Ajalooliste hoonete koopiad ei aita hoida miljööväärtust

Supilinn vajab kaitset, selles ei ole kahtlust. Samas ei saa miljööväärtusliku ala kaitsetingimused olla olemuselt karmimad kui piirangud vanalinna muinsuskaitsealal. Vanalinnas ei lubata enamasti vanade hoonete kõrvale ajaloolisi koopiaid ehitada, sest see devalveerib olemasolevat keskkonda. Sama reegel peab kehtima ka miljööväärtuslikel hoonestusaladel.

Tulenevalt Supilinna geoloogilistest iseärasustest on tihti raske otsustada, kas lammutada vana hoone, renoveerida seda või ehitada uus.

Et hoone renoveerimine oleks mõttekas, peab sel olema korralik vundament. Supilinna sagedasti tabanud üleujutused on jätnud oma jälje hooneid altpoolt mädandades. Kõiki viltuvajunud läbipuhuvaid puitmaju toestada nagu Tartu Ülikooli peahoonet pole ilmselt mõeldav.

Otsusega, kas hoone säilitada või lammutada, ei tasu kaua viivitada – lükates seda edasi määramatusse tulevikku, on tulemuseks räämas linnapilt, halvas seisus hoonete iseeneslik hävimine ja sotsiaalsed probleemid.

Arengust kõrvale?

Supilinna suures osas ülemöödunud sajandi vahetusest pärinevat puithoonestust iseloomustavad arhitektuursete vormide ja maitsete paljusus ning rohkete hooviehitistega kirevad õued. Ehitades Supilinna tänapäevaseid sobivas mastaabis maju, toetame sellega piirkonna mitmekesistumist, mis on osa keskkonna miljööst ja ajaloost.

Kui rõhuda projekteerimisel vaid nostalgial põhinevale välimusele, on tulemuseks kitš ja keskkonna väärtuse vähenemine. Las Vegase kombel ajaloolisi hooneid kopeerides tuntust saavutada käib meil ilmselt üle jõu.

Supilinn asub niivõrd Tartu südalinna lähedal, et tema kunstlik arengust kõrvaldamine ehitustegevuse liigse piiramisega on vägivaldne. Ei ole mõtet hoida elu ja inimesi kesklinnast eemal!

Asja juures on veel üks mitte just väheoluline aspekt: kes peaksid projekteerima uusvanu (kitš, sisutu koopia) maju Supilinna, kui enamik arhitekte tunneb oma südames, et selline toimimisviis pole õige? Liiga rangete reeglitega vähendame vaid nende loomingulisust uute sobivate lahenduste väljatöötamisel.

On olemas terve rida ruumilisi parameetreid, mis olemuselt küllalt objektiivsed ja millest kõik üheselt aru saavad. Need on hoonete maht (pikkus, laius, kõrgus), korruselisus ja üldine geomeetria (näit viilkatusega maht), mida on võimalik naabruses asuvate hoonetega võrrelda.

Sellised kõigile üheselt mõistetavad reeglid tulebki detailplaneeringutes kehtestada, nõudes samas kvaliteetset heal tasemel arhitektuuri.

Professionaalideta ei saa

Kui ehitame Supilinna rekonstrueeritavate hoonete kõrvale uusi, korrastame sellega kogu linnaosa, muutes kogu keskkonna turvalisemaks. Supilinna moderniseerumine ja teatav tihendamine on seejuures paratamatu.

Konkursi korraldamine Supilinna tüüpmaja leidmiseks on päris huvitav mõte. Igal ajastul on ehitamisel-projekteerimisel oma erisused, nüansid ja traditsioonid, millest praegused miljööväärtused ongi tekkinud.

Ilmselt on võimalik kasutada konkursil valitud näidismaju eeskujuna ikkagi viie-kümne aasta jooksul. Seejärel tuleks konkurssi korrata. Kindlasti ei saa seejuures välistada originaalprojekte – konkurss oleks eelkõige vajalik n-ö keskmisel tasemel ehitusprojektide kvaliteedi parandamiseks.

Nõrk ja ebaprofessionaalne ehitusprojekt Tartus ehitusluba ei saa. Keerulisem on keskpärast projekti mitte aktsepteerida, kuid sõel, millega vaetakse pakutavaid arhitektuurseid lahendusi, on muutunud järjest tihedamaks ning terad saavad sõkaldest üldjuhul eraldatud.

Maju on läbi aegade projekteerinud ja ehitanud professionaalid, seetõttu tuleb arhitektuurireeglite väljatöötamiseks miljööväärtusega hoonestusaladel lisaks kohalikele aktivistidele kaasata ka oma ala professionaale.

Teen Supilinna Seltsile ettepaneku koguda kvoorum seltsi esindajatest, renoveerimise ja miljööaladega tihedalt kokku puutuvatest inimestest ja arhitektidest, määramaks ühiselt piirid-nõuded, mis on ehitustegevuse reguleerimiseks asjakohased.

Samal teemal: Heiki Valk, «Supilinn kui miljööala: ideaalid ja tegelikkus», TPM, 23.05.

Tagasi üles