Viivi Luik: Kes maksab?

Viivi Luik Foto: Postimees.ee

Viivi Luik tunneb muret laastamistöö pärast Kadrioru pargis. Puid ei tohiks niisama lihtsalt maha võtta, nad ei kasva uuesti mõne päevaga.

Tsiteerin seda, mida ükspäev lehest lugesin: «Puude mahavõtmine Kadrioru pargis tekitab küll negatiivseid tundeid, kuid see on paratamatu, sest sajanditevanused puud on muutunud juba eluohtlikuks. Alles hiljuti kukkus üks suur puu pikali.

Tegelikult on plaanid veelgi suuremad: nimelt tahetakse park taastada regulaarpargina, nagu ta algselt oli. 19. sajandil seda rikuti, sest moes oli Inglise looduslähedasem pargistiil.

Algse kava mingikski taastamiseks tuleb hulga puid maha võtta ja uusi istutada. Kahjuks ei näe meie põlvkonnad seda, kuidas puud kasvavad vajaliku kõrguseni. Kavandatav lageraie muudab harjumuspäraseks saanud pargi tundmatuseni, kuid kõigega harjub. Juba taastatud Luige- ja Kirdetiik ning lossi Lilleaed on ju väga ilusad.»

Vaevalt et Kadrioru pargis eriti palju sajanditevanuseid puid on. Pargi selles osas, kus tahetakse lageraiet korraldada, neid küll ei ole, sest minu teada on seal ainult pärast sõda istutatud kastanid ja pärnad, mis ei ole oma parima põlispuu eani veel jõudnudki. Et neist saaks uhked põlispuud, vajaksid nad inimese kätt, vajaksid hooldust.

Hiljuti ei kukkunud suur puu mitte pikali, vaid tal murdus üks haru. Hõbepajud on haprad, nende harusid ei lasta tavaliselt liiga pikaks kasvada, vaid kärbitakse päris tihti. Oleks seda suurt hõbepaju õigel ajal kärbitud ja plombeeritud, oleks ta võinud ehk inimeste rõõmuks pargi ääres veel aastaid seista ja kuuma ilmaga vilu varju anda.

Iga suur puu on varandus, on väärtus, mida ei saa osta ühegi raha eest. Seda peame endale ikka jälle üle kordama, muidu läheb see meelest.

Puu kasvab aastakümneid, enne kui ta üldse hakkab ilmet võtma ja varju andma. See teeb ikka rõõmu, kui parki uusi puid istutatakse, aga pärispuudeks saavad nad umbes kuus-seitsekümmend aastat hiljem, siis, kui täna sündinud inimesed on 60–70-aastased, siis, kui praegused kahekümnesed on raugad. See ei tule puudest rääkides just tihti meelde.

Itaalia, Inglismaa, Saksamaa ei oleks need, mis nad on, kui seal ei oleks parke ega aedu igivanade puudega.

Puud ei ole armuleivasööjad ega kerjused, keda me peame «ülal pidama» ja sallima, kuna nad «ajavad prahti» maha, nagu vahetevahel ikka jälle ühest või teisest sõnavõtust kuulda võib.

Kui kõik maakera puud ja taimed ühekorraga hävitada, pidi inimene umbes nii kaua elus püsima, nagu ta püsib elus vee all hinge kinni pidades. Kui pole puid ega taimi, pole Maa peal hapnikku, pole, mida hingata. Puudele toetub meie elu, ilma et me sellest iseendile aru annaksime. Puud pole olemas «ilu» pärast, vaid nende olemasolu on meie endi olemasolu eeldus.

Ühte sajanditevanust puud ma tean küll. See seisab Berliini loomaaias ja tema kõrval on tahvel, mis tutvustab Euroopa ajalugu. Tuletatakse meelde kuulsaid ajaloosündmusi, mis selle tamme eluajal on toimunud. See on vägev, auväärne puu. Tema mahavõtmise mõtegi tundub barbaarne!

Itaalias on vanu oliivipuid, mis on kaugelt üle tuhande aasta vanad. Nende tüved on alati õõnsad, kuid kellelegi ei tule pähe neid maha võtta.

Vastupidi, arvatakse, et nad toovad õnne.

Üldiselt vanu õõnsaid puid tohterdatakse. Neid kärbitakse, puhastatakse, plombeeritakse. Kadriorus Poska tänaval seisab mitu suurt pärna, mis võiksid ehk veel aastakümneid, võib-olla isegi sajandeid elada, kui nad saaksid abi, kui neid plombeeritaks. Praegu on nende elavate puude õõnsustest saanud prügikastid.

See, et 19. sajandil rajati «looduslähedasemad» pargid, polnud mitte «mood», vaid paratamatus. Keegi ei jõudnud «regulaarparke» enam korras hoida, sest need vajavad igapäevast, pidevat hooldust. Enam ei olnud orje, polnud küllalt odavat tööjõudu. Sellised pargid nõuavad väga palju raha ja seepärast on sellistest loobutud mõneski meist jõukamas riigis.

Miks me siin Eestis peaks iga hinna eest endale need suured kulutused nuhtluseks kaela tõmbama? Kas sellepärast, et Peeter I tahtis kunagi Kadriorus barokkparki näha? Sellised pargid ei kuulu Eesti kultuuriruumi, et neid peaks tegema iga hinna eest, hambad ristis. Seda võiks ju teha veidraks meelelahutuseks, kui rahaga poleks enam midagi muud peale hakata. Aga hakata täitma vene tsaari tujusid maal, kus paljudele peredele on iga sajakroonine suur asi...

Mõne meelest on Kadrioru lossi tagune Lilleaed ilus. Minu meelest on ta igav nagu hauaplats, kuhu on rehajäljed peale tõmmatud ja kus suvepäike lõõskab ning varju minna pole kuhugi. Kuid see on maitseasi, vaieldav, nagu maitseasjad alati.

Tegelikult on hirm. Kas Kadrioru pargiga ei juhtu see, mis juhtub tihti seal, kus väljaminekud on suuremad kui sissetulekud. Kes garanteerib, et kõik need suurejoonelised tööd ei jää pooleli, kui peaks muutuma valitsejate tuju ja tuulesuund, kui rahakraanid järsku kinni keeratakse. Siis on pool parki ära narritud.

Lahmakas puid maha võetud ja neid enam tagasi panna ei saa. Mis jääb? Songermaa? Või tekivad poolkogemata nn arendusprojektid? Siis süüdistavad tegelinskid vapralt üksteist. Igaüks on selliseid asju Eestis näinud.

Nii et kõigepealt peaksime selgelt ja otse küsima: kui palju maksab Kadriorgu nn regulaarpargi tegemine? Kui palju maksab pärastine pidev hooldus? Kas selleks kulub kümneid või sadu miljoneid? Mille arvelt see raha tuleb? Kas see on praegu teada?

Maksumaksja raha tuleb meie kõigi taskust. Kas me tahame vastamata küsimusi? Kes ja kunas vastab neile otsestele küsimustele otse ja selgelt?

Kui nende olemasolevate puude alla istutada varjutaimi, metspipart või maikellukesi, kui pargiteed teha jälle korda, kui purskkaev, millest varsti pole enam asetki näha, jälle purskama panna, kui vigased ja igerikud puud välja harvendada, oleks see osa pargist vähese raha ja vähese vaevaga tõeliselt võluv.

Lõpuks väike mõistujutt: ükskord ennevanasti tahetud Mustamäele suurte ilusate kaskede asemele parkla ehitada. Inimesed tulnud majadest välja ja seisnud masinatele ette. Parkla on tänini ehitamata ja puud kasvavad majarahva rõõmuks.