Lapsed jäid lapsesõbraliku linna rael märkamata

Mais 2003 sündis mul tütar ning kohe pärast sündi hakkas abikaasa ajama, et paneksin vastse ilmakodaniku lasteaiajärjekorda. Kuna laps oli esialgu plaanis lasteaeda viia 2005. aasta sügisel, siis vähemalt mulle tundus, et sellega pole kiiret.

Nii juhtuski, et kui ma järjekorrajutuga kolm kuud hiljem lasteaiajuhataja palge ette ilmusin, ohkas ühe kesklinna lasteaia juhataja: «Kus te varem olite?»

Ahoi, kunas ma pidin siis lapse järjekorda panema, enne saatuslikku seemnepurset või?

Ei tekkinud üleöö

Algas helistamine lasteaedasid pidi, kus näiteks ühes pakuti meile võimalust tuua laps aeda 2007. aasta sügisel, kuigi siis peaks lapsele otsima juba kooli-, mitte lasteaiakohta. Tõsi küll, me otsisime lasteaeda peamiselt kesklinnast, sest paraku elasime ja töötasime toona kesklinna lähedal. Lõpuks õnnestus lapsele siiski koht leida.

Rõõm on kuulda, et Tartus avatakse järgmise aasta sügisel uus lasteaed, mis toob linna juurde paarsada kohta. Kuid kas poleks selline lasteaed pidanud Tartusse lisanduma juba tükk aega tagasi, sest lasteaiakohtade põud pole Tartus tekkinud kaugeltki mitte viimase paari aasta jooksul, vaid ilmnenud juba tunduvalt varem.

Paraku pole linnavalitsus selle koha pealt aastaid lillegi liigutanud ning tulemus oli ööl vastu 1. juunit Sassi lasteaias näha.

Muuseas, linnajuhid põhjendasid tekkinud olukorda ka sellega, et enamik lapsevanemaid tahab panna oma lapsi kesklinna lasteaedadesse. Mujal linnaosades asi nii hull polevat.

Tartu koduleht teatab aga selgesõnaliselt, et hetkel on Pääsupesa, Poku, Rukkilille, Piilupesa, Annikese, Mõmmiku ja Helika lasteaias ning Kesklinna lastekeskuses ühtekokku 11 vaba kohta. Ja seda 100 000 elanikuga linnas!

Tegelikult on linnavalitsus isegi omamoodi süvendanud lasteaiakohtade põuda. Nimelt on vist isegi praegu Tartus võimalik last järjekorda panna korraga mitmesse lasteaeda. Ja vanemad teevad seda, sest võib juhtuda, et lendad mõnest nimekirjast välja.

Tulemuseks on aga olukord, kus, ma kardan, linn õieti ei teagi, kui palju lasteaiakohti vaja oleks.

Nüüd siis teatab abilinnapea Jüri Sasi, et linna haridusosakond hakkas looma andmebaasi, kuhu koondatakse kõik lasteaiakohta soovijad. Seda oleks võinud juba ammu teha, kuid kordan üle: Tartusse on vaja eeskätt lasteaedu, mitte mingit andmebaasi.

Vähe sellest. Tartus pole ka mõeldud erivajadustega lastele – pean silmas allergikuid. Helliku lasteaias on vaid üks allergilistele lastele mõeldud rühm. Ja seda ajal, mil järjest rohkematel lastel on mingi suurem või väiksem allergia.

Ei vääri tiitlit

Ma tean, et ühe lasteaia või isegi lisarühma avamine on tülikas ja kulukas, mistõttu on inimlikult mõistetav, et linnavalitsusel on kergem tegelda kõikvõimaliku tiluliluga, näiteks meelitada uusi linnakodanikke Aura piletitega.

Peaasi, et linna tuleks uusi inimesi, kelle maksukroonidest võiks eelarve kosuda, aga kuidas need elanikud siin elama hakkavad, kuhu lapsed panevad, see pole enam linna mure. Peaasi, et pappi tuleks.

2004. aasta sügisel andis UNICEF Tartule laste- ja noortesõbraliku linna tiitli. Minu meelest on see saadud väga suure avansina, sest see, kuidas linn kohtleb väikseid lapsi ja nende vanemaid, ei viita küll millegagi lastesõbralikkusele.

Samal teemal: Lasteaiakohtade puudus, TPM, 2.06., 5.06.