«Sada päeva, mis kulusid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse de facto taastamisest 1991. aasta augustist kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni sama aasta detsembris, määrasid ja määravad seniajani selle, kuidas need riigid ennast näevad ning mis veel olulisem, kuidas näevad neid riike teised maad.»
See mõte, mis kuulub küll Paul Goble'ile, võiks olla Made raamatu juhtideeks. Sest ainult vaatluse all olevate aastate peamised pingutused IME, Rahvarinde loomine, ülemnõukogust Eesti asutuse arendamine, Savisaare-Bakatini leping jne tegid meie taasiseseisvumise 20. augustil võimalikuks.
See polnud mitte kõikide Eesti poliitiliste jõudude tahe, nende, kes ristisid IME PIMEks, Rahvarinde EKP käsilaseks, ülemnõukogu okupatsiooni tööriistaks jne. Erinevalt näiteks Leedust, polnud Eesti Ülemnõukogu otsus üldse mitte endastmõistetav.
Mõnede arvates ei kuulunud iseseisvuse taastamine «okupatsiooni organi» kompetentsi. «Ükskord nagunii» oleks võinud sisulise valmisolekuta 20. augustiks hoopis teisiti välja näha. See ongi raamatu peamine sõnum.
Ajalugu ilma vandenõulasteta
Made ei too käibesse senitundmatuid allikaid, ei paku ka vandenõuteooriaid. Kuid on iseseisvumise dramaatikat reljeefselt valgustavaid seiku, nagu president Mauno Kovisto suveavaldus, et Made Soomes ilmunud raamatust «Mu Isamaa» jääks välja Interrinnet käsitlev peatükk.
Autori varasemad raamatud ongi tubli eeltöö, mis on arendatud üheks tervikuks. Sellisena on raamat kokkuvõtlikem Eestis ilmunuist.
Pärast Edgar Savisaare tagasivaadet «Peaminister» pole aga kerge uudselt ja analüüsivalt kirjutada. Justustav-publitsistlikuna on Made teos lähemal «rahvaraamatule» ja sellisena kõrvutatav Mart Laari «Teise Eestiga». See on ka ainus, mis teoseid seob.
Made pole konspiratsiooniteoreetik, tal ei seisa vastamisi «kurjuse» ja «valguse» jõud, kristallpuhtad patrioodid ja alatud rahvareeturid.
Raamatu tegelastes põimuvad tegutsemissoov ja auahnus oma nägemusega, kuidas on õigem «eesti asja» ajada. Selgeid rumalusi Made enda teada ei jäta.
Made ei ole ajaloolane, aga ausam kui mõni ajaloolane. Ta ei kombineeri allikate lauseid. Piirdumine positsioonide mahamärkimisega jätab mõned ülevaated (roheliste liikumise, aga ka Interrinde/TKÜNi käsitlused) «kontuurseiks».
Samas on Töökollektiivide Liidust esmakordselt antud rahvalik pilt, nagu ka EKP saatusest ja pagulaste rollist. Madel kui praktilisel poliitikul on ilmselt oma sümpaatiad ja antipaatiad, kelle nimele ei lisa üksnes epiteete, vaid ta on valmis võimendama ka kuulujutte. Need jäävad tema südamele.
Eesti vajab mõttevahetust
Raamatu lõpul tõmbab analüüsiv hoovus raamatu «käima». Sise- ja välispoliitika analüüsijana on Made omas elemendis. Majandusteadlasena pole tal raskusi «likviidsuse likvideerimisega», et koperdada talongimajandusest tänitamise otsa.
Kõige uudsemad leheküljed aga käsitlevad Made kui rahvaesindaja kogemust Impeeriumi pealinnas. Moskvas viibimise mõju ja tähendus avaneb väga mitmest aspektist. Eesti uus eliit professionaliseerus.
Kogemuse kõrval suuriigi mastaapidest õpiti tundma, kellega saab/maksab asju ajada, samas vahendati oma tahtekindlus Moskvale. 20. augustile järgnenu sai võimalikuks suuresti tänu Moskva «lepitamisele» mõttega, et Balti riikide kaotamine on paratamatu.
Raamatu lõpupeatükk 19.20. augusti sündmuste käsitluse panus avaneb võrdluses Laari, Kadri Musta, Savisaare jt esitustega. Tõsise võimaluse süvenevaks aruteluks pakkus juba Savisaare «Peaminister». Arutelu tähendanuks aga «peajoone» kõigutamist.
Sellest on saadud seni üle kahel teel piirdudes raamatute käes kaalumisega (mis ei takistanud verdikte langetamast) või siis olematuks vaikides liin, mille on mõne raamatu suhtes valinud ka professionaalne ajaloolaste ajakiri. Kas või Eesti ajaloo VI köite armetuse korvamiseks on aeg koostada Eesti taasiseseisvumise akadeemiline käsitlus.
Raamat
Tiit Made.
Ükskord niikuinii
Tallinn: Argo 2006.