«Nii kohutavalt hea on praegu, et see teeb ettevaatlikuks,» ütleb Lagle Parek endine vabadusvõitleja, poliitvang, siseminister ja presidendikandidaat; praegune nunnade sõber, kes elab Pirita kloostris ja tegeleb kloostrivaremete hooldamisega, kirjutas SL Õhtuleht.
Kumb oli teile ebameeldivam sündmus, kas see, kui 2. veebruaril 1988 ässitati Andrus Ansipi teadmisel ja nõusolekul Tartu Rahu aastapäeva miitinguliste peale koerad (Parek arreteeriti sel miitingul), või see, kui 13. aprilli 2005 sai Andrus Ansipist Eesti Vabariigi peaminister?
Tänases Eestis me oleme harjunud inimeste küllaltki omapärase poliitilise karjääri arengutega. Nii et see (Ansipi peaministriks saamine) ei olnudki mingi üllatus.
Meie arengute puhul, kus me valime kogu rahva soovil presidendiks endise kommunisti, siis see on selles reas lihtsalt järjekordne omapärane tõus.
Andrus Ansipi saamine peaministriks jättis teid külmaks?
Nooh, ma ütlesin: ooh-hooh. On ju näha, kuidas meie poliitikute pingid on kõikjal lühikesed. Ja kuna reform andis nii palju oma esimesi mehi mugavamate kohtade peale olla näiteks Eesti Panga president on kindlasti tunduvalt mugavam kui olla peaminister, reas on läinud mehed europarlamenti siis lihtsalt pink jäi väikeseks.
Minister on õudselt ebamugav amet. Ja sellepärast ma nii väga nende ministrite kallal ei ilgugi, sest ma näen, kuidas teatud kohad on juba väga raskesti täidetavad.
Vaadake, siseminister ei ole praegu kõige valusam koht, meil on kaks palju valusamat kohta: sotsiaal- ja haridusminister.
Mis sündmuse ajal te esimest korda mõtlesite, et nüüd läks ikka hästi küll, et presidendiks ei valitud?
Ma ei ole kunagi arvanudki, et mind valitakse.
Miks te siis kandideerisite?
ERSP oli tol ajal partei ja ma oleks pidanud olema partei number üks riigikogu valmistel. Aga vaata seda ma ei tahtnud. Ma olen alati teadnud, et riigikogu ei ole minu koht.
Aga kuna oli vaja kampaaniale üldnimetajat, siis ma läksin kandideerima presidendiks, kelleks mul polnud mingit anssi saada. Aga see ühendas meeskonda. Ja see oli väga huvitav.
Kas 1992. aasta neli presidendikandidaati: Rein Taagepera, Arnold Rüütel, Lennart Meri ja Lagle Parek kampaania ajal ka koos maha istusid ja isekeskis aru pidasid?
Üldse mitte.
Valimissüsteem, mis tehti selleks, et Arnold Rüütel ei saaks presidendiks, tegi ta üheksa aastat hiljem presidendiks
ja teeb ka nüüd
Kas me sellist Eestit tahtsime?
Arnold Rüütel ei võrdu Eesti kõigepealt võtame selle maha.
Aga siin peavad nüüd kõik mõtlema, miks see nii on. Miks me seisame pärast 15 aastat taasiseseisvuse taastamist niisuguses olukorras, et Arnold Rüütel, endine ülemnõukogu presiidiumi esimees valitakse teist korda tagasi presidendiks.
Mees, kes on moraalselt vastutav teie Mordvas veedetud aastate eest.
Jah, absoluutselt.
Olete te sellest temaga rääkinud?
Ei. Kuid ta on mulle tund aega rääkinud sellest, kuidas ta Eesti vabastas.
Mis ta rääkis teile?
Tema targal juhtimisel ja tema välis- ja sisepoliitika tagajärjel me saimegi iseseisvuse.
Aga teie arvamus, kuidas me iseseisvuse saime?
Eesti rahva valmisolek saada iseseisvaks oli (1980date lõpus) kohutavalt suur. See tahtmine oli küllaltki täiuslik okupatsioon kasvatas meie rahvustundeid. Surve oli suur ja vastusurve tervendas meid ja tegi tugevaks.
Konsolideeris kui kasutada president Rüütli väljendeid.
Just nimelt konsolideeris. Jah, ja see on ka tegelikult õige. Ja palju andis meile see, et meil oli 20 aastat eelmist iseseisvust. Mina hindan väga kõrgelt seda kirjanduse hulka, mis jäi meile eelmisest vabariigist. Ja seepärast on mul kohutavalt hea meel, kui palju ilmub praegu suurepärast kirjandust.
Kust suunast oht tuleb?
Praegu ei oskagi öelda, kust oht tuleb Saksa-Vene liin on põhiliin, mis meist üle jalutab.
Oht nimega gaasitrass?
Jah. Aga kuidas läheb, ma ei tea. Aga ma tunnen, et nii kohutavalt hea on praegu, et see teeb ettevaatlikuks.