L, 2.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mitme nimega Suva sokivabrik

Robert Nerman
Mitme nimega Suva sokivabrik
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Arhitekt Eugen Habermanni 1926. aasta projekti järgi ehitatud ASi Rauaniit trikootööstus (Põhja puiestee 7) oli Eestis üks esimesi funktsionalistlikke ehitisi.
Arhitekt Eugen Habermanni 1926. aasta projekti järgi ehitatud ASi Rauaniit trikootööstus (Põhja puiestee 7) oli Eestis üks esimesi funktsionalistlikke ehitisi. Foto: Repro

Kalamaja oli veel hiljuti üks Tallinna tööstuspiirkondadest, kuid praeguseks on sinna alles jäänud vaid AS Suva, mis on oma pika ajaloo jooksul kandnud mitut nime.

Vabadussõja ajal kohandati Kalamajas asunud metallitööstused eelkõige sõjaväe tellimuste täitmisele, kuid Eestis valitses suur laiatarbekaupade defitsiit. See ajendaski asutama paelavabrikut Rauaniit.

Ephraim Lerenmanni rajatud ettevõte alustas 1919. aasta sügisel tööd Kotzebue tänava ja Põhja puiestee nurgal kahekorruselise kivihoone esimesel korrusel. Eelkõige pidi käitis rahuldama kodumaise nõudluse, kuid püüdis läbi lüüa ka Lääne turul. Algul paiknes tootmine viies ruumis.

Esimeseks toodanguks olid saapa-, kinga-, garnituuri-, kummi- ja pesupaelad. Esimesel aastal töötas vabrikus 20 inimest, keda juhendas Saksamaalt Chemnitzi linnast kutsutud meister.

Meistrid varjasid oskusi

1920. aastatel arenes Rauaniit jõudsalt. Tootmine laienes teisele korrusele ning käitis ostis rohkesti uusi seadmeid. Rauaniidi tööliste mälestuste järgi oli kutse omandamine ettevõttes raske, sest Saksa meistrid varjasid kiivalt oma oskusi. Alles 1920ndate lõpul said esimesed eestlased meistrikutse.

Nagu mujalgi Eesti tekstiilitööstuses, domineerisid Rauaniidi omanike hulgas juudid. Rauaniidi edu seletab ühelt poolt väga mitmekesine toodang, teiselt poolt hea kvaliteet. Ja et kauba realiseerimisel ei tekkinud probleeme, võis tootmist pidevalt suurendada.

1924. aasta juunis esitas Lerenmann Tallinna linnavalitsusele taotluse ehitada lisaks kahekorruseline tootmishoone. Pärast jaatavat vastust algas kiire ehitus ning juba 1925. aasta jaanuaris oli hoone valmis. 1926. aastal töötas käitises juba üle 200 inimese.

1933. aastal lõpetati neljakorruselise põhikorpuse ehitus. Moodsa tootmishoone arhitekt oli Eugen Habermann. Hiljem ehitati hoonele viies korrus. 1930. aastate I poolel töötas Rauaniidis 380 töölist. 1935. aastal rajati Rauaniidi sukaosakonnast omaette sukatööstus Cotton.

26. juuli 1940. aasta dekreediga natsionaliseeriti AS Rauaniit, Cotton ja teised tekstiilitööstused ning enamik tekstiilitööstuse juhte asendati. Rauaniidi ja Cottoni direktoriks määrati Tsemach Delski.

17. oktoobril 1940. aastal liideti Rauaniidiga mitu tekstiilitööstust, näiteks Cotton ja Ikla, ning 18. oktoobrist kandis vabrik uut nime – Punane Koit.

II maailmasõja ajal sai Kotzebue tänav Nõukogude lennuväe pommitamise tagajärjel tõsiselt kannatada. Vabriku taastamine algas aga juba 25. septembril 1944.

Vabrik sõjas eriti palju kannatada ei saanud. Tagavarad, põhivahendid ja hooned jäid purustamata. Taastamistööd seisnesid ruumide puhastamises, masinate korrastamises, prahi ja klaasikildude koristamises.

Omamoodi saavutuseks loeti tollal vabriku söökla avamist. Kuni 11. novembrini 1944. aastal suudeti pakkuda ainult suppi, sellest alates aga said vabriku töölised ja teenistujad lisaks supile veel kaks rooga.

Kuigi hinnad olid madalad, ei suutnud enamik inimesi komplektlõunat tellida.

371 000 paari sokke

Esimestel sõjajärgsetel aastatel kasutati vanu seadmeid, mille remontimisega oli suuri raskusi. Sellele vaatamata suutis vabrik 1945. aastal toodanguna anda 129 000 meetrit siidkangast ning 371 000 paari sokke ja sokitooteid. Juba paari aasta pärast toodang mitmekordistus.

1949. aastal hakkas vabrik kapronsukki tootma. Alates 1955. aastast valmistas Punane Koit siidkangaid ning suka- ja sokitooteid.

1965. aastal valmis tekstiilivabriku Punane Koit uus tootmishoone Kotzebue (tollal J. Käsperi) tänavas. 1968. aastal lõpetati vabrikus kangaste viimistlemine ja kunstsiidist kleidiriide valmistamine. Vabanenud tootmispinda kasutati sukkade ja sokkide tootmise laiendamiseks. 1970. aastal alustati juurdeehitust Põhja puiesteel, mis lõpetati 1972. aastal.

1979. aastal töötas vabrikus 1233 inimest. Vabriku direktor oli alates 1972. aastast A. Trifonova, kelle ajal sunniti erineval moel lahkuma eesti rahvusest spetsialiste ning nende asemele toodi Venemaalt uusi töötajaid.

1991. aastast kannab aga endine Punane Koit nime AS Suva.

Tagasi üles