Andres Soosaar: Kodanik doktor Nurme juhtum

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Soosaar
Andres Soosaar Foto: Postimees.ee

Meditsiinieetika dotsent Andres Soosaar analüüsib dr Helle Nurme kommentaari vabariigi presidendi tervise kohta ja kutsub üles arutelule selle üle, kuidas sobib ajakirjanduses vaagida avaliku elu tegelaste tervist.

Mõni nädal tagasi kirjutas staažikas tohter Helle Nurm Postimehele kommentaari «Päevapoliitika meditsiiniline külg», teemaks on eaka presidendi Arnold Rüütli tervis. Postimehe arvamustoimetuse juhataja Kalle Muuli näikse tohtrit õigustavat, kui ta muu hulgas teatab mõni päev hiljem: «Ajakirjanikuna ei teadnud ma arstieetikast seni suurt midagi. Nüüd siis tean, et kui president aevastab ja nuuskab nina, siis võivad kõik teised inimesed öelda, et presidendil on nohu, aga arstieetika ei luba arstil seda teha. Või vähemalt ei tohi seda teha nina- ja kurguarst.»

Oleks tõesti väga hea, kui ajakirjanikud rohkem teaksid arstieetikast, sest siis oskaksid nad nii mõnigi kord arstide käitumist paremini hinnata. Kuid doktor Nurme kommentaari hinnates olgu selgelt märgitud, et siinkirjutaja arvates on arsti poolt seesuguse kommentaari avaldamine ajakirjanduses mitmes aspektis ebaprofessionaalne ja ebaeetiline. Veelgi enam: minu arvates on dr Nurme lühike tekst lausa pretsedent, millesse suhtumine võib tulevikus oluliselt mõjutada arstieetikat.

Püüaksime kõigepealt meenutada, millest doktor Nurme kommentaaris üldse juttu on. Kõigepealt mainitakse, et vananedes läheb mälu halvemaks ja iga päev hävib sada tuhat närvirakku. Seejärel räägitakse, et kui lisaks mälule kahjustuvad mõned teisedki kognitiivsed funktsioonid, võib inimesel dementsuse ehk nõdrameelsuse näol olla tegemist haigusega, kuid samad tunnused võivad ilmneda normaalse vananemise korral.

Kommentaari teine pool püüab öeldut rakendada vabariigi presidendile ja teeb seda mitmes mõttes õige vastuolulisel viisil, mida peaksid iseenesest kaalukaid erialaseid arvamusi avaldades vältima kõik professionaalid, sealhulgas arstid.

Kõigepealt teatab autor, et ta austab presidenti, kuid ei nõustu sellega, et mees valitaks uuesti presidendiks. Teiseks ei nõustu ta ühe presidenti toetava erakonna poliitikuga, kes räägib presidendi pakatavast tervisest, sest poliitik ei saa seda oma kompetentsiga otsustada. Samuti tuvastab ta presidendi avalikes esinemistes mitmesuguseid kognitiivseid häireid, kuid ta ei pane diagnoosi, vaid seletab neid lahti.

Kust siis vastuolud paistavad? Kas on tegemist austusega inimese vastu, kui arst püüab ajalehe kaudu avalikult arutleda tema senist tegevust tulevikus häirivate võimalike tervisehäirete üle, andmata sealjuures hinnangut, ning ainult vihjab ja oletab avalikult midagi? Arvan, et mitte.

Kuidas hinnata arsti soovi, et presidenti enam ei valitaks sellesse ametisse? Kui mängus ei ole isiklikud või mingid grupieelistused, siis mu meelest küll vaid nii, et kui president ei ole veel haige, siis küllap ta suure tõenäosusega peatselt oma ametis ikkagi haigestub.

Kuidas hinnata poleemikat Rahvaliidu poliitikuga presidendi tervisest? Et arsti käsutuses ei ole meditsiiniliste uuringute andmeid, siis ei ole sellisel distantsarvamusel samuti suuremat kaalu, eriti kui tegu on keeruka ja hoolikat uurimist vajava olukorraga, millisele võimalusele viitab ka kommentaari autor ise.

Arst, kes võtab avalikult üles konkreetse isiku tervisliku olukorra, ei tohiks jääda vaid oletuste ja standardstsenaariumide pinnale, sest sellisel juhul ta mitte ei vähenda segadust, vaid vastupidi – suurendab seda.

Oletatavad stsenaariumid võivad sellisel juhul avaliku arvamuse poolt oluliselt võimenduda ning kahjustada selgesti inimese sotsiaalset toimimist nii tõeks kui vääraks osutumisel. Seega on isegi puhtalt erialases plaanis väga küsitav anda meditsiinilist kommentaari nii, et kokku pannakse teatud tüüpilisi meditsiinilisi stsenaariume ja konkreetne inimene oma individuaalsete iseärasusteta ning jäetakse lugeja otsustada, mis on selle juhtumi puhul tõene või väär.

