Et poprokistaar P!nk on suunatud rohkem tiinekatele ja vaat et veelgi noorematele, siis palus Hip! oma muljed kirja panna üheksa-aastasel Dan Bondarenkol, kellele see oli esimene suur kontsert.
Minu esimene kontsert: P!nk
4. november 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soov P!nki kontserdile minna tekkis mul laulust, mis P!nki reklaamis kõlas. Ma küll selle nime ei tea, aga seal olid sõnad «I dont wanna be a stupid girl».
Ma polnud varem ühelgi suurel kontserdil käinud. Kui ma kohale jõudsin, siis kartsin, et olen saalis ainuke poiss selles vanuses. Aga sisse jõudes olin ma väga imestunud, et seal olidki kõik umbes kuueaastased.
Kui P!nk lavale tuli, siis kiljusid kõik, nagu oleks üks põrsas ukse vahele jäänud. Alguses ei tundnud ma teda ära, sest piltidel oli ta hoopis teistsugune. Kontserdil olid ta juuksed mingi kreemiga püsti aetud.
Põhilised asjad, mis mulle meeldisid, olidki kõigepealt see «I dont wanna be the stupid girl» ja siis laul, kus olid sõnad «Lets get this party started». Selles laulus oli ülipalju efekte ja trikke. P!nk lausa rippus lava kohal nööridel ning liugles ja keerles nendega.
Ning oli veel üks asi, mis mulle meeldis P!nk lehvitas mulle. Loomulikult lehvitasin mina ka talle. See juhtus siis, kui P!nk lavalt ära läks, aga tema kaaslauljad jäid veel inimeste tähelepanu köitma. Lava taga tõmbas P!nk kohe endale orani hommikumantli selga ja siis ta lehvitaski meile. Huvitav, miks ta just orani hommikumantli selga tõmbas, kas see on ta lemmikvärv? Sest ta oleks võinud ju vabalt ka rohelise hommikumantli võtta.
Kõige vähem meeldis mulle üks julm vaikne lugu. Nagu klassika. Selle laulu sõnu ja nime ma küll ei mäleta, aga ma ütlen teile see oli jama lugu. Pidevalt läks P!nk kitarristi juurde ja lükkas teda millegi pärast.
Aga tegelikult oli kontsert hea. Super. Lahe. Mulle meeldis. Ja kodus on mul P!nki plakat!