Hillar Palamets, unikaalne vestja

Legendaarne Hillar Palamets pajatab tartlastele Raekoja platsil lugusid ajaloost. Foto: Margus Ansu

Uue õppeaasta künnisel on paslik veteranpedagoogilt uurida, kuidas oleks mõistlik noori mitte ainult harida, vaid ka päästa, taltsutada ja vajadusel karistada. Küllap leidub tema ajaloolistes kogemustes paljugi õpetlikku.

Enne kui teenekas ajaloolane ja pedagoog Hillar Palamets sai tuntuks raadiohäälena, oli ta üle Eesti kuulus mälumängu propageerijana, mistõttu alustagem küsimusega: kes on järgneva mälestuskillu autor?

«Meid päästis rahanappus paljudest pahedest, välja arvatud naised, kus bioloogiline sund oli tugev. Me kõik abiellusime peale ülikooli. Olin ühe aasta Lennart Meriga samas toas, siis ta hakkas just esimest naist võtma. Minust kolm kuud varem. Tollal oli üldlevinud, et pead abielluma, kuigi seitsme aasta jooksul kogu meie rakkude süsteem uueneb, peale aju. Nii et võid seitsme aasta järel uuesti abielluda. Isaand, mul oleks praegu juba kaheksas naine võinud olla!»

Õige vastus: Hillar Palamets.

See eelnev meenutuskatke on kui kvintessents tema jutustamisoskusest, millele Eestis suudavad vähesed konkurentsi pakkuda. Siin on irriteeriv avalause ja paeluv teema. Siin on tuntud nimi. Siin on huvitavaid fakte. Siin on jahmatav järeldus. Sedasorti unikaalse vestmisoskusega on Palamets (79) juba rohkem kui tosin aastat suutnud raadioeetris panna oma «Ajalootundi» kuulama nii noori kui pensionäre.

Palamets on kogenud pedagoog, koguni pedagoogikakandidaat. Seetõttu oli toimetuse püstitatud ülesanne mulle järgmine: usutlegu ma Tartu Ülikooli noorema põlve õppejõuna kooliaasta alguse puhul Palametsa kui kauast õppejõudu.

Kui usutlust kokku leppisime, ütlesite, et teie hommik algab kell kuus. Olen aastaid alustanud noortele ajakirjandushuvilistele reede hommikuti loengut kell 8.15 ja kuulnud tudengite kurtmisi, et see on tapvalt vara. Kuidas teil jagub nii palju tahtejõudu ja distsipliini, et nõnda vara päevaga pihta hakata?

Kogu see jutt, mis te räägite, on füsioloogiliselt võhiklik. Vanal inimesel kaob hommikul uni ära. Minu kõige parem tööaeg on hommikul kella seitsmest kümneni, siis on pea kõige klaarim.

Aga kui vaatan ülikooli tunniplaane, siis enne kella 10.15 ei alga tudengitel tavaliselt miski. Minu tudengipõlves kaks kümnendit tagasi algasid loengud tihti kell 8.15, ja keegi ei hädaldanud. Mis see siis nüüd tähendab?

Kord, kui hommikused loengud magati sisse, oli mul prodekaanina Pälsoni intris sõbralik vestlus poistega: et mis ajaks paneme loengute alguse, kas kell kümme? Ei, kell kümme me ei jõua! No siis kell kaksteist? Ütlesid, et kaksteist tuleb kõne alla, aga veel parem oleks kell kaks. Siis neli tundi loenguid, seejärel lähevad õllekasse ja siis vaatavad, mis ette võtta. Õhtul kümne ja kaheteistkümne vahel jõuti koju, aga tuldi ka kell neli öösel, taoti panne kokku ja karjuti: «Magage rahus, Bagdadi elanikud, hommik on varsti saabumas!» See on vist «1001 ööst» võetud tsitaat. Kogu inter oli üleval, kui nad tulid.

Järgmine hommik tuli Juri Lotman, ja kui ta ärritus, hakkas ta kokutama, ütles vene keeles: «Teate, ma ei hakka neile rohkem lugema. Mul on kõige tähtsam teema, Puškin, aga mul on loengus ainult kaheksa tütarlast.» 30 pidi olema. Läksin intrisse. Koputan, seal kõik tüdrukud magavad. Küsin, miks te Juri Mihhailovitši loengus ei ole. Nad vastasid, et teate, alles kell neli saime magama, me ei suuda enne kaheksat tõusta. Nii et eks seal möllu oli küll.

Tunnistan, et mind hämmastab teie vitaalsus. Saite ju suvel juba 79!

Mis tähendab vitaalsus?! Ma vananen täiesti normaalselt.

Ütleks, et paremini kui keskmiselt.

