Jarno Laur: Miks peteti avalikkust?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jarno Laur
Jarno Laur Foto: Postimees.ee

Lõuna ringkonnaprokuratuuri Tigutorni juhtumi kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on tõdemus: «Detailplaneeringule mittevastava ehitusloa väljastamisega Tartu linnavalitsuse poolt ei ole põhjustatud materiaalset kahju, seega ei ole tuvastatud ametiseisundi kuritarvitamise tunnuseid Tartu linnavalitsuse ametnike tegevuses ja menetlus käesolevas kriminaalasjas kuulub lõpetamisele, kuna puudub menetlemise alus.»

Järjekordne JOKK!?

Vastavalt AS Linnaehituse ja arhitektuuribüroo Künnapu ja Padrik koostatud hoonestuskavale kehtestas linnavolikogu 2003. aastal tulevase Tigutorni maa-ala kohta detailplaneeringu, mis lubas sinna püstitada kuni 70-meetrise hoone.

Sel ajal reklaamiti kavandatavat kõrghoonet illustratsioonidel väljaulatuva antenni ja lameda katusega hoonena.

Linnavalitsus väljastas 2005. aastal projekteerimistingimused, mis lubasid vastavalt detailplaneeringule ehitada hoone täiskõrgusega 70 meetrit maapinnast, kusjuures tehnoruumide, treppide ja vaatetorni osa võisid «väiksemas mahus» ületada detailplaneeringuga lubatud kõrguspiiri.

Mõni kuu hiljem ehitusloa saamiseks esitatud AB Künnapu ja Padrik koostatud eelprojektis on ehitise kõrguseks kavandatud juba 89,92 meetrit. Nii projektis kui ka avalikkusele esitatud illustratsioonidel on hoonet kujutatud spiraalselt ülespoole koonduva parapetiga (rinnatisega), mille ristlõige meenutab teo koda (sellest ka nimetus Tigutorn).

Prokuratuuri määruse järgi oli linnavalitsus detailplaneeringu ja projekti lahknevusest teadlik.

Selle asemel, et seadusele vastavalt kehtestada uus detailplaneering, mis lubaks ehitada Tigutorni 90-meetrise, või sundida tellijat viima projekt vastavusse kehtinud planeeringuga, väljastati seaduse mõttes ülearused ja detailplaneeringule mittevastavad projekteerimistingimused.

Seega ei saa kuidagi väita, et juriidiliselt on kõik korrektne (JOKK). Ka ei saa prokuratuuri määrusest välja lugeda, et prokuratuuri arvates pole linn Tigutorni puhul seadust rikkunud. Prokuratuur lihtsalt nendib, et ei saa uurida ametiseisundi kuritarvitamisega kaasnenud kahju tekitamist, kuna otsest materiaalset kahju pole tekkinud.

Planeerimisseaduse eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks.

Ebaseaduslik algusest

Just kõikide huvide arvestamiseks ja tagamiseks on kehtestatud ka planeeringute avalikustamise kord.

Prokuratuuri määrusest: «Linnavalitsus oli detailplaneeringut tellides juba algusest peale silmas pidanud ca 90 meetri kõrguse hoone püstitamist…»

Paratamatult tekib küsimus, miks siis linnavalitsus esitas avalikule arutelule ja linnavolikogule kinnitamiseks detailplaneeringu projekti, kus tulevase Tigutorni lubatud suurimaks kõrguseks oli märgitud 70 meetrit. Miks rikuti planeerimisseadust, peteti avalikkust ja volikogu?

Linnavalitsuse istungite protokollides on kirjas, et kogu Väike-Turu kvartali hoonestamise kava oli AS Linnaehituse initsiatiiv, mille teostuse autorid, arhitektid Künnapu ja Padrik kavandasid võimaliku pilvelõhkuja kõrguseks 70 meetrit.

Kuidas sai siis linnavalitsus algusest peale teada, et püstitatav hoone tuleb 90 meetri kõrgune, kui seda ei teadnud veel isegi projekti tulevased autorid?

Pean tõenäolisemaks hoopis seda, et süües kasvas isu. Siinkohal on paslik meenutada, et Väike-Turu kvartali hoonestuskava koostamise ajal kehtinud üld- ja detailplaneeringus oli selle maa-ala sihtotstarbeks märgitud väikeelamumaa.

Kui palju on Tartus selliseid krunte, kus väikeelamumaale lubatakse projekteerida pilvelõhkuja? Seejuures veel kõrgem hoone, kui kehtiv üldplaneering üldse ette nägi – maksimaalse 16 korruse asemel 23.

Poliitiline vastutus

Planeerimisseadus näeb ette võimaluse, kuidas detailplaneeringu kaudu algatada üldplaneeringu muutmine. Väike-Turu kvartali detailplaneering vastavat ettepanekut ei sisaldanud.

Nii oli see vastuolus üldplaneeringuga kuni 2005. aastani, mil võeti vastu Tartu uus üldplaneering ning üldplaneering sai vastavusse «kujunenud olukorraga». Planeerimisseaduse mõte on aga täpselt vastupidine – planeeringuga suunata «olukorra» kujunemist.

Uurimine ei suutnud tuvastada korruptsiooni seaduse tähenduses. Sellest hoolimata on Tigutorni juhtumiga tehtud väljavalitutele põhjendamatuid eelistusi ning riivatud avalikkuse õiglustunnet ja võrdse kohtlemise printsiipi.

Millist poliitilist vastutust kannab Hannes Astok, kes linnapead asendades juhatas linnavalitsuse istungit, kus otsustati detailplaneeringut eirava ehitusloa väljastamine?

