ja ma olen saanud 60 dollari eest oma hinge korrastatud nagu psühhoterapeudi juures, mis võib olla põhjus, miks proual klientuuri jätkub.
Tiit keerab Cadillaci nina Daytona Beachi poole ja ma tunnen, et olen saanud spiritismiseansist energialaksu nagu kuut õlut nahka pannes ka hind tuleb umbes sama, kõrtsuõlu Floridas on kallim kui mujal Ühendriikides.
Tiidu surnuaiad
Kui me Tiidu soovil oleme põhjalikult läbi jalutanud oma kümmekond surnuaeda, küll mahajäetud kaevanduslinnades, kus ristid külili ja tolmused USA lipud haudadel narmasteks kulunud, aga münte ikka värskelt haudadele loobitud, küll ikkides linnajagudes, kus korras kalmistu nagu tolmuimejaga üle käidud, ei pea ma Cadillaci tagapingil õlut nahistades vastu: «Tiit, miks me nendel surnuaedadel käime?»
Vastus tuleb kõrvalpingilt: «Tiit on nekrofiil.»
«Jah, ma kogun küll materjale surnuaedadest ja matustest. Kogu maailmast. Mõnel pool võib matus kesta kolm aastat. Budistidel jälle on veematus laip lastakse allavett, tulematus põletatakse ja õhumatus jäetakse lindudele.»
«Laip jões mürgitab ju vee ära.»
«Ei tea, Tiibetis on kiired ja kärestikulised jõed, laip laguneb seal varsti.»
«Aga ikkagi, miks sa seda teed »
Tiit mõtleb, ma vahin Arizona preeriat ja indiaanifilmilikke mägesid punases päikeseloojangus, kallan viimase tilga õlut kurku ja avan uue suure purgi need on neil siin kopsakad, 32-untsised ehk pea liitrised.
«Vaata, mul on tunne, et surmarituaalid võtavad midagi kokku.»
«Mida enamasti on need rituaalid ise ka surnud.»
«Selle, mida inimene elus on tahtnud saada ja teha.»
Mõtlen tüki aega nende väheste matuste üle, kus ma olen olnud. Tädi Linda matus läks tõesti parajaks peoks ja ega Lindal eluajal vist pidude vastu midagi ei olnud, aga ikka ei mahu see asi mulle pähe. Ja millist matust ma endale tahaksin? Tahaks, et polekski matust. Kas see tähendab, et ma tahan, et mul poleks ka elu? Ei oska öelda.
Aga kuskil Arizona kaevanduslinnas märkan, et haudadel on ridamisi üks-haru-allapoole viisnurki. See on Saatana kiriku sümbol. Ainult siin pole viisnurga sees sokupead nagu satanistidel. Ja siia pole maetud satanistid, aga vabamüürlaste naiste looi liikmed, pentagramm oli ka nende märk.
Eemal, märkan, hiilib üks tuttav mees surnuaia müüri äärde, teeb soru. Ah, las teeb, ei kurvasta surnud selle üle. Aga fotokat ma seekord ei tõsta.
Surmateema on mullegi armas. Tombstonei linnas, kus mu kangelane Billy the Kid tegusid tegi, loen kõrtsu seinalt vana kuulutust: milleks kõndida ringi poolsurnuna, kui me võime su odavalt ja mugavalt maha matta.
Reverend Richard Jones
New Orleans sai Katrinalt paugu (ah nad armastavad neid T-särke kirjadega, Katrina gave me a blow job I cant forget jm), kuigi orkaan vaid riivas teda. Aga linnakesed kirde pool, Biloxi ja Bay Saint Louis, on pooleldi minema pühitud. Mõnest majast alles vaid vundament, mõnest hunnik rususid. Arvake ära, kes kolmveerand aasta jooksul on suutnud hooned taastada? Mõned kirikud ja mõned kasiinod. Tundub, et need on kas rikkamad organisatsioonid või siis esindavad seda, mida inimene kõige rohkem vajab. Kas neid kuidagi ühendama ei peaks, mõtlen mõlemas on palju müstilist, mõlemad võivad päästa inimese hädaorust ja siis sinna jälle tagasi paisata.
Lentsides Bay Saint Louisi varemete vahel, hakkas mulle silma korras kirik, mille hoovis rida telke ja kirikuuksel reibas vanamees. Õpetaja Richard Jones, kelle kodu pühiti minema ja kes mõned kuud veetis laste juures: «Jah, polnudki ammu saanud lastega nii pikalt koos olla. Poeg lasi mul algul puhata, aga siis lõi siukse korteriüüri peale, et näed, nüüd ma olen siin tagasi...»
Pastor Jones naerab mõnuga. Klaari peaga presbüterlane, peab naljast lugu, eriti siin varemete vahel.
«Richard, kui su maine varandus elutoas meetrikõrguses vees ringi ujus, mis juttu sa siis jumalaga ajasid?»
«No tead, alguses raputasin ma ainult taeva poole rusikat.» Jones demonstreerib seda. «Ja sõimasin nagu oskasin ja isegi nii nagu seni polnud veel osanudki. Aga tasapisi hakkasin mõtlema, et ega ma seda kõike hauda kaasa ei oleks võtnud. See oli vabanemine mingitpidi. Nüüd on elus uus algus, võib-olla isegi hea. Ja tead, paljud inimesed on saanud avaneda hoopis uuest küljest, iseendalegi meeldivaks üllatuseks.»
Jonesi valdustes elavad kirikuruumidesse klopsitud kolmekordsetel naridel ja kiriku kõrval telkides üle USA ja Kanada kokku sõitnud vabatahtlikud abilised. Mine võta kinni, kes miks, kes appi tõttamas, kes võib-olla ise põgenemas ja abi ja uusi suhteid otsimas.
Ühest telgist kostab kitarriplõnne ja õige krõbedate sõnadega laulujoru. Jones paneb tähele, et Arturi kaamera käib: «Hei, hei, hei,» klopsib ta korralekutsuvalt puust telgiuksele, «kuis teil läheb seal?»
Laul katkeb. «Ei, meil on kõik okei.»
«No väga hea,» muigab pastor Jones.
Paraku ei jõua ma täna tagasimõtlemisega isegi Miamist New Orleansi ja las ta olla. Igaks asjaks oma aeg.
Aga kui ma mõne nädala möödudes jälle Sütiste tee köögis istusin ja puhusin juttu naise isaga, kes oli tulnud just üksihulkumiselt Guatemalast, küsis Raimund: «Said sa siis teada, miks sind USAsse kutsuti?»
Jäin korraks mõtlema: «Ei. Keegi ei öelnud kui ma just ära ei ole unustanud, ja ma ei küsinud ka. Aga tühja kah.» â