Raamatu pealkirja küsimus viib mõtted filosoofia tekkimisele Vana-Kreekas, kus/kui minnakse müütiliselt mõtlemiselt üle mõistelisele mõtlemisele. Tiitellehel on sõnastatud, et tegemist on esseega konstrueerivast kujutlusvõimest, kuid juba esimestel lehekülgedel nimetab Paul Veyne seda hoopis uurimustööks.
Peamiselt tegeleb ta kreeka kirjanduse alusel konstrueeritava teadvusega. Kümme peatükki sisaldavad kreeka kirjanike viiteid ja teemasid ajalooliste tõdede, teadmiste ja uskumuste ühiskondlike seoste kohta.
Müüdid, müüdid
Tegu ei ole ilu- või ajaviitekirjandusega, vaid ajaloo kirjutamise aluseid tutvustava õppematerjaliga, mis eeldab lugejalt algteadmisi kreeka mütoloogiast ja teadmust filosoofia põhimõistetest.
See raamat sisaldab kvalitatiivset uurimust müütilisest mõtlemisest ja kuna järeldused jõuavad ajalookirjutamise alusteni, siis on üldistatult tegemist ajaloo kirjutamise filosoofiaga. Autoril on lugejale filosoofidele, ajaloolastele jt esitada ajaloost tuletatud sõnumid.
Paul Veyne õrritab kreeka kirjanikelt ja õpetlastelt kogutud näidetele tuginedes inimesi kahtlema oma tõdedes, võrdsustades teadmisi uskumustega. Ta kisub kreeka müütidest arutluse käigus maha ka kaasaja teadustõed. Veyne loobub igasugusest kooris mõtlemisest, jõudes uuele arusaamisele üldmõiste «tõde» käsitlemises.
Sarnaselt Uku Masinguga kahtleb autor teaduslikes tõdedes, pidades neid moodsateks müütideks. Kuid oma sisult ja raskusastmelt sarnaneb Veynei raamat Eestis seni avaldatutest siiski Aron Gureviti uurimusega «Keskaja inimese maailmapilt».
Erinevus on selles, et Veyne on oma uurimisteema kitsamalt seadnud. Ta vaatleb kreeklaste teadvust üheksa sajandi vältel kuni ajani 400 pK. Kes soovib sealt ajaliselt edasi liikuda, saab lugeda Gureviti konstrueeritud keskaja inimese müüditeadvust.
Esimene vastus pealkirjas olevale uurimisprobleemile on väide, et antiikaja mõistuse võitluses müüdiga jäi mõistus kaotajaks (lk 93). Mõistus kaotas, aga sündis mõistuse esimene relv ehk meetod, milleks on kronoloogia kehtestamine kreeka müüdiuuringutes.
Kui legend räägib sündmustest, mille ajaline vahe on mitusada aastat, siis ei ole ta tõene. Kronoloogia lubab hüpoteesi (oletust) kontrollida. Näiteks valitseja jumalustamise (hästi tõlgitud, ilma -lik- vaheliiteta!) käsitluses tõmmatud rööpsus egiptlaste vaaraodega näitab antiikaja inimese silmakirjalikkust, sest kui häda käes, ei pöördutud valitseja, vaid jumaluse poole.
Valitsejatest viidatakse Hitlerile kas ta uskus oma müüti (müstika + elektrifitseerimine + panzerdiviisid)? Paul Veynei arvates uskus, ja just seetõttu kaotas oma rajatud impeeriumi.
Rassiteooriast pimestatud Hitler ei tahtnud relvastada okupeeritud idaalade mittebolevikest slaavlasi, kes olid pärast punast terrorit valmis kõigeks.
Autori arutlused viivad lugeja kord selleni, et kreeklased uskusid müüte, ja siis jälle vastupidi, sest leiab tõendeid, kuidas mõnes olukorras ei uskunud. Siiski on raamatu lõpus pealkirja küsimusele selge vastus kreeklased uskusid müüte.
Tõekäsitlused
Kokkuvõtvalt järeldab Veyne raamatus toodud näidete abil, et tõde on muutuv ja tõene teatud tingimustel ehk oma tõeprogrammi raames. Tõde ei ole mõõdupuu. Paul Veyne tõde esineb erineval kujul: retooriline, implitsiitne ja aitioloogiline. Kusjuures viimase sõna tähendust mul ei õnnestunudki leida.
Ahjaa, raamat sisaldab kirjeldust, mis ei sobi alaealistele. Ja 7. peatükk on ohtlik, sest vihjab, kuidas meid müütidega valitsetakse.
Raamat
Paul Veyne
«Kas kreeklased uskusid oma müüte»
Varrak, 2006