Kuigi Eesti meditsiinieetika on nii mõneski mõttes veel üleminekuajas, on sellegi eesmärk omaks võtta lääneriikide meditsiinieetika olulised põhimõtted ning arengutendentsid. Samas ei tohi unustada, et nüüdisaegne meditsiinieetika ei ole kaugeltki pelgalt mingi kivinenud reeglite kogum, vaid pigem nõtke eriala ja ühiskonna suhtlemise viis, mille tulemusena püütakse leida ja tegutseda selles olukorras parimal viisil.

Arsti ja patsiendi suhte peamisteks eetilisteks väärtusteks peetakse patsiendi inimväärikuse ja privaatsuse austamist, patsiendile heategemist ja tema kahjustamise vältimist, õiglust ühiskondlike ressursside kasutamisel, tõerääkimist ja muidugi usalduslikkust, mille tagajaks on ammusest ajast arsti kohustus hoida saladust.

Doktor Nurme kommentaari vaagides tuleb tõepoolest hoolikalt silmas pidada, et kommentaari autori ja presidendi vahel puudub suure tõenäosusega otsene arsti-patsiendi suhe, mille äsjanimetatud eetilised põhimõtted ja kohustused on fikseeritud arvukates erinevate riikide ja rahvusvahelistes eetikakoodeksites alates Hippokratese vandest.

Kas tähendab see, et inimestest, kes ei kuulu konkreetse arsti patsientide hulka, võib see arst rääkida avalikult või vähem avalikult, mida ta kodanikuna vajalikuks peab? Või ehk on asjalood nõnda, et kui arst ei ole tööl, siis talle ei kehti enam arstieetika põhimõtted?

Mõlema küsimuse vastuseks on kindel «ei», kuigi moodne meditsiinisüsteem oma teenusepõhise lähenemisega on nii mõnedki meditsiinieetika põhimõtted (nt abistamise kohustus) proovile pannud.

Kommentaari autor näikse oma kommentaarile järgnenud vabandusega olevat seisukohal, et Ida-Tallinna haiglas töötava arsti staatusest eemaldumine teeb tema kommentaari positsiooni eetilises mõttes vettpidavamaks. Väidan, et mitte kuigivõrd. Autori arvates näikse kodanikueetika olema kõige kangemat masti eetika, mille nimel võib käänata ametieetikat.

Minu positsioon on sellele vastupidine ja selle kohaselt ei saa individuaalne kodanikutunne muuta ühe elukutsega seotud eetilisi tõekspidamisi. Oleks päris uskumatu lugu, kui lisaks arstidele võiks advokaadid, kohtunikud, pankurid jt ignoreerida oma ametieetikat igaühe subjektiivse kodanikueetika ettekäändel.

Muide, rahvusvahelises ulatuses ei ole meditsiinieetika dokumentides kuigi palju juttu, kuidas arst peaks erialaselt käituma väljaspool suhtlemist oma patsientide, kolleegide või meditsiinikeskkonnaga. Olen päris veendunud, et põhjuseks on see, et meditsiinieetikas lihtsalt ei vajatud ega kujutatud isegi ette selle reglementeerimist, kuidas arst kodanikuna peaks avalikult või isegi salaja arvustama kellegi tervislikku seisundit.

Üks väheseid sellele valdkonnale eraldi tähelepanu pööravaid eetikadokumente on USA meditsiiniassotsiatsiooni eetikakoodeks, kus on eraldi peatükk arstide suhtlemisest meediaga. Peatükis öeldakse muu hulgas selgelt, et arstid peavad kaitsma patsientide isiklikku privaatsust ja seaduslikke õigusi. Samuti mainitakse seal, et diagnoosist ja prognoosist peaks rääkima vaid arstid, kes on juhtumiga otse seotud.

Jah, dr Nurm ei pane otsesõnu diagnoosi, kuid miks ei nõustu ta tagasivalimisega ega poliitiku arvamusega presidendi tervisest? Kas on tal kogenud arstina selleks alust või on siin kodaniku soov rüütatud arstikitlisse?

Ma ei tea tema vastust viimasele küsimusele, kuid võimalikud vastusevariandid paistavad arstieetika seisukohalt problemaatilised olema. Vaevalt kujutate ette olukorda, kui keegi teatab, et arstina on tal alust kahtlustada teil üht või teist tõbe ja sellest peaks ka avalikkust informeerima?

Keegi võib öelda, et avaliku elu tegelased on siin erandiks ja kõigil on õigus nende tervise kohta teada. Mulle paistab, et sellise nõudmisega inimesed on omal moel pimestatud sotsiaalse kontrolli vajadusest ega hooli sellest, et ka avaliku elu tegelastel on vääramatu õigus inimlikkusele.

Eesti arstieetika koodeks pakub huvitava võimaluse dr Nurme käitumist tõlgendada. Nimelt võiks dr Nurme kommentaari vaadelda eksperthinnanguna. Ent seegi ei tee asja paremaks, sest selle sätte kohaselt «arst, kes töötab eksperdina või tegutseb eksperdi ülesannetes, peab uuritavat oma rollist teavitama». Mul oleks küll raske uskuda, et dr Nurm seda tegi.

