Sõna «lehetäi» kuuldes tekivad nii mõnelgi aednikul külmavärinad, eriti veel nähes neid sõstrapõõsaste ja viljapuude noortel võrsetel või rooside mahlastel vartel.
Lehetäid ründavad mahlaka suutäie nimel kuumast väsinud taimi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lehetäisid leidub kõikjal, kus kasvavad taimed. Nad asustavad nii taimede maapealseid kui ka maa-aluseid osi. Kuigi lehetäid on abitud ja kohmakad, levivad nad kõikjale, kus on vastuvõetavad elutingimused. Reisimiseks kasutavad nad tõusvaid õhuvoolusid, ligemale rändamiseks nad lendavad.
Lehetäide toitumisharjumused aednikule ei meeldi. Eriti tulevad need ilmsiks kuival suveperioodil, mil lehetäid ammutavad palju rohkem noortest mahlastest võrsetest juua kui vihma ajal. Lisaks kannavad lehetäid edasi taimeviirusi.
Lehetäide arengutsükkel on lühike, sest iga paari nädala tagant näeb ilmavalgust uus põlvkond. Elavad nad suurte kolooniatena, kus valmikud, vastsed, tiibadega ja tiivutud isendid on kõik koos. Koloonia rajamiseks pole palju vaja, piisab vaid kolmest emasest.
Turvameheks sipelgad
Vaatamata sellele, et paljunemine käib lehetäidel lihtsalt, on neil vaja ka moodusi, kuidas end kaitsta. Kui endal jõudu pole, tuleb sõbrustada tugevamaga, ja oluline on, et see tugevam tahaks sind kaitsta.
Kaitse eest pakuvad lehetäid oma nestet. See ei ole ainult seedumata taimemahl, vaid kokteil putuka enda eritistest ja taimemahlast. Nestest on leitud mitmesuguseid süsivesikuid, hormoone ning kuni 23 aminohapet. Selle koostis sõltub lehetäi liigist ja taimest, mida ta parajasti imeb.
Selline segu on vastupandamatu hõrgutis eelkõige sipelgatele. Eestis elavad sipelgad, eriti metsakuklased tegelevad väga aktiivselt lehetäide karjatamisega. Täisid toidetakse nii okas- kui ka lehtpuudel ning rohttaimedel, kus käiakse «karja» regulaarselt lüpsmas. Sipelgas läheneb lehetäile tagantpoolt, silitab teda tundlatega ning täi lasebki nestetilgakese välja.
On arvutatud, et metsakuklased koguvad aprillist septembrini ligi tuhat kilo lehetäinestet pesa kohta. Järglaste valguvajaduse rahuldamiseks söödavad sipelgad vastseid mõnikord ka lehetäidega, kui teisi putukaid väheks jääb.
Kuigi sipelgad on lehetäisid kaitstes aktiivsed, leidub neid, kes «turvamehi» petavad. Kõige suuremat rüüstetööd lehetäide koloonias teevad lepatriinud. Eestis elab 51 lepatriinuliiki ning suurem osa neist toitub lehetäidest.
Kui lehetäisid on vähe, muneb emane lepatriinu veidi üle 200 muna, aga kui saaki on külluses, küünib munade arv kuni 1500ni. Üks täiskasvanud lepatriinu hävitab oma elu jooksul üle tuhande lehetäi. Lisaks täiskasvanuile toituvad lehetäide mahlakatest kehadest lepatriinu vastsed.
Kuivanud kestast kehakate
Teised, kes lehetäisid hoolikalt hävitavad, on kiilassilmlased. Kiilassilma vastsel on erilised lõuad, millega lehetäisid hävitada. Seejuures on lehetäilõvide vastsetel kehaväline seedimine, mis tähendab, et esmalt viiakse imemistoru abil mürk ohvri kehasse, mis siis mõne aja möödudes tühjaks imetakse. Kuivanud kestad paneb kiilassilma vastne selga, et vältida liigset niiskuse aurumist kehast.
Kuid ega putukad ja ämblikulaadsed pole lehetäi ainsad vaenlased, ka väiksemad linnud ei ütle sellest süsivesikuterikkast toidust ära. Lehelinnud, tihased ja roolinnud on vaid mõned, kes nendest abitutest putukatest toituvad.
Kuidas lehetäidega võidelda?
Lehetäikogumikud saab taimelt hõlpsasti maha pesta voolava vee all.
Pärast veega loputamist tuleb taime pritsida rohelise seebi lahusega.
Lehetäidega võitlemiseks tuleks aeda meelitada lepatriinud. Selleks tuleb luua soodsad talvitustingimused, näiteks jätta varjulisse aianurka väike lehehunnik, kus nad talve üle elavad.
Keemilist tõrjet võib teha 56 päeva tagant.
Allikas: PM