[Pedagoogikateadlane] Aleksander Elango elas 102 aastat ja 24 päeva. Ta ütles mulle nii: tead, Palamets, üle saja aasta pole elu enam suurem asi. Aga 99-aastaselt andis ta välja oma artiklite kogumiku. Tal oli kolm põhimõtet. Üks: ole karske, eriti nooruses. Teine: tegele füüsilise tööga. Ja kolmas: sul olgu elus mingi eesmärk.

Enne kui Tartu Ülikool teid kümnendi eest pensionile saatis, oli teil retoorikakursusel 320 kuulajat. Ma olen eksamit vastu võtnud korraga ligi 90 tudengilt, keda on lootusetu nägu- ja nimepidi tundma õppida. See on masstoodang, mis ülikoolist tuleb. Ei usu, et teidki selline konveierimeetod rõõmustaks...

See ei olnud mul loeng, see oli miiting. Olen ka Moskva ülikooli auditooriumides käinud: read tõusevad, sa oled madalal, ja et kuulajatega silmsidet hoida, on su pea kuklas, nii et kaelasooned jäävad valusaks, sest muidu läheb häälekoonus vastu pulti ja hääl hakkab peegelduma. See on füüsiliselt väsitav.

Kui istutakse veel vahekäikudes – see on võimas atraktiivne vaatepilt. Mis ei vasta küll meie traditsioonilisele saksa ülikooli õpetamisstiilile.

Mis teid kui vilunud pedagoogi veel nüüdisaegses õppetöös häirib?

Eksamid ja kogu suhtlemine käib testide ja arvutite kaudu, nii et ainult tõmbad risti või kirjutad sõna vahele. Niisugune suhtlemine nagu meil praegu – kuna see võtab aega ja õppejõu aeg maksab – on asendatud matematiseeritud-formaliseeritud tegevusega, ja siin jääb midagi puudu. Võtke Villem Alttoa või Paul Ariste või Lotmani loengud – nende isiksus, nende intonatsioon ja teadmiste laius… Õppeklass olgu 24 või 32 – see on maksimaalne.

Üks minu õpetajaid emeriitprofessor Juhan Peegel on öelnud, et õpetamine on nagu sõelaga vee kandmine. Olen seda vett kandnud ajakirjanikutöö kõrvalt pisut üle pooleteise kümnendi ja tunnistan ausalt: kannan edasi peamiselt vaid missioonitundest. Seda rohkem imestan, et teie jaksasite seda ligi 50 aastat teha.

Tänapäeva moesõna on, et peab nauding olema. Mingit naudingut ei tunne – see on töö.

Tartu meditsiinikoolis, kus [1950. aastal] alustasin, oli viis paralleelklassi. Mul tuli kahe päeva jooksul õpetada ühte teemat viis korda. See kulus niivõrd pähe ja oli ka üks põhjus, miks läksin suhteliselt mugavast koolist Tartu 2. keskkooli direktoriks.

Olite siis alles 28 – kuidas see nii noorelt võimalikuks sai?

Nõukogude võim edutas noort kaadrit, kes polnud kodanlikul ajal plekki külge saanud.

Te ei jõudnud saada – olite alles 13, kui Nõukogude võim tuli.

Aga isa oli mul represseeritud. Ta oli raudteepolitsei prefekti sekretär. Kuid loeti interneerimisele kuuluvaks elemendiks. Kuskile laagrisse ta jäi...

2. keskkooli direktor oli enne mind Karl Loog, hea südamega, aga pehme mees, kes lasi hindamise käest ära. Hindeid hakati juurde kirjutama. Formaalsed tulemused olid väga head, aga ülikooli sisseastumisel ei vastanud koolihinne eksamihindele. Tekkis lastevanemate nurin.

Saite hindamissüsteemi joonde?

Vanemad kolleegid ütlesid: sa oled noor direktor, sul pole fooni, lase õppeedukus põhja. Las õpetajad panevad välja nii palju kahtesid, kui tahavad. Ja kooli õppeedukuse protsendiks, mis pidi olema 90 ringis, sai vist 58. Siis öeldi, et edaspidi on võimalik ainult tõus, enam madalamale ei saa minna, ja see tõus tuleb ainult sinu arvele.

Esimene aasta läks meil nigelalt, aga teisel tuli juba vist kuus kuldmedalit. Linna parteiline juhtkond kurtis, et esitasin kuldmedalile palju neid, kes on Siberist tulnud. Aga nemad olid rasket elu näinud. Nad oskasid hinnata võimalust õppida eesti keeles eesti koolis. Eluraskused olid neid õpetanud, nad panid maksimumi välja.

Kui palju oli teil sügaval Nõukogude ajal ajaloo õpetamises vabadust ja kui palju nn tunnetatud paratamatust?

Kõik oli paberil reguleeritud ja Moskvasse pidid minema õiged aruanded. Moskva kontrollid käisid Eesti koolides ja neil oli tavaliselt üks märkus: lapsed on liiga passiivsed, ei julge sõna võtta, kuid Vene koolides käib arutelu. Aga mis Moskva kontroll sisust teadis?! Seda, mida kõrval istunud õpetaja-tõlk talle rääkis. See olenes, nagu ülekuulamistel, tõlgi meisterlikkusest.

Aga et ajaloo vastu oli huvi, näitab see, et 7. keskkooli tegime ajaloo eriklassi. Seal on muide õppinud Edgar Savisaar, Aadu Must oli ta pinginaaber. Savisaar kadus paari kuu pärast ära, tal olid vigurid juba tol ajal sees.

Millised vigurid Savisaarel olid?

Mul on kutse-eetika: nii nagu ka arst või advokaat ei räägi oma klientide asjadest.

Olite tükk aega ajalooteaduskonna kasvatustöö prodekaan ühiskondlikus korras. See pidi olema üksjagu närvesööv amet, sest ajalootudengid ei hiilanud just kuulekusega, vaid kogusid pigem kuulsust ulakate dissidentidena.

Prodekaan oli umbes sama mis tsaariajal pedell, ülikooli politseinik. Intris pidi kord olema. Kui leiti mõni purjus tudeng, viidi ta kainestusmajja. Rektorile saadeti teade, et üliõpilane on ebakaines olekus sinna toimetatud, võtke tarvitusele abinõud. Rektor kirjutas peale: dekaan, abinõud tarvitusele võtta. Dekaan kirjutas peale: prodekaan, esitada materjalid ja seletuskiri. Üks tavaline seletuskiri oli sõjaväest tulnud poistel: «Saime kokku Üloga, võtsime kahe peale pudeli viina. Sellest jäi väheks, võtsime veel Vana Tallinna. Rohkem ma ei mäleta.» Ja sealt mu õpetus neile: ärge jooge kunagi segamini Vana Tallinna ja valget viina, jääge ühe margi juurde.

Tavaline karistus oli, et stipp võeti ära. Väljapääs? Ülikooli haldusprorektor tuli minu juurde, et tal ei ole talveperioodiks öiseid kütjaid. Kütja kuupalk oli 80 rubla. On sul mõni poiss anda, küsis ta. Kutsusin stipi kaotanud lontu välja ja ütlesin, et annan sulle võimaluse: lähed öökütjaks peahoone katlamajja, neli ööd nädalas. Tuled õhtul kell kaheksa tööle, hommikul kell kaheksa lähed ära, magada ei tohi, pead jälgima mõõte, muidu võib juhtuda õnnetus. Aga ta hakkas öösel õppima ja sai head hinded.

Minugi kõrvu on ulatunud üks sedasorti lugu. See oli aastal 1982, kui tähistati ülikooli 350. aastapäeva, ja neli tudengit jäid peahoone trepil purjuspäi magama. Te olevat siis rektor Arnold Koobi kabinetis püsti tõusnud ja öelnud, et eks noorte meestega ikka juhtu igasugu asju, anname neile andeks. Kuid ma ei usu, et säärased dzotile viskumised teile eriti meeldivad olid.

Nojah. (Mõtleb ja ohkab.) Poisid näiteks andsid sõna, et nemad enam viina ei võta. Pidasid seda. Aga läksid õllele üle.

Kas tudengite aja jooksul tehtud tempe annaks ka teaduslikult süstematiseerida, klassifitseerida ja periodiseerida?

Ilmselt annaks, aga kes neid jäädvustanud on. Nad on mälus, aga mälu üldistab.

Üldtendents on see, et rebaseks löömine on muutunud järjest jõhkramaks, eriti koolides: jälkide segude sissejootmine ja mõnitamine.

Ukrainlased, kes tulid venestamise ajal Tartu Ülikooli, nägid siin korpide elu, ja ütlesid, et Tartu üliõpilastel ja Zaporožje kasakatel on kolm ühist joont: ainult meeste seltskond, joovad palju ja mõnitavad uustulnukaid, rebaseid.

Igast õpetajast peab märk maha jääma, ja see märk on õpik. Veel parem, kui mitu õpikut. Teie nõukogudeaegse 4. klassi ajalooõpiku «Jutustusi kodumaa ajaloost» najal on üles kasvanud mitu põlvkonda. Mida ütleksite ajaliselt distantsilt oma õpiku kiituseks ja kriitikaks?

Seda ilmus 28 aastaga 14 trükki. Õpiku plussiks oli see, et ta oli lastele jõukohane ja et sinna sai Eesti ajalugu sisse tuua. Varem mainiti üleliidulistes õpikutes Eestit vaid kaks korda: et Põhjasõja käigus ühendas Peeter I Eestimaa tsaaririigiga ja et kuigi Eesti on kõige väiksem liiduvabariik, on tal samad õigused nagu Vene Föderatsioonil.

Mul oli neljandik materjale Eesti elust. Põhiline oli see, et eestlased on selle ala põliselanikud, me ei ole hiljem kuskilt siia sisse rännanud.

Sageli kujutatakse ette, et õpiku kirjutaja võtab ja hakkab kirjutama. Aga sulle antakse programm ette, mis on kinnitatud haridusministeeriumis, viseeritud partei keskkomitee koolide osakonnas ja heaks kiidetud Moskvas.

Õpik suri loomulikku surma seoses ühiskondliku korra muutusega.

Kui teile pakutaks võimalust kooli tagasi minna, et andke oma panus eesti noorte kasvatamisse ja harimisse, siis millele rõhu paneksite?

Vanust ei saa tagasi pöörata, ma ei jõua millelegi rõhku panna.

See on vale vastus!

Peamine on: mehed kooli tagasi! Ja mind häirib – eriti kõrgkoolis torkab see silma – kooli muutmine teenindusasutuseks.

Hillar Palamets (79)

Lõpetanud 1951 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena.

Töötanud ajalooõpetajana Tartu meditsiinikoolis, 2. ja 7. keskkoolis, olnud 2. keskkooli direktor. Astus 1958 TRÜs aspirantuuri, aastail 1961–1996 töötas õppejõuna.

Aastast 1963 pedagoogikakandidaat, 1969 dotsent, 1974–1984 NSV Liidu ajaloo kateedri juhataja.

Eesti NSV teeneline õpetaja 1974, Eesti NSV riiklik preemia 1985.

Avaldanud arvukalt töid ajaloo õpetamise metoodika kohta ja ajalooõpikuid, neist tuntuim on 4. klassi õpik «Jutustusi kodumaa ajaloost», mida ilmus 28 aasta jooksul 14 trükki.

Innukas Tartu ja Tartu Ülikooli ajaloo koguja ja uurija. Mälumänguentusiastina osalenud paljudes žüriides ja koostanud viktoriine. Kirjutanud vabaõhuetenduste stsenaariume («Tuhandeaastane Tartu», «Vivat Academia»). Aastast 1993 teinud ajalooteemalisi raadiosaateid

Abikaasa Lia on õpetaja kutsehariduskeskuses, Tütar Piret on jurist, töötab kohtuniku abina, tütretütar õpib Maaülikoolis majandust.

Arvamus

«Hakkasin Hillar Palametsa raadios kasutama siis, kui mul oli mõnikord kommentaari või meenutust vaja. Kui aga tuli Tartu Raadio loomise aeg, sain aru, et just tema on see, keda tahab kuulata nii noor kui vana. Tal on kaasasündinud vestmisoskus – see on jumala and. Ta on suurepärane anekdootide esitaja. Kui teda kuulad, siis naerad südamest. Seda oskust ei saa kunstlikult arendada.

Palamets on rõhutanud, et tal on sama roll mis Isaac Asimovilgi. Ega Asimov olnud ka teadusemees, aga ta oskas kõik huvitavaks teha. Kõik ärkas tema kirjutatuna ellu.

Kui Palametsalt midagi küsida, leiab ta igale teemale vasteid, olgu see Tseiloni tee või Vene tsaar. Olen kuulnud öeldavat, et kui keegi mingist asjast üldse teab, siis on see kindlasti Palamets.

Ta on küll jäänud vanemaks, aga raadioeetris ei saa sellest aru. Ta on justkui iginoor. Läheb rahvale ikka peale. See on kurioosne: aeg on terve põlvkonna võrra edasi läinud, aga Palamets on jätkuvalt hinnas.»

Vello Lään
raadioajakirjanik ja -ajaloolane

1969. aastal Tartu 7. keskkoolis avatud esimese ajaloo eriklassi poiste-tüdrukute jaoks oli Palamets midagi erilist – teistest koolmeistritest mitte ainult pea-, vaid poole kere jagu üle. Minu tudengiaastate ajaloo osakonnas oli teisiti: teadmised olid tähtsad, oskused paljud tarbetud või pidid tulema otse Looja armust.

Teadusetegemist loeti kõrgeks ja popiks, koolmeistritööd aeglaseks hääbumiseks ühiskonna palge ees. Palamets oli seega just selle raja rööpmeseadjaks. Olin üks vähestest, kes oli varem veidi ka koolmeistriametit pidanud ning oskasin tema oskustest lugu pidada. Praeguses maailmas on arvutistatud ajaloo (history and computing) konverentsidel palametsalik suund üllatavalt populaarne.

Aadu Must
ajaloolane, Palametsa õpilane