Tartu Ülikooli meditsiinieetika dotsent Andres Soosaar kirjutab, et kuigi moodsa arstieetika põhimõtted on meiegi maal kättesaadavad, juurduvad need visalt. Osalt on selle põhjuseks ka arstide suhtumine, et räägi ravist, palju räägid, ega patsient sellest ikka aru ei saa.
Viimastel nädalatel on kirjutavas pressis taas palju räägitud probleemsetest juhtumitest Eesti tervishoius. On olnud päevi, kus kannatuste kirjeldused ja etteheited meedikutele, meditsiinikorraldusele või riigile ilmuvad lausa mitmes väljaandes korraga.
Kas on üleöö juhtunud midagi olulist selles suures masinavärgis, mida kutsutakse Eesti tervishoiusüsteemiks? Vaevalt, pigem on aktiviseerunud see osa ühiskonnast, kellele see süsteem on mõeldud ja nad üritavad tuua päevavalgele nii värskeid kui vanemaid juhtumeid, kus nende rohkem või vähem õigustatud lootused ei ole täitunud või on hoopis purunenud.
Ajalehed kipuvad neid lugusid serveerima küllalt sarnase kliee abil, enamasti on põhjuseks arstide tegemised või tegematajätmised ning vaikivale märklauale tulistatakse patsientide, nende lähikondsete ja ajakirjanike arusaamu-hoiakuid.
Pole kahtlust, et nende hulgas leidub ka juhtumeid, kus meedikud pole tegutsenud professionaalselt ega adekvaatselt ja neil olnuks tegelikult hõlpsasti võimalik samu olukordi märksa parema tulemusega lahendada. Sellised juhtumid on vaja fikseerida, uurida ja reageerida sellisel moel, et patsiendi õigused oleksid tagatud ja järgmist samasugust juhtumit ei saaks enam tekkida.
Miks patsiendid ajavad selliseid asju ikkagi ajalehe vahendusel? Eks ikka sellepärast, et inimestel puudub usaldus, julgus või järjekindlus neid asju lahendada samm-sammult probleemi tekkekohast alates.
Muidugi pole selline tõrksus tühjale kohale tekkinud. Sellele on meedikute endi tegevus ja harjumused üksjagu soodsat pinnast pakkunud. Meedikute professionaalse käitumise eneseregulatsiooni nii isiklikul kui ka organisatsioonilisel tasemel enam eriti ei usuta. See on kindlasti koht, kus arstidel tasuks järele mõelda, kuidas iseenda ja oma kolleegide õnnestumisi ja ebaõnnestumisi õiglasemalt hinnata, ilma et sellesse peaks keegi kaasama avaliku sõna või kohtuvõimu.
Samas tuleb kõigil mõista, et viimaste aastakümnetega on meditsiin arenenud sellise kiirusega, mida on isegi asjatundjatel raske hoomata. Paradoksaalsel moel on arstiteadus ja -praktika nii või teisiti sunnitud järjest enam ühiskonnastuma, et veelgi efektiivsemalt lahendada iga üksiku patsiendi terviseprobleeme.
Raha otsustajana
Sageli samastatakse Eesti ühiskonna hädasid ja kitsaskohti üldisemalt üleminekuühiskonna vaevadega. Meie meditsiinis on tõesti nii mõnedki suured üleminekud veel käimas.
Arsti-patsiendi suhe pole enam traditsiooniline kahe inimese vaheline läbikäimine, patsient puutub kokku paljude meedikutega, kes on osaks keerukast süsteemist. Selline killustumine raskendab üsna sageli patsiendi täielikku arusaamist temaga toimuvast ja puuduliku suhtlemise korral on suur segadus kerge tekkima.
Teiseks on meediku ja patsiendi suhtest saanud lepinguline teenuse osutamine, mis on ühiskonna jaoks pigem majanduse ja õiguse mängumaa kui meditsiini eriliste ideaalide ja tõekspidamiste valdkond. Väljapääsmatult sotsiaalseks teeb olukorra see, et meditsiinisüsteemi pakutav on rahalises vääringus sedavõrd kallis, et vahetult oma rahakotiga suudaks vähegi keerukamat teenust otsejoones kinni maksta väga väike osa ühiskonnast.
See muudab meid kõiki tugevasti sõltuvaks ühiskonna meditsiinisüsteemist ning nõuab inimeste ja ühiskonna tõsist pingutust, et meditsiin oma võimalustega oleks õiglaselt kättesaadav ja kvaliteetne igale inimesele.
Raha on muutunud sedavõrd võimsaks tervishoiusüsteemi ja meedikute käitumise reguleerijaks, et on suuteline sageli endale allutama meedikute isiklikke moraalseid tõekspidamisi. Olgu näiteks siin ravijärjekordade tekkimine olukorras, kus on olemas abi vajavad patsiendid ja alakoormatud haiglad, kuid puuduv raha ei lase neil kokku saada. Samuti järjest avanev rahvusvaheline tööjõuturg, kus inimesi tegutsema panevaks jõuks on töö eest saadav tasu.
