Karin Streimann: Kas Eesti ühiskond soosib standarditest kõrvalekaldumist?

, tervise arengu instituudi peaspetsialist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karin Streimann
Karin Streimann Foto: Erakogu

AJAL, MIL kõik räägivad majanduskriisist, pole ilmselt vaja pärida, mis on inimesele tähtis. Eks ikka töökoht leida või säilitada, palka saada. Et pere oleks toidetud ja katus pea kohal.


Kriisiolukorda jõudes või seal olles tuleb meil tihtipeale oma eesmärgid ja väärtused ümber hinnata ning paljud küsivad endalt: miks? Miks ma siin olen? Mis on mu elu mõte? Kas mu elu on õnnelik? Kas kokkuhoiu ja kärbete kõrval on mõeldud ka sellele, mis on sihid ning kuidas neid saavutada? Mis on meile ja ühiskonnale tähtis?



KUI PALJUD Eesti elanikud on õnnelikud? 2008. aastal korraldatud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringust selgus, et viimase 30 päeva jooksul oli suurt või peaaegu talumatut stressi tundnud 15 protsenti küsitletuid.



Pikaleveninud stressi tagajärg võib olla depressioon, mis omakorda võib viia suitsiidini. Euroopas võtab endalt elu ligi 58 000 inimest aastas ehk suurem hulk, kui sureb liiklusõnnetuste, aidsi või mõrva tagajärjel.



Nimetatud küsitluse järgi oli Eesti elanike seas viimase 30 päeva jooksul enesehinnangulist depressiooni olnud 29 protsendil: 32 protsendil naistest ja 25 protsendil meestest. Sealjuures tuli ärevust ja depressiooni mõningal määral ette 49 protsendil ning suurel määral kolmel protsendil.



Seega tundsid rohkem kui  pooled inimesed end uuringu ajal olevat mõningal määral ärevuses või depressioonis. Kui paljud võivad siis veel praegu, märksa keerulisemas majandusseisus depressiooni või ärevust tunda?



INIMESE ELUKVALITEETI mõjutab suurel määral uni. Uni on tihedalt seotud vaimse tervisega: stress ja depressioon põhjustavad unehäireid ning vastupidi.



Teadlased on leidnud, et praegune seitse päeva nädalas ööpäev läbi tiksuv ühiskond kannatab kroonilise unepuuduse all: unehäired ja unetus vaevavad ligemale 37 protsenti inimesi. Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring näitas, et viimase 12 kuu jooksul oli tundnud üleväsimust peaaegu alati kuus ning üsna tihti 42 protsenti küsitletutest.



Märksa rohkem tunnevad üleväsimust naised: peaaegu alati või üsna tihti tunneb seda 52 protsenti naistest ja 41 protsenti meestest. Ka depressiooni tuleb rohkem ette just noorte naiste vanusegrupis.



Miks on meie noored naised vaimse tervise muredega nii kimpus? Kas selle põhjus on kõrged nõudmised, mida ühiskond naistele või nad ise endale esitavad: kujutlus täiuslikust noorest naisest, mis kätkeb hoolitsetud välimust, kõrgkoolidiplomit, head töökohta, elukaaslast või abielu, laste saamist ja kasvatamist, kodu korrashoidmist, kaaslase pidevat toetamist — kõiki nii igapäevaseks muutunud standardeid, mille järgi ennast aina mõõta? Kas meie ühiskond sallib iseendaks jäämist, standarditest kõrvalekaldumist?



PEALE UNEPROBLEEMIDE võivad depressiooniga kaasneda teisedki häired, näiteks ärevus, foobiad ja psühhoosid. Kõik see mõjutab tugevalt inimese füüsilist tervist ja töövõimet.



Abi võiks olla tugisüsteemist, mis aitaks ennetada stressi ja depressiooni ning selle väljakujunemise korral pakkuda inimesele farmakoloogilist abi ja ravi. Kas meil on selleks võimalusi?



Tulevik algab lastest ja noortest. Lastepsühhiaatreid on Eestis 22, kuni 18-aastasi inimesi aga umbes 250 000. Psüühikahäireid arvatakse eri uuringute järgi olevat ühiskonnas vähemalt kümme protsenti, mis teeb abi vajavate laste arvuks minimaalselt 25 000.



Samasugune on olukord täiskasvanute psühhiaatrias: abivajajate hulk on abipakkujate omast mitu korda suurem.



ÜKSKI ROHI ei tee vaimse tervise vallas imesid — inimestel on vaja veel teraapiat ja nõustamist. Praegu tähendab psühhiaatriline ja psühholoogiline abi enamikule kord kuus 20-minutist visiiti arsti juurde ning oma võimaluste  piires teraapia juurde ostmist. Paljud ravivõimalused on inimestele kättesaamatud just kõrge hinna tõttu.



Meditsiiniliselt probleemi justkui pole: inimesed on ju olemas ja füüsiliselt enam-vähem terved, vähemalt mingi hetkeni. Aga kas ollakse ka rahul ja õnnelik? Ning kas ühiskonnale on see üldse oluline?



Tihti ei peeta vaimse tervise häireid tõsiseks ega mõisteta ravi tähtsust.



Depressioonisse suhtutakse kui iseloomunõrkusesse või laiskusesse. See muudab vaimse tervise probleemiga inimese elu veelgi keerulisemaks ja kurnavamaks.  Diskrimineerimine füüsiliste ja vaimsete probleemide ravi vahel peegeldub nii poliitikas kui ühiskonna üldises suhtumises.



MAAILMA terviseorganisatsiooni andmetel arvatakse aastaks 2020 olevat depressioon töövõimetuse tekkepõhjusena teisel kohal, olenemata vanusest või soost. Praegu on depressioon töövõimetuse põhjustajana juba teisel kohal 15—44-aastaste vanusegrupis.



Miks depressioon ühiskonnas, eriti noorte seas võimust võtab? Kas me saame seda kuidagi ennetada?



Kindlasti saame. Jäägu see igaühe enda mõelda, mida oma vaimse tervise hoidmiseks ja hädade ennetamiseks teha. Proovigem mõista, et psüühilised probleemid võivad tabada igaüht. Ükski inimene ei muutu seetõttu väärtusetumaks ega kehvemaks ning ükski haigus ega häire ei ole inimese eemaletõukamise õigustus.



Iga haigus mõjutab inimest ja tema elu. Probleemide alavääristamine või tähelepanuta jätmine toob endaga alati kaasa suure kahju.



Proovigem liikuda üheskoos ühiskonna poole, kus tervis kui tervik on väärtus, mida toetavad nii poliitika kui meie kõrval seisvad inimesed.


Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles