Kolleegi sedastustele on vähe lisada. «Omadraama» rahvusvaheline programm on lihtsalt nõrk. Või nõrgem. Üks põhjusi on ehk eelmisel aastal reanimeeritud statuut lavastused peavad põhinema omadramaturgial ja olema viimase aasta omad.
Kaks kiirpilku draamaprogrammile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiski, kuidagi ei tahaks uskuda, et Lätist-Leedust on tõepoolest parim kohale toodud. Aga mine võta kinni!
Lätlased näitasid veel rahvusteatri lavastust «Kadunud poeg» (Autorid Rudolfs Blaumanis ja Inga Abele, lavastaja Peteris Krilovs). Kommentaariks piisas, et pool saalitäit Vanemuise väikeses majas oma aega raiskas, lugejaid pole mõtet sellega koormata.
Leedulaste teine anne oli «Poetess», Birute Mari esitatud monotükk, mis põhineb Leedu kuulsa kommunistist poetessi Salomeja Nerise elul. Iseenesest huvitavgi, ka mitte halvasti ette kantud, kuid teatrikriitilist üldistust või analüüsi ta selles kontekstis ega neil veergudel siiski ei vääri.
Nii juhtuski, et festivali esimeste päevade hitiks kujunes hoopiski ZUGA Ühendatud Tantsijate «Naine ja hunt». Ausalt ja suure empaatiavõimega jutustatud lugu inimesest ja tema seosest inimesega. Kommunikatsioonivõimest ja -võimetusest. See on teater, mis näitab veenvalt, et sõnade pelgast kirjapanekust ja päheõppimisest ei piisa.
Andres Keil
Postimees
Seekordne teatrifestival keskendub omadramaturgiale. Võistlusprogrammis on kuus lavastust. Kaks Eestist, kaks Lätist ja kaks Leedust. Tuleb tunnistada veidi hämaraks jääb, mis kaalutustel on lavastused valitud.
Eesti puhul on asi arusaadavam, sai ju Kivastiku-Toompere «Põrgu wärk» 2005. aastal parima lavastuse preemiaga pärjatud, kuigi «Külmetava kunstnikuga» võrreldes näikse see just dramaturgiliselt, mitte niivõrd lavastuslikult, oluliselt nõrgemana.
Ka Karusoo dokumentaalprojekti «Misjonärid» teema, erinevate poliitiliste aktide ohvriks langenud inimeste olukord ja valikud, on iseenesest aja- ja probleemikohane ning kaasaja inimest kõnetav.
Läti trupi United Intimacy lastelavastust «P.S Pöialpoiss» (lavastaja Andrejs Jarovojs) võib pidada üldmõistetavas keeles tehtud teatriks. See on Läti kirjaniku Anna Brigadere muinaslugu ühest poisist, kes läheb laia ilma õnne otsima, ent mõistab peagi, et õnn asub kodus, seal, kust ta teele asus.
Lavastuse rõhk on vormil, vormieksperimendil. Varjuteatrit, tsirkuseelemente, vihjeid action-teatri meetodile, aga... kokkuvõttes jääb üldmulje kesiseks, vormiks vormi enese pärast.
United Intimacy ei ole riiklik ega kommertslik teatrilabor, ja selle olulised märksõnad on aktuaalsus ning kaasaegsus.
Täiesti arusaamatuks aga jäi, miks peaks festivaliprogrammis olema Leedu Juozas Miltinise nimelise draamateatri «Sügis tuleb läbi metsa». Folkloorisugemetega nii nagu seda just levinuimas, klieelikumas võtmes ette võib kujutada romantiline lugu õnnetust armastusest. Halenaljaka rahvateatri maiguline. Poeetiline teater õhkavas mõttes.
Katrin Ruus
teatrikriitik