Viimasel ajal on linnas ohtrasti kõneainet pakkunud vildakad detailplaneeringud. Et nendega asjad kõige paremas korras pole, on näidanud ka arvukad juhud, kus patustajad on olnud nii kinnisvaraarendajad kui ka linnavalitsus ise.
Ants Kask: Kas ka Kuru tänavat ähvardab tigutorn?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõmuline Tigutorn on pälvinud isegi korrakaitseorganite tähelepanu ja praegu käib uurimine kriminaalparagrahvi alusel.
Suurt peavalu on pidanud kogema ka miljööväärtusliku Karlova linnaosaga piirneva Kuru tänava elanikud.
Kinnisvaraarendaja ettevõte K&H algatas AS Tarmeko endisele Alevi tänava tsehhi krundile detailplaneeringu
810 korteriga elamute rajamiseks. Suurte kastmajade ehitamine ajalooliselt väljakujunenud aedlinnaossa pälvis ka väikeeramute omanike õigustatud vastuseisu.
Detailplaneeringu üks ülesandeid ongi määratleda ehitise vajadus ja sobivus, mis saavutatakse erinevate huvipoolte kokkuleppimise teel. Kompromisslahenduses ei tohi kätkeda survet ega ühegi asjaosalise eelistamist, sest igaühel meist on õigus tarbida ümbritsevat keskkonda.
Vajalik on kokkulepe
Aedlinna suurelamute ehitamisega kasvab asustustihedus, millega pingestuvad turva-, liiklus- ja parkimisolud niigi kitsukesel kõnniteedeta Kuru tänaval. See mõjub halvasti miljööle ja elukeskkonnale ning osa eramute privaatsusele. Oluliselt langeb kinnistute turuhind.
Ka linnavalitsuse augustikuises korralduses on märgitud, et planeeringu käigus pole läbi viidud asustuse tihenemisega seonduvat strateegiliste mõjude uuringut praeguste elanike elukvaliteedile.
Need järeldused, mida on asjaosaliste poolte huvide analüüsimisel tehtud, tunduvad olevat pealiskaudsed ja ühepoolsed, sest kokkuleppele pole ju jõutud.
Linnavalitsus, kes peaks oma elanike eest seisma ja nende põhjendatud kartusi arvestama, on hoopis kinnisvaraarendaja poolel ja raiub nagu rauda, et hoonete paigutus ja sellega seonduvad lahendused on parimad ning sobivad piirkonna hoonestuslaadiga.
Arusaadavalt vajavad linnaelanikud eluasemeid ja kui Kuru tänaval on vaba krunt olemas, siis linna tihendamise huvides on sinna elamute rajamine otstarbekas. Küll aga jääb arusaamatuks, miks ei võiks sinna ehitada väiksemaid elamuid.
Maksimaalset kasumit taotleva kinnisvaraarendaja huvides on krunt maksimaalselt täis ehitada. Teda ei huvita, mis saab edasi, ja jätkab sama järgmisel objektil. Elu on aga näidanud, et läbi kaalumata ja kokkuleppeta jäänud otsuste tõttu hiljem tekkinud probleemidele lahendusi leida on keerukas, kui mitte võimatu.
Linnavalitsus ja arendaja küll räägivad kompromisside vajadusest, kuid ise ei tagane karvavõrdki kastmajade ehitamise kavast.
Detailplaneeringu kohaselt on Kuru tänava piirkond väikeelamumaa ja üldplaneering lubab olemasoleva hoonestuse vahele mitmekorruseliste ehitiste rajamise juhul, kui uue ehitise kõrgus ja ehitusalane pindala järgivad olemasolevate ehitiste mahtusid ning elamualade tihendamine toimub piirkonna miljööd arvestades.
Siit selgub, et linnavalitsus on andestamatu vea teinud juba varem, kui lubas Alevi tänava endised tsehhi kahekorruselised hooned ümber ehitada kolme korrusega korterelamuteks, pealegi täismahus kuni katuseharjani.
Teada on see, et suurehitise naabruses elavad inimesed on surutud madalamale kui muru.
Mitmete eramute privaatsus on kadunud, inimesed on sunnitud elama suurelamu varjus, saamata nautida päikesepaistet oma aedades. Vähemalt nüüd võiksid linnavalitsuse ametnikud oma vigadest õppida ja mitte korrata samasse ämbrisse astumist Kuru tänaval.
Piirkonna elanikel on tekkinud hirm, et üldplaneeringut järgides võiks sinna ehitada veelgi kõrgemaid ja mahukamaid hooneid, sest läheduses kõrgub viiekorruseline Forseliuse gümnaasium.
Mõne sellise hoone tippu võib lisanduda mitte 20-meetrine, vaid juba mitu korda kõrgem tigu, mis paistab kaugele ja oleks turistidele magnetiks. Las need lumpenid kisavad, peaasi, et äri õitseb.
Muide, tigu võikski saada Tartu vapiloomaks, sest juba aastakümneid on see karbiga nälkjas olnud linna aedade nuhtluseks ja tärkava roheluse hävitajaks. Miks mitte siis teda promoda.
Rohi on olemas
Õnnetusse või täbarasse olukorda sattunud tavatsevad küsida: kas on rohtu, mis veel aitaks? Kindlasti on. Arvan, et aitaks linnaelanike organiseerumine.
Igasse linnaasumisse on vaja asutada arukatest ja aktiivsetest kodanikest rahvaühendused ja aedlinna tänavate etteotsa tuleks valida selle elanike mandaadiga vanemad, kellel oleks õigus kaasa rääkida linnaosa või tänava eluolu korraldamisel.
Sel juhul poleks tegemist mitte väikese rühmaga, kes vaidlustes jääb pahatihti kaotajaks, vaid linnaosa tuhandeid inimesi esindava organiga. Siis sünniksid kokkulepped linnavalitsusega enam-vähem võrdsel tasandil ning õigete otsuste tegemine linnaosa elanike huvides oleks kergem ja lihtsam.
Sellise rahvaliku elukorraldusega on võimalik vältida otsustava võimu koondumist Tartu raekotta ühe erakonna kätte ja rahvas pääseks rohkem ise otsustama ja võimule ligemale.