Heido Ots: Veel rattasõidust pealinnas

Heido Ots Foto: Postimees.ee

Tallinlane Heido Ots toob kummalisi näiteid pealinna liikluskorraldusest ja küsib, kas see tuleb otsustajate õelusest või tobedusest.

Kui Postimehe 25. augusti loos «Rattateel liikujal pole eesõigust» pildil esiplaanil olnud märke «jalgratta- ja jalgtee lõpp» ilmus hulganisti Vabaduse puiesteele, küsisin maanteeameti asjatundjailt, mida peab seaduskuulekas jalgrattur tegema siis, kui pole enam ei jalgratta- ega jalgteed.

Kas a) minna teisele pole teed ja tulla pärast ristmikku üle kõigi nelja raja oma poolele tagasi (teisel pool jalgrattaga sõita ei tohi), b) oodata juhuslikult mööduvat helikopterit või c) kaevata tunnel ristuva tänava alla? Mulle öeldi, et küsimus jääb Tallinna isemõtlejatest liikluskorraldajate vastata.

Keerukas korraldus

Nüüd on see märk ilmunud ka väljapoole Tallinna, näiteks Nelijärve ja Jäneda ning Rapla ja Kehtna vahele, nii et Tallinna liiklusteenistuse juhilt Mati Songisepalt nõu küsimine enam ei aita.

Tõlgendada saab jalgrattur seda märki Vabaduse puiesteel ainult ühel viisil. Seal on sõidutee ning jalgratta- ja jalgtee. Kui see aga kaotatakse, siis ei satu liikleja väljapoole aega-ruumi, vaid – sõiduteele.

Jalgratturi kohtudes sõiduteel teise juhiga ja muude liikluskorraldusvahendite puududes tuleb tal liikluseeskirja paragrahvi 96 järgi anda teed ainult paremal olevale juhile – nt Vabaduse puiesteel kesklinna poole sõites sellele, kes pöörab ristuvasse põiktänavasse sisse.

See, kes tahab sealt välja pöörata, peab oma «nina väljapistmisega» (Songisepp) ettevaatlik olema, sest temale linna poole sõitev jalgrattur teed andma ei pea. Linnast välja sõitja aga, kes ei tea, et väljapööraja ees oli põiktänava sügavuses märk «anna teed», peab küll! Kas pole eluohtlik ja keeruline liikluskorraldus? Mõni autojuht ei pruugi ju oma tõlgendusega samasse kohta välja jõuda.

Mis takistab seal, kus jalgratturi õigusi on tema ellujäämise huvides vaja piirata, kasutamast üldarusaadavat ja selget märki «anna teed»? Koos seda märki jalgratturile adresseeriva lisatahvliga – nagu on tehtud Vana-Rannamõisa teel.

Harjuvad märki eirama

Märkidega saaks õel ja arukas liikluskorraldaja ratturi justnagu jalameheks sundida – nt kasutades «jalgratta- ja jalgtee lõpu» märgi asemel märki «jalgrattatee lõpp» ning jättes seega lõpetamata jalgtee, kus tuleks ka ratturil jala käia.

Eeskirjateadlik jalgrattur võib aga kosta, et seal, kus jalgrattateed pole, tohib sõita sõiduteel, põikab äärekivilt alla ja sõidab ikkagi edasi – põiktänava-autode suhtes uhkelt eesõigustatud liiklejana. Nii et kõigi ratturite põrsasteks pidamine ja püüd neid võimalikult kitsasse sulgu toppida liiklusohutust ei suurenda.

Kuigi üle kümneaastased ratturid ei tohi sõita kõnniteel ega jalakäijate ülekäigurajal, peaks vastava märgistusega seda lubama kohtades, mis on selleks sobivad ja sõiduteest vähem ohtlikud (nt Pärnu maanteel politseimaja ja Tammsaare/Järvevana tee vahel.

Veel üks probleem on see, et metsaparkide teed suletakse mitmel pool (nt Harkus ja Nõmmel) sissesõidu- või sõidukeelumärkidega (argikeeles «tellise» või «panniga»). Kavatsetud on ilmselt metsateid segikündvaid autojuhte taltsutada, aga lisatahvli «Jalgrattad välja arvatud» puudumise tõttu laieneb keeld ka jalgrattureile.

Niisuguse keelu absurdsuse tõttu ei hooli sellest muidugi keegi. Ja tulemus on liiklusdistsipliini seisukohalt kurb: jalgrattur ei oska neist märkidest hoolida ka siis, kui nad peaksid tema kohta kehtima. Pole olemas lisatahvlit «Seekord kehtib tõesti ka jalgratturite kohta».