Mati Heidmets: Vennad tuules

Mati Heidmets
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

Pool sajandit oli Eesti üks viieteistkümnest vennasvabariigist. Vendlusega oli NSV Liidus, nagu oli, siiski tootis ühtne poliitiline süsteem ja majanduskorraldus ka omapärast sugulussuhet. Kuigi igaüks proovis oma katlanurgas veidi rasvasemat suppi keeta, oli tulemus laias laastus sarnane. Vennad erinesid rohkem kultuuriliselt kui majanduslikult.

Viisteist aastat tagasi hakkas igaüks oma isiklikku suppi keetma. Sihid ja maitse-eelistused olid algusest peale erinevad – ühte tõmbas Euroopasse, teist peibutasid Aasia vürtsid, mõni hakkas reformima, teine võttis aega, et elu üle järele mõelda.

See, mis välja tuli, on peegeldus ühest lähiajaloo mastaapsemast sotsiaalsest eksperimendist – mis juhtub, kui sarnastest oludest startinud ühiskonnad saavad suhteliselt vaba mänguruumi. Ela, nagu oskad. Nagu teada, olid nii oskused kui tulemused erinevad. Võrreldes ennast lähimineviku saatusekaaslastega, saab Eesti tunda nii uhkust kui häbeneda.

Majandusliku edenemise osas on Eesti kindlalt parim. Tabelis 1 on vennasvabariigid reastatud 2005. aasta sisemajanduse kogutoodangu alusel (arvestatuna ühe elaniku kohta). Vahe mitmete Kesk-Aasia riikidega on kärisenud pea kümnekordseks. Ka Nõukogude ajal lähedastena tajutud Gruusia ja Armeenia on kõvasti maha jäänud.

Seega, rahakoti üle võib Eesti uhkust tunda, vendadega võrreldes on see märksa paksem. Uhkust võib tunda vaatamata kriitikute väidetele, mille kohaselt on jõukusest vähe kasu, kui see jaotub sedavõrd ebavõrdselt nagu Eestis kombeks.

Kriitikas on oma tõetera. Tabelis 2 on vennad reas Gini indeksi alusel, mis teatavasti peegeldab tulude jaotust (mida suurem on indeksi väärtus, seda ebavõrdsem tulude jaotus). Selles reas paikneb Eesti just mitte kõige kohasemas paigas, Moldova ja Türkmenistani naabruses.

Tegelikult on ka Euroopa Liidu kontekstis Eesti Gini üks kõrgemaid, vaid Portugalis on see suurem. Oma põhjamaiste naabrite ja eeskujudega pole meil sel teemal millestki rääkida, Skandinaavia riikides jääb vastav näitaja 25-27 vahele.

Siiski tundub, et liikumine tulude mõistlikuma jaotuse suunas pärast majanduslikku ärkamist ehk loogika «enne rikkaks ja siis targaks» võiks, arvestades meie ajaloolist ja poliitilist konteksti, olla põhjendatud.

Kõigepealt tuli masin käima saada, et oleks, mille suhtes mõistust rakendada. Neil vendadel, kes seda ei teinud, pole ka võrdsemast tulujaotusest suuremat kasu. Praegu on minu arvates Eesti jaoks paras aeg võtta suund Gini vähendamisele. Eesmärgiks kas või välja saada ELi viie viimase hulgast. Seda mitte niivõrd abstraktse õigluse huvides, kuivõrd juba liig paljude jaoks ebamugavaks muutunud ühiskonnasisese võõrdumise vähendamiseks.

Osasaamine majandusedust ja sellele toetuv ühistunne peab Eestis saama oluliselt laiapõhjalisemaks, kui see on praegu. Suured tuluerinevused pluss süvenev skepsis võimu suhtes tähendab nõrka ja killustunud ühiskonda, mida Eesti-taoline väike kooslus ei saa enesele lubada.

Milline on nõrga ühiskonna ja segaseid asju ajava võimu suutlikkus näiteks kriisiolukorras, on meil kolmekümnendate lõpust omast käest mäletada. Gini on Eestist mõnusa elupaiga loomise küsimus, aga ka Eesti julgeoleku küsimus. Gini nihke ajastamine ja meetodid aga meie sisepoliitika keskne mõtlemisülesanne.

Tabelis 3 on endised vennad ritta pandud HIVga nakatunute osakaalu järgi täiskasvanud elanikkonnas. Seda tabelit on piinlik vaadata.