Nagu öeldud, on arsti tegevuses jätkuvalt väga olulised arstisaladuse hoidmine ning inimese privaatsuse austamine. Juba auväärne Hippokratese vanne annab teada: «Mida ma ka ei kuuleks ravimise käigus või ka väljaspool ravitoiminguid inimese elu kohta, mida ei tohiks levitada, hoian ma oma teada, veendumuses, et neist asjust kõnelemine on halb.»

Muidugi võib erinevalt tõlgendada seda, mida võib levitada ja mida mitte. Kuid kindlasti ei tee meditsiinieetika panust mitmetele nendele põhimõtetele, mida peetakse eetiliseks ajakirjanikele Eesti ajakirjanduseetika koodeksis. Pean silmas eeskätt neid punkte, kus isiku privaatsuse murdmist õigustatakse avalikkuse huviga.

Nii või teisti on kahetsusväärne ja asjatundmatu, kui ühe valdkonna eetikakoodeksi alusel hakatakse hindama teise valdkonna eetikat. Kõnealuse kommentaari puhul jääbki mulje, et doktor on olnud tubli ajakirjanduseetika seisukohalt, kuid arstieetika tundmisega näikse probleemid ilmsed olevat, sest ta ei ole kuigi kõrgelt hinnanud ainukese oma kommentaaris konkreetselt mainitud isiku inimväärikust ja privaatsust.

Olen isegi kurtnud, et meie arstid on õige sõnakehvad ega kipu nii mõnigi kord patsiendile kõike vajalikku piisavalt seletama. Kuid selles olen täiesti veendunud, et pigem rääkigu nad vähem, kui et nad on liigjutukad avaliku huvi rahuldamisel. Ma ei soovi, et kodanik Nurme «julge» samm muutuks Eesti arstide seas normiks.

Kui püüda dr Nurme kommentaaris leida positiivsemat poolt, siis pragmaatiliselt oleks see küll väga sobivaks ettekäändeks alustada arutelu nii arstide, ajakirjanike kui poliitikute seas sellest, kuidas sobivalt avalikult vaagida avaliku elu tegelaste tervist.

----------------------------------------

Arvamus

Kalle Muuli:

Doktor Helle Nurme arvamusavaldust presidendi tervise kohta (PM 16.08.) on lihtne arstieetika rikkumiseks nimetada. Aga raske on arstide eetikakoodeksist leida sätet, mida dr Nurm on rikkunud. Konkreetsele sättele ei viita oma artiklis kordagi ka eetikadotsent Andres Soosaar – mu meelest seepärast, et niisugust sätet lihtsalt pole.

Kõik dr Nurme puhul kõne alla tulevad koodeksi sätted räägivad arsti suhtest patsiendiga või siis arsti tegutsemisest eksperdina. Ent ka siis, kui mõisteid kõigest jõust väänata, ei saa presidendist vägisi teha võhivõõra arsti patsienti ega pisikesest arvamusloost ekspertiisiakti. Seega tuleb dr Nurme käitumist hinnates arsti-patsiendi suhteid ja eksperdi tööd käsitlevad eetikakoodeksi sätted kõrvale jätta. Seda enam, et dr Nurm ei rikkunud presidendi privaatsust ega avaldanud delikaatseid isikuandmeid, vaid lähtus üksnes presidendi avalikest ja ametlikest esinemistest.

Ainus säte, mis koodeksist lõpuks sõelale võib jääda, on üldpõhimõtete peatüki punkt 4, mis kõlab nii: «Arst käitub igas olukorras oma elukutse vääriliselt.»

Mida tähendab siin «elukutse vääriliselt», jääb igaühe enda mõistatada. Või siis arstide liidu eetikakomitee otsustada.

See määratlus on nii ammendav, et jääb arusaamatuks, milleks üldse ülejäänud eetikakoodeksit vaja on. Ühtaegu kõike ja eimidagi tähendav säte võimaldab vastavalt vajadusele ebaeetiliseks või eetiliseks kuulutada ilmselt kõigi arstide kõik teod.

Ma ei väida, et ebaeetiline saab olla ainult niisugune käitumine, mis rikub eetikakoodeksi sätteid. Ja et kui pole koodeksit või sätet, pole ka eetikat ja ebaeetilist käitumist.

Küll aga väidan ma, et arstide eetikakoodeks ei käsitle selgelt ja ühemõtteliselt arstide avalikke esinemisi vähemalt nende avaliku elu tegelaste suhtes, kes pole nende patsiendid. Kui seda sätet sõnastama hakata, ei maksa unustada, et põhiseadus annab igaühele õiguse vabalt oma arvamust avaldada ja ühegi eetikakoodeksiga ei saa kellegi põhiseaduslikke õigusi piirata isegi siis, kui ta on arst.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles