Mis meist saab? Nii küsib Agnes, blond pea Gabrieli süles. Ei tea, vastab Gabriel. Suudlus kauni liivakivimüüri varjus veel kestab, kui kaamera liigub irvitavale meestejõugule, kes kehastamas Ivo Schenkenbergi sõdalasi.
Turism hävitab ilusa Eesti looduse
/nginx/o/2019/11/28/12773811t1h7402.jpg)
15. september 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeletu häving. okk! ütleb loodusgiid Lea Saar, kui vaatab üle neid 1969. aasta suvel Taevaskoja Emalätte koopa juures filmitud «Viimse reliikvia» kaadreid.
Väike Taevaskoda on nelja aastakümnega tundmatuseni muutunud. Vaid lepapuu, mille vastu armastajad toetusid, püsib püsti, ümberringi on devoni seinad liivaks varisenud.
Muutuste põhjuseks peab Taevaskoja matkaradadel kaheksa aastat giidina töötanud Saar inimtegevust.
«Võtame siis ka ämbrid ja kühvlid kaasa, lapsed saavad liivaga mängida,» andis ühe lasteringi juhataja teada, kui ta Lea Saarega mullu suvel ekskursiooni kokku leppis.
Saar vastas, et Taevaskoda ei ole 400 miljoni aasta vanune liivakast ja kühvleid ei tohi kaasa võtta. «Väga paljud tulevad siia kui lihtsalt ilusasse kohta ega tea, mis ajalugu sel paigal on. Nad mõtlevad, et see on lihtsalt üks org ja mägi.»
Oodata miljon aastat
Kõige probleemsemaks kohaks matkarajal peabki Saar seda Väikese Taevaskoja koobast, kust voolab välja veerohke Emalätte allikas. «Mujal liivakivile nii ligi ei pääse, vesi on ees, aga Emalätte juures pääseb ning seal kraabitakse liiva laiali, nii et tuiskab,» kirjeldab Saar.
Ahja jõe kallaste liivakivid kujunesid geoloogide hinnangul rohkem kui 350 miljoni aasta eest.
Siis voolasid meist põhja poolt, nüüdse Skandinaavia kohal paiknenud muistsetest Kaledoonia mäestikest lõuna poole võimsad jõed. Nad suubusid Lõuna-Eesti kohal lainetanud madalasse merre, kirjutab Hendrik Relve ajakirjas Loodus 2005. aastal ilmunud artiklis «Aeg tiksub Ahja taevaskodade kasuks».
Ahja jõgi on aastatuhandeid jätkanud oma kujuritööd, jätkab Relve. «Võib ette kujutada, et ükskord kauges tulevikus on nüüdsete paarikümnemeetriste taevaskodade asemel üüratud, mitmesaja meetri kõrgused liivakivijärsakud. Vaatepilt läheneks siis oma mõjukuselt Colorado jõe Suure kanjoni omale. Kui vaid loodus Ahja jõele selleks sobivaid tingimusi annaks. Eelkõige muidugi
aega, nii mõned miljonid aastad.»
Miks ei võiks siis inimeste trampimist ja uuristamist lubada, kui loodus aja jooksul niikuinii kallast kukutab!?
«Looduse tehtavale mina kätt ette ei paneks, seda aga, mis tuleb inimese poolt, suunaksin küll,» ütleb Hendrik Relve. «Tuleb ehitada tõkkeid ja käsipuid, mis suunaksid käijate taldu.»
Iga kalju räägib loo
Tõkkepuid ja piirdeid on Taevaskojale rajatud, samas on neid ka välja kisutud ning jõkke loobitud. Meie esivanematele oli looduse selline risustamine võõras.
Veel 17. sajandil olid eestlased valmis oma pühade jõgede puutumatuse eest surma minema.
Kui Sõmerpalu mõisnik laskis Võhandu ülemjooksule (Pühajõele) 1640. aastal veski ehitada, lõhkusid talupojad selle, pidades veski ehitust jõe rüvetamiseks ning põua ja ikalduse põhjuseks. Pühajõe sõjaks kutsutud vastuhakust on kirjutanud jutustuse Aino Kallas («Püha jõe kättemaks»).
RMK Kiidjärve-Kooraste puhkeala juhataja Ain Erik peab hoolimatu suhtumise tekkepõhjuseks globaliseerumist: «Vanasti elasid inimesed ühe paiga peal ning see paik oli neile püha.»
Folklorist Mall Hiiemäe meelest on RMK matkarajatised tehtud külastajaile ja kohalikku inimest ei ole arvesse võetud. «Kohasuhe on matkaradu ehitades unustatud. Ahja jõe mailt üleskirjutatud lugude rohkus näitab, kui tihe oli seal rahva seos oma elukohaga. Taevaskojad on nagu kirikud, tekitavad ülevust.»
«Bussid muudkui tulevad ja on inimestest tulvil. Mõned Lõuna-Eesti kaunimad paigad on osutunud nii suureks publikumagnetiks, et loodus ei suuda enam masside huvi välja kannatada,» kirjutas Villu Päärt Postimehes aasta tagasi.
«Inimesed tulevad seltskondade kaupa, aga kui paljudel neist on tõsisem huvi?» küsib Lea Saar. «Kodunt kaasa võetud olmemuresid arutada ja lõket teha ei pruugi tingimata Eesti kõige ilusamates paikades.»
Ain Eriku sõnul läks tänavune suvi tema juhitaval puhkealal metsamineku keelu tõttu rahulikumalt, Kooraste piknikukohas põletati siiski ära kemmerg.
Maikuust alates käib Kiidjärve-Kooraste puhkealal ringi loodusvaht, kelle ülesanne on lõhkujaid korrale kutsuda. Peetakse plaane, kuidas matkajaid kõige käidavamatest kohtadest ka mujale suunata.
«Kui soovid ilusat paika alles hoida, ära pane seda kella külge,» märgib Mall Hiiemäe ja tuletab meelde, kuidas risustati Muraka raba äärne Varessaare metsavahikoht, kui selle kohta ilmus raamat «Tee vaikusesse».
Taastaks kärestiku?
Akste sipelgariik ning Piusa koopad on juba külastajatele suletud.
Kas RMK peaks ka Taevaskojalt taanduma, välja tõmbama kõik viidad ja tõkked, viima ära kõik prügikastid ja kemmergud?
Kas peaks õhku laskma elektrijaama paisu, taastama Saesaare kärestiku ja ehitama kilomeetri kaugusele vaateplatvormi, kust huvilised saaksid pilku heita Eesti pühadele paikadele?
«Ei, see ei lähe läbi ja sel pole mõtet,» ütleb Ain Erik. «Mahalastud tamm on hirmus vaatepilt. Kui see elektrijaama temp on juba tehtud, olgu siis ilus paisjärv.»
Ka ei pea Erik vajalikuks Emalätet turistide eest sulgeda. «Viimaseid varinguid ei ole taevaskodades põhjustanud külastajad. Inimene peab saama püha platsi peale.»
Neil ajul, kui Taevaskoja kallastel kappasid «Viimse reliikvia» ratsanikud, veetis sealmail üksildasi tunde teoloog ja poeet Uku Masing.
19671970 valmis tal luulekogu «Kurtes Taevaskoja varisevat kallast», mida kommenteerijad on nimetanud raskemeelsuse päevikuks luuletaja subjektiivselt vaevarikkast eluperioodist.
Masing kirjutas reedel, 13. oktoobril 1967:
«Yrgoru selgadel udu yll ja vajuva päikese vaikus, kauaks?
Pimedas ärkab Röövlimäelt tuul. Taevaskoja kohinasse kustub kuu. See, kes kirjul teel kergemeelselt kõnnib tooma vett, kordab haldjanime küll, aga nii endale videvikku hoida ei tänagi mõista »
Hoolimise defitsiit
Iga vähegi vaatamist väärt koht on meil tõstetud orbiidile.
Milleks aga iga mäe otsa vaatetorn, igasse rabasse laudtee ja kõikidesse kaunitesse paikadesse puhkekoht, kui nende rajajad ja kasutajad ei suuda vaatamisväärset hoida!
Enamik neist, kellele olen tutvustanud loodust, on olnud väga toredad matkakaaslased. Kuid nagu sageli juhtub silma ja meelde jääb negatiivne suhtumine ning käitumine.
Oleme sunnitud betoneerima matkarajal prügikastide jalgu, aga ka see ei aita: ikkagi leidus tuhande hulgas inimene, kes virutas prügikasti koos selle betoonjalaga jõkke.
Siltide peal on kirjas: ära viska prügi maha ja kasuta puid säästlikult. Aga need, kes lõhuvad, ei loe neid silte.
Matkaradade sildid seisavad ka väga kaugel sellest, mida loodus meie esivanematele on tähendanud. Nemad kartsid looduse seaduste vastu eksida, sest usuti, et halvale tasutakse halvaga.
Tänapäeval, kui suur osa rahvastikust elab linnades, neist tarkustest enam ei hoolita.
Lea Saar,
loodusgiid