Teadagi on HIV hiljuti saabunud ja kõiki ühtlaselt ründav õnnetus, mis ei küsi rahvusest ega nahavärvist. Sellele vastusaamine peegeldab ühiskonna arukust ja riigi võimekust. Võrreldes vendadega pole Eestil jätkunud ei ühte ega teist. 1,3% HIV-positiivseid kogu täiskasvanud elanikkonnast on mõistusevastaselt suur näitaja ka kogu maailma kontekstis. HIV leviku poolest on Eesti Aafrika, mitte Euroopa riik.

Häbiväärne on asi ka seetõttu, et tänaseni pole HIV tõusnud siin maal tõsiseks avaliku arutelu teemaks. Kümnendajärguline pronksmees pälvib sada korda rohkem meediatähelepanu ja poliitikute mõtteruumi kui üks Eesti tegelikke mure- ja häbikohti.

Vennasvabariikide järjestus HIV alusel osutab tuntud tõele – majandusedu ei ole rohi kõigi murede vastu. Korrelatsioon tabelites 1 ja 3 toodud järjestuste vahel puudub. Ei ole nii, et vaesemates riikides möllab haigus ja rikkamad on hakkama saanud.

Hakkamasaamine on sõltuvuses ühiskonna muudest kvaliteetidest, mitte rahast. Eesti õnnetu HIV-positsioon viitab meie jätkuvatele nõrkustele – lihtsameelne usk iseregulatsiooni, teistsugusepelgus, distantseerumine «nende» muredest.

SKT, Gini ja aids on vaid mõned, aga siiski olulised vihjed selle kohta, kuidas vendadel läheb. Tundub, et majanduslikus plaanis on kõige suurem tagasiminek tabanud Lõuna-Kaukaasia riike, kes Nõukogude ajal olid, vähemalt välise pildi järgi, Eestiga võrreldavas seisus.

Baltlased on eest ära läinud, Kesk-Aasia puhul on arengust (peale Kasahstani) raske märke leida. Venemaa on parem kui Eestis kombeks arvata. Küsimus arenguerinevuste sügavamatest põhjustest ja arengusuundade mõjutajatest on ühiskonnauurijatele põnev analüüsiteema. 15 aastat pärast lahkuminekut saab seda loodetavasti ka ilma suuremate emotsioonideta teha. Pealiskaudsel vaatlusel tundub, et toimunus on mänginud tähelepanuväärset rolli nii kultuuriline tagapõhi kui geograafiline asend.

Eesti seis on hea ja halb korraga. Vaadates peale siinesitatu ka teisi rahvusvahelisi võrdlusandmeid, jääb mulje, et Eesti on tugev ennekõike eluvaldkondades, kus edenemine on seotud võistluse, konkurentsi, iseenda eest väljas olemisega. Koos jõudsalt kasvava SKTga paistab Eesti silma ka majandusliku konkurentsivõime poolest, samuti vähese korruptsiooniga ja ebavõrdsuse sitke talumisega.

Rikkuse kogumine eestlasele sobib. Naabri rikkus teeb kadedaks, aga ei pane mässama. Sunnib rohkem rabama ja juriidiliselt korrektseid lahendusi otsima. Võistlus ruulib, lasteaedade ja koolide pingeritta asetamine sarnaselt misside ja maksuvõlgnikega tekitab siinmail rõõmu, mitte piinlikkust.

Eesti on nõrgavõitu seal, kus on vaja koostööd ja kokkuhoidmist, empaatiat ja solidaarsust. HIV on ehk üks drastilisemaid näiteid, samuti pole Eesti positsioon kiita, kui võrrelda arenenud maailmaga meie hoiakuid vähemuste suhtes või nuusutada kodumaiseid hooldekodusid.

Tundub, et ka 15 aastat pärast vabanemist on väga paljudel eestlastel raske mõelda ühishuvi võtmes. See paistab välja meie eriomases liikluses, ilmneb emotsionaalses vastuseisus naabrusse plaanitavale süstlavahetuspunktile.

Hiljutisel Eurobaromeetri uuringul küsiti ELi kodanike käest, mida Euroopa Liidu inimesed väärtustavad. Võrreldes ELi keskmisega paistavad eestlased silma kahe asja poolest. Meie vastajatele on eriti tähtis ELi pragmaatiline külg – vaba liikumine, uued töö- ja õppimisvõimalused jms.

Seevastu Euroopa solidaarsust ja koostööd tähtsustatakse siinmail märgatavalt vähem kui Euroopas keskmiselt, õigemini – ei tähtsustata üldse. Ju on siiasaabuvad vana Euroopa maksumaksjate miljardid nii iseenesestmõistetavaks saanud, et sellele ei tasu tähelepanu pöörata.

Sotsiaalne mõtlemine on jätkuvalt Eesti nõrk koht. Riigina oleme Euroopas, ühiskonnana on sinna mitu sammu astuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles