Kremlit innustab tugevat Venemaad luues piiratud vabaduse idee

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

President Vladimir Putin on vene natsionalismi ideid välja töötanud Ivan Iljinile viidates öelnud, et tulevase Venemaa tugev võim peab olema tugev oma piirides.

FOTO: AP / Scanpix

Venemaa presidendi Vladimir Putini teise ametiaja lõpul on üha teravamalt tuntav uue ideoloogia spetsiifiline kõrvalmaitse, mida alates 2000. aastast on sihikindlalt külvatud Venemaa ühiskonda.

31. jaanuaril 2006. aastal teatas Vladimir Putin Venemaa ja välismaa ajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil Kremli Ümarsaalis, et kuulab Vassili Kljutševski «audioraamatust» loenguid Venemaa ajaloost.

Väärikas lugemisvara. Peterburi Teaduste Akadeemia ajaloolasest akadeemik Vassili Kljutševski, kes õpetas suurvürst Georgi Aleksandrovitšile (Nikolai II vend) üldajalugu, oli mõõdukas konservatiiv, valgustatud isevalitsuse ja Vene impeeriumi hiilguse pooldaja, kirjutas: «Ajalugu ei õpeta midagi, üksnes karistab, kui tema õppetunde ei tunta.» Äärmiselt tähtis mõte Venemaa valitsejatele. Lugenud küll Kljutševskit, tsiteerib Vladimir Putin oma tähtsates esinemistes hoopis teist sama tuntud autorit: filosoof Ivan Iljini.

Esimest korda viitas Vladimir Putin Iljinile oma 2005. aasta läkituses Föderaalkogule, kuulutades, «et tulevase Venemaa tugev võim peab olema tugev oma piirides». Tsitaadiga Iljinilt lõpetas president Putin oma 2006. aasta läkituse sõjalise osa. Putini eeskujul on Iljini hakanud tsiteerima Venemaa eliit, kuid eriti peetakse temast lugu presidendi administratsioonis, kindralstaabis ja eriteenistustes.

Religioosne filosoof, õigusteadlane ja publitsist Iljin (1883-1954) töötas välja vene natsionalismi ideid. Bolševike aktiivne vastane, valge liikumise ideoloog, saadeti ta kurbkuulsal «filosoofide laeval» 1922. aastal Nõukogude Venemaalt välja. Ta elas Berliinis, kus oli Vene Teadusinstituudi professor, aga 1938. aastal kolis Šveitsi ja elas seal kuni surmani.

Miks on Iljin praegusele valitsusele nii aktuaalne? Iljin on ainus vene filosoof, kes oma töödes on kirjutanud Venemaa nõukogude-järgsest ülesehitusest. Aastatel 1948 kuni 1954 kirjutas ta rea artikleid, mis on koondatud pealkirja alla «Meie ülesanded».

Iljini peamine väide nõukogude-järgse Venemaa kohta on järgmine: «Pärast kolmekümneaastast kaost, vägivalda, vaesumist ja kõikmõeldavat kõlvatust ei ole vene rahvas võimeline teostama demokraatlikku korda.» Niisuguses situatsioonis on ainsaks õigeks väljapääsuks «tugev, rahvuslik-patriootiline ja oma ideelt liberaalne diktatuur, mis aitaks rahval esile tõsta oma tõeliselt parimad jõud».

Iljin hoiatas, et „pärast bolševike langemist paiskab maailma propaganda Venemaa üldisesse kaosesse loosungi „endise Venemaa rahvad, eralduge!“. Seetõttu saab üksnes niisugune diktatuur päästa Venemaa anarhiast ja pikaajalistest kodusõdadest.“

Juba möödunud sajandi keskel formuleeris Iljin nõukogude-järgse Venemaa tarkusesõna: «Tulevane Venemaa peab endale leidma erilise, originaalse riikliku vormi, «asutuse» ja «korporatsiooni» kombinatsiooni, mis vastaks vene rahvuslikele ja ajaloolistele eeldustele...»

1993. aastal andis kirjastus Vojenizdat välja Iljini valitud artiklid pealkirjaga «Venemaa tulevikust». Kogumiku tähelepanelikul lugemisel avastab lugeja, et autor on pärast kommunitliku režiimi langemist Venemaa taassünni rahvuslikku ideed välja töötades teoreetiliselt põhjendanud praeguse võimu jaoks ka riigi unitaarse ülesehituse hädavajalikkust, autoritaarsust äärmiselt piiratud demokraatia juures, mitmeparteilisuse eitamist, riiki kui korporatsiooni, õigeusu kiriku rolli suurenemist ja Suur-Vene ideed.

Käesoleva aasta mais toodi USAs Michigani ülikoolis hoitud filosoofi arhiiv Venemaale. Välja anti Iljini teoste täielik 26-köiteline kogumik. Iljini ideed on vene ühiskonnas kenasti juurdunud ja andnud häid võrseid. Juba 1993. aastal loodi Vene Õigeusu Kiriku initsiatiivil Ülemaailmne Vene Rahvuskirik, mis kuulutas Iljini «Vene liikumise manifesti» oma ideeliseks platvormiks.

Praegu on Iljini plaani järgi Venemaa taassünni usku kõik Venemaa natsionaalpatrioodid (partei Rodina, Vladimir Žirinovski VLDP, natsionaal-bolševikud jt). Vene natsionalismi ideoloogial on aktiivseid pooldajaid nii intellektuaalide kui ka Venemaa poliitilise klassi esindajate hulgas. Erilise koha on saanud Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) veteranide ühendus. Ühenduse internetisaidilt (www.specvet.spb.ru) võib leida mitte üksi Iljini töid ja projekti «Venemaa» (monarhistliku Venemaa taastamine). Eriti huvitav on tekst osast «Sõjaväereformi põhisuunad». Kui presidendi selle aasta läkitusest (sõjaline osa) välja võtta Putini toodud arvud ja faktid, jätta alles üksnes kontseptuaalsed teesid, siis kattuvad tekstid täpselt. Siinkohal ei olegi tähtis asjaolu, et presidendi kõnede kirjutajad kasutavad võõraid tekste, vaid see, millistest allikatest ammutatakse kaasaegset riiklikku ja sõjalist tarkust.

Mullu oktoobris esilinastus telekanalis Rossija dokumentaalfilm «Filosoof Iljini testament». Filmis ja arvukates publikatsioonides ega ka ametlikes esinemistes ei tsiteerita Iljini mõningaid töid. Veel ei tsiteerita. Sest Iljin pooldas pikki aastaid küllaltki järjekindlalt natsionaal-sotsialiste.

17. mail 1933. aastal avaldati Pariisis ajakirjas Vozroždenije Iljini artikkel «Natsionaal-sotsialism. Uus vaim». Iljin kirjutab vaimustatult:

«Natsionaalsotsialismi «uuel vaimul» on loomulikult ka positiivsed lisandid: patriotism, usk saksa rahva iseolemisse ja saksa geeniuse jõusse, autunne, valmisolek ohvrimeelseks teenimiseks, distsipliin, sotsiaalne õiglus... (...) Ühesõnaga see on vaim, mis lähendab saksa natsionaalsotsialismi itaalia fašismile ja vene valgete liikumise vaimule.»

Jääb üksnes loota, et filosoofi tööde tundmaõppimine ei vii Venemaa poliitilist klassi Iljini järelduste juurde: «Piisab, kui näha neid usklikke, just nimelt usklikke nägusid, piisab selle distsipliini nägemisest, et mõista toimuva tähendust ja küsida endalt: „Kas maailmas on rahvast, kes ei tahaks endale luua niisuguse tõusu ja vaimuga liikumist?»

2005. aasta oktoobri alguses toodi Pariisist Moskvasse ümbermatmiseks valge liikumise juhi kindral Anton Denikini, filosoof Iljini ja mõlema mehe abikaasa säilmed. Denikinite ja Iljinide perekonna põrmud maeti Püha Donskoi kloostri kalmistule. Suures Donskoi kirikus pidas kuulsatele vene emigrantidele surnumissa Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II. Veendunud bolševike vastu võitlejad maeti tsaariaegsete marsside ja Nõukogude Liidu riigihümni helide saatel. Pärast ümbermatmist räägiti kõigis telekanalites kodusõja lõpust, «punaste» ja «valgete» leppimisest, vene rahva traagiliselt lahutatud kahe osa taasühinemisest.

President Vladimir Putin peaks siiski väga tähelepanelikult lugema filosoof Iljini teoseid. Eriti artiklit «Milliseid valimisi Venemaa vajab?»

«Pärast bolševike kukutamist,» kirjutab Iljin, «peaks kõigepealt vastu võtma seaduse, mille kohaselt hääleõigusest jääksid peale alaealiste, nõrgamõistuslike, hullude ja kurttummade ilma veel järgmised inimeste kategooriad: internatsionalistid alatiseks, reakommunistid 20 aastaks, Rahvakomissaride Nõukogu, Poliitbüroo, Tšeka, GPU, NKVD, ja MVD liikmed alatiseks.»

Ivan Iljin

• Religioosne filosoof, õigusteadlane ja publitsist Ivan Aleksandrovitš Iljin sündis 28. märtsil 1883. aastal Moskvas aristokraatlikus perekonnas.

• 1906. aastal lõpetas Moskva Riikliku Ülikooli õigusteaduste erialal.

• Pärast bolševike võimuletulekut 1917. aastal sattus Iljin korduvalt vanglasse süüdistatuna kommunismivastases tegevuses.

• 1922. aastal mõisteti ta surma, kuid saadeti siiski 160 haritlase seas Venemaalt välja.

• 1923-1934 töötas Vene Teaduste Instituudis Berliinis ning tõusis paguluses Vene valgete liikumise peaideoloogiks.

• 1934. aastal lasid natsid Iljini lahti ja seadsid politseivalve alla.

• 1938. aastal pages Iljin Šveitsi, kus ta suri 21. detsembril 1954.

• 2005. aasta oktoobris maeti koos valgete liikumise juhi kindral Anton Denikiniga ümber Püha Donskoi kloostri kalmistule.

Allikas: PM, Vikipeedia

    Tagasi üles