Kas saab selliseid motiive meedikutele ette heita? Ega vist. Terved ühiskonnad elavad ju ausa raha kokkuajamise tähe all. Pealegi on arsti ja õe amet iidolriikides üldiselt palju kõrgemalt hinnatud kui meil. Vaba liikumise tingimustes inspireerib see töötajaid siirduma teise ühiskonda nende liikmete teenistusse.
Kvaliteetne nõusolek
Üleminekuajas on ka eesti meditsiinieetika. Kuigi meile on kättesaadavad moodsa meditsiinieetika dokumendid ja seisukohad, ei ole need veel kindlalt juurdunud meie meedikute tõekspidamistes ja hoiakutes.
Kooskõlas kaasaja inimesekäsitlusega teeb moodne meditsiinieetika panuse just iga inimese väärikusele ja autonoomiale. Selle järgi tuleb iga patsienti või biomeditsiinilises uuringus osalejat kohelda vaid parimas võimalikus kooskõlas tema enda tahtega.
Inimese autonoomia arvestamine on võtnud sisse mõjuka koha selliste klassikaliste meditsiinieetika põhimõtete kõrval nagu heategemine, kahjustuste vältimine, privaatsus ja õiglus. Seega on meedikud rakendatud ühel ajal vähemalt kahte rolli: nad peavad olema nii patsiendi kui meditsiinisüsteemi teenistuses. Kõik kokku peab siiski teenima iga patsiendi tahtega kooskõlas olevaid tervisehuve. Konfliktid nende kahe rolli vahel ei ole kuigi haruldased ja tegelikult peab arsti hingejõud suutma tekkinud pinged maandada.
Moodne meditsiinieetika on patsiendi autonoomia tagamiseks toonud praktikasse informeeritud nõusoleku nõude, mis enamasti vormistatakse kirjalikult.
On oluline rõhutada nii arstidele kui patsientidele korrektse informeeritud nõusoleku sisulist vajalikkust iga tõsisema meditsiinilise otsuse tegemisel. See peaks aitama muu hulgas vältida ka kommunikatsioonihäireid ja valesti mõistmisi meedikute ja patsientide vahel, mis mõnikord paraku ka ajakirjandusse välja jõuavad.
Eestis ilmnevates informeeritud nõusolekuga probleemides ei ole midagi unikaalset. Rahvusvahelise kogemuse järgi ongi arstide tüüpmure ajapuudus ja arusaam, et seleta, palju jaksad, patsiendid ei suuda nii kui nii meditsiini keerdkäikudes orienteeruda. Patsiendid seevastu häbenevad arste oma pärimistega tüüdata või ei soovigi ise midagi otsustada.
Meditsiini võitlusväli
Nii või teisiti on just arsti kohuseks tagada patsiendi kvaliteetne informeeritud nõusolek. Sellest on saanud oluline osa moodsast arstikunstist, et leida patsiendiga õige suhtlemisviis ning selgitada talle tema olukorda ja väljavaateid mõistetavate sõnadega, mitte keerulise meditsiiniterminoloogia abil.
Jah, selleks kulub aega ja energiat, kuid ilma ei ole võimalik saavutada normaalset autonoomial põhinevat arsti-patsiendi suhet. See peaks olema arusaadav nii arstidele, patsientidele kui ka tervishoiuorganisaatoritele.
Inimesed kohanevad uuega erinevalt, mistõttu ei olegi väga imestada, kui teinekord avaldab press kirglikke soove vanu aegu tagasi saada või segada omavahel raskesti sobituvaid endisi ja praegusi arusaamu, mida on reaalses Eesti Vabariigis keeruline kui mitte lausa võimatu ellu viia. Siiski ei peaks keegi kahtlema selles, et meditsiinisüsteem peab kõigi vahenditega terviklikult oma ühiskonna liikmete hüvanguks toimima.
See ei tohi muutuda tervishoiuorganisaatoritele pelgalt asjaks iseeneses või poliitiliste parteidele tüüpiliseks võitlusväljaks.
Meditsiin peaks olema just eriline võitlusväli, kus realiseeruks üks rahvuslik kokkulepe, aga mitte viimaste valimiste tulemused. Ka terava tähelepanu alla sattunud viletsad hooldusravi võimalused ja sellele reageerimine on kõige ehtsamaks inimväärikuse lakmustestiks ühiskonnas, kus ükskõik kelle poolt olemasoleva olukorra paratamatuks kuulutamine kinnitab vaid tema soovimatust seda väärikust tunnistada.