Suur laudkast, mida kahe mehega tõsta ei jaksa, seisab keset Ruhnu saart. Rattad all ja sangad küljes. Karu kast. Siit kasti tagant jookseb alates eilsest joon, kust edasi minna enam ei tohi. Teist kuud peavad ruhnlased saart karuga jagama. Kohal käisid fotograaf Lauri Kulpsoo ja ajakirjanik Villu Päärt.
Eilsest jookseb saare lääneservast Pärsist kuni idaserva Austerkeldi joon, kust edasi Ruhnu vallavalitsus enam inimesi ei luba. Saare kaunimad laulvate liivadega supelrannad, mis jäävad sadama ja Limo vahele, on endiselt avatud.
Ruhnu vallavanem Aare Sünter ütleb, et kohalikele teeb keeld erandeid põllutööd peavad tehtud saama ja kalamehed kalale pääsema.
Tema enda kodu küla põhjaosas on vahetult joone lähedal.
Keelu otsene põhjus on turismihooaja algus eilsest käib laev saarele viis korda nädalas, varasema kahe asemel. Karu on Ruhnu kuulsaks teinud, nüüd tuleb keelu abil karu uudishimulike ja uudishimulikke karu eest kaitsta.
Karu on kadunud
«Meile tehti selgeks, et see pole siin mingi mömmibeebi,» ütleb Saaremaa mees Sünter.
Aprilli algul nähti karu jääpangal triivimas, aprilli keskel leidis Ruhnus nii koolidirektori kui ka vallavanema ametit pidanud Kaarel Lauk rannast karu jäljed.
Seni on loom end arglikult ülal pidanud. Kahe kuu jooksul on teda näha õnnestunud vaid neli korda.
Kahe nädala tagune ajujaht abiks Soome jahimehed nelja koeraga on karu nii ära hirmutanud, et sellest saati pole loomast mingit elumärki.
Ruhnlased pole kindlad, kas karu pärast esimest jahti isegi asjal julgeb käia. Vähemalt pole veenvaid tõendeid, mis seda tegevust võiksid kinnitada. Varem küll, rannaliival leidub ridamisi karupätse, aga neid on vihm juba tublisti leotada jõudnud.
Kolmapäeva lõuna ajal koristasid saareelanikud kogu saare idapoolse ranna. Väljas olid koolilapsed, perearst, vallavanem ja kõik õpetajad. Kui varem tatsas mõmmik rannas tihti edasi-tagasi, siis sedapuhku ei jäänud rannakoristajatele silma ühtki karujälge.
Ruhnu piirivalvekordoni ülem Heiki Kukk ütleb, et karu tagaajamises on otsustatud väike paus teha. Loom peab rahunema. «Äkki sai pärast jahti infarkti?» oletab Kukk.
Karu oskas ajajad koerad ära petta. Ujus vahepeal paarsada meetrit, koerad kaotasid jälje.
Ajujahi ajal sattus karu ka saare lõunaossa, lennurajale. Enne jahti olid tema käigud piirdunud vaid põhjarannaga.
Mustikaid ja tigusid
Esimesed söötmiskohad, kuhu ruhnlased viisid kalarapetega segatud vilja ja loomade tapajääke, suutsid karus isegi huvi tekitada. Pärast ajujahti pole karu neis enam nähtud.
Vana sõjaväefurgoon, kus looduskaitsekeskuse regioonijuht Enn Vilbaste oleks pidanud karu uinutipüssiga varitsema, asus liiga madalal. Hea haistmisega loom tundis inimese haisu.
Teises söötmiskohas Limo rannas avastas Heiki Kukk kolmapäeva õhtul, et suures metalltünnis olnud veisepea on kadunud. «Kuidas ta selle siit kätte sai?» laiutab ta käsi.
Vallavanem arvab, et kuni sügiseni pole põhjust karta. Metsas on süüa küll sipelgavastseid, tigusid ja naati, kesksuvel marju.
Ruhnlaste suhtumine karusse on äärmusest äärmusse. Muuseumi giid Märt Kapsta ütleb, et inimesed ei julge metsa minna. Poepidaja Vitali Gerne soovib, et karu kiiresti kinni püütakse. Omal põhjusel. «Siis saaks eit (nii kutsub ta abikaasa Lindat) õuest ära. Kogu aeg on jutt, vanamees, vii sinna, vii tänna. Varem (enne karu) käis kõikjal ise,» ütleb Gerne.
Silvi Meerits, kes korraga kannab hoolt nii sidekontori, raamatukogu kui ka internetipunkti eest kahtleb, kas keegi ruhnlastest tänavu suvel marjule läheb. Tema maja taga on karu kaks sipelgapesa segi pööranud.
«Kesse idioot on, kes karuga koos metsa marjule läheb? Mulle küll huvi ei paku,» ütleb ta. Vallavanem sekkub: «Neli ämbrit mustikaid pidi päevas võtma. Koos vartega.»
Meerits võrdleb karu pronkssõduriga. «Kas laseme õhku või ei lase. Kas laseme maha või ei lase.»
Seevastu kolme aasta eest Ruhnule kolinud Reigo Jõe ütleb, et võtab mingi hirmuta naise ja üheksakuused kaksikud tütred metsa kaasa, kui jalutama läheb. Ta on palju kolanud mööda Ruhnu metsi eesmärgiga teha esimene karupilt. Seni tulemuseta.
Kui suvel karu kätte saada ei õnnestu, on vallavanema arvates asjad halvasti. Siis hakkab loom talveks rasva koguma.
Praegu põgeneb ta inimeste eest, aga sügisel võib karust saada hirmuäratav koll. Seni pole Ruhnu lambad, mesitarud ega inimesed karu rünnakute objektiks langenud.
Ruhnu raamatukogu laenutusriiulil, sadade filmide seas, mida kultuuriministeerium on saareelanikele vaatamiseks saatnud, seisab Arvi Iho «Karu süda». Endiselt puutumatult.
--------------------------------------------------------------
Ruhnu lihtne elu
Elektrit toodab Ruhnu tarbeks saare diisel-elektrijaam. Merd mööda tuuakse küte kohale. Vallavanem Aare Sünter teab, et Ruhnu elektri omahind võib olla kuni kümme korda kallim sellest, mis Eesti Energia tavakliendi käest elektri eest küsib. Vahe maksab riik kinni. Kümme aastat tagasi Ruhnus öösiti elektrit ei olnud.
Kuni eilseni jõudis Postimees Ruhnu kaks korda nädalas. Teisipäevase laevaga terve nädala ports ja neljapäeva hommikul kolmapäevane leht. Varem kolm korda nädalas saarele lennanud lennuk ei käi juba kuu aega.
Kui Ruhnu poepidaja Luise Jõers tahab endale riiuleid tellida, helistab ta Kuressaarde mööblipoodi. «Hallo, keegi Luise siin. Ruhnust. Ma võtan need riiulid. Kas te saate need kohe sadamasse tuua? Laev läheb hommikul kell kaheksa.» Maksab ta internetipanga kaudu.
Aga kui ta tahab tapeeti osta, siis helistab tapeedipoodi ja palub endale tapeedi postipakiga saata. «Pange sinna märge, et saatmise eest tasub saaja,» juhatab ta telefonis.
Kui ruhnlased tahavad lapse sünnipäevaks torti, peab varakult poepidajaga (Ruhnus on kaks poodi) kokku leppima. Aga kui tellitud päeval tordi asemel näiteks kastitäis sprotte saabub, pole põhjuseks see, et poepidaja ei teaks, mis on tort. Lihtsalt need kaubasaatjad Kuressaares on jälle midagi sassi ajanud.