Millist vastutust kannab Verni Loodmaa, kes juhatab volikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni, kus vastavad planeeringud läbi suruti? Või milliseid huve esindas planeerimis- ja revisjonikomisjoni ühisistung, kus ilma otsuseprojekti ja hääletuseta edastati linnavolikogu nimel pressiteade, milles tunnistati linnavalitsuse tegevus õiguspäraseks.

Millist vastutust kannab Anto Ili, kelle pädevuses on linnaplaneerimine, ehitus ja maakorraldus, seega kõik need valdkonnad, kus leidsid aset Tigutorniga seotud seaduserikkumised? Tõsiselt peaksid peeglisse vaatama need revisjonikomisjoni koalitsiooni liikmed, kes oma puudumisega on blokeerinud revisjonikomisjoni töö Tigutorni juhtumi uurimisel.

Rikkumised ilmsed

Arvestades nimetatud poliitikute senist käitumist, avalikkusele kahjulike otsuste läbisurumist linnavolikogus ning tehtu järjekindlat kinnimätsimist, oleks naiivne oodata, et keegi neist täna-homme poliitilisele vastutusele viidates vabatahtlikult tagasiastumispalve lauale paneks.

Asjaosalised väidavad nagu ühest suust, et juriidiliselt on kõik korrektne, kuid minu arvates on rikutud mitmeid euroopaliku õigusruumi põhimõtteid.

Prokuratuuri määrus avab kogu loo juures ka ühe uue aspekti. Nimelt on seal must valgel kirjas, et linn andis vormiliselt ebakorrektselt (maakorraldustehinguna, mida sellal kehtinud Tartu linnavaraeeskiri ei näe ette linnavara võõrandamise moodusena) AS Linnaehitusele üle 1028 m² maad ja seda 3,5 korda odavamalt turuhinnast.

See fakt peaks nõudma linnavalitsuse maatehingute uurimist laiemalt.


Tigutorni maa hind

Linnaehituse juhataja Kalev Kase ütles neljapäevases Tartu Postimehe artiklis «Raehärrad müüsid Tigutorni-aluse maa Linnaehitusele imeodavalt», et talle teeb nalja, kui keegi oskab praegu öelda, milline oli maa turuhind Tartu kesklinnas 2004. aasta aprillis.

2004. aasta aprillis ostis AS Linnaehitus Tartu linnalt lisaks juba 2002. aastal eraisikult ostetud maatükile 1028 ruutmeetrit maad olemasoleva tüki kõrvale – prokuratuuri tellitud ekspertiisi kohaselt sai ehitusfirma selle toonasest turuhinnast kolm ja pool korda odavamalt.

Kas maatükkide turuhinda Tartu kesklinnas 2004. aastal on võimalik tagantjärele hinnata?

On küll. Iseküsimus on see, kui täpselt hinda saab määratleda. Kindlasti ei ole see maatükk midagi sellist, et üldse mingit hinda ei saa öelda.

Ega selle maatüki ruutmeetri eest makstud rohkem kui 500 krooni pruukinudki 2004. aastal väga vale hind olla. Samas võinuks see tükk sellise detailplaneeringu puhul tõenäoliselt kallim olla.

Aga teisalt, ainult tuhandele ruutmeetrile ei olekski saanud ehitada 23 korrusega hoonet.

Tekib ka küsimus, kellele teisele peale Linnaehituse oleks olnud võimalik seda krunti müüa. Mitte kellelegi. Selle tuhande ruudu peale ei oleks olemasoleva detailplaneeringu alusel saanud enam niikuinii midagi ehitada. Ehitada sai ainult tänu kõrvalkrundile, mis juba kuuluski Linnaehitusele. Ma miskipärast arvan, et selle detailplaneeringuga tekitati sundseis. Ainus, kes krundiga midagi teha sai, oli Linnaehitus.

Oleks linn pannud kõnealuse 1028-ruutmeetrise krundi enampakkumisele, poleks tulnud ühtki pakkujat.

Riho Lubi
BRC Kinnisvara Lõuna regiooni juhataja


On ikka. Hinnad on ju teada. Tehingute andmed on olemas. Meilt on hindu tagantjärele küsitud seoses näiteks kohtuvaidluste või vara jagamistega.

Väikseid krunte on müüdud Tartus küll ja küll. 2004. aastal tehti Tartu kesklinnas teistegi sarnaste kruntidega tehinguid.

Kõikide kruntidega, kuhu praegu on ehitatud kesklinnas ja selle ümbruses maju, on ju tehtud varem kinnisvaratehinguid. Ehkki iga krunt on unikaalne, saab paralleele tõmmata.

Krundi asukohal ei olegi hinna kujunemisel võibolla nii suurt tähtsust kui sellel, mida sinna ehitada saab (Tigutorni krundile lubas detailplaneering ehitada Tartu kõrgeima hoone – N.N.).

Kui sama koha peal asub kaks võrdset krunti ja ühe ehitusõigus lubab ühekorruselist viilkatusega maja, teisel aga üle 20 korrusega hoonet, siis on kruntide hinnad hoopis erinevad.

Aivar Kõiv
Tõnisson Kinnisvara atesteeritud hindaja


Juriidiliselt pole hindamisakti võimalik tagantjärele teha. Aga kui keegi tahab teada hinda 2004. aastal, siis on põhimõtteliselt võimalik hind tuletada selle perioodi võrdlusandmete järgi.

Sellel ajal tehti kindlasti turuülevaateid ja nõnda on võimalik teada saada, mis sellal hind oli.

Kesklinna maatüki turuhinda ei ole siiski alati lihtne öelda – seda saab teha siis, kui on võrdlusandmed ehk kui on müüdud sarnaseid objekte sellel ajal. Kui neid ei ole müüdud, siis ei ole võimalik ka turuhinda öelda.

Margo Uusen
Arco Vara Tartu büroo juhataja

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles