Niinimetatud Jakobsoni komisjoni töö on vägev nii mahult kui sisult, kirjutab kolumnist Enn Soosaar.
Õudused meie ajaloost kaante vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valmis on saadud suure asjaga – suurega oma tähenduselt ja tähtsuselt. Ent mitte ainult seda. Väljaanne on kaalukas nii ülekantud kui ka sõna otseses mõttes. Panin köited köögikaalule.
Tulemus ei pruugi olla täpne. Aga esimese vaagimine näitas ligi viit kilo, teise ligi kahte ja poolt kilo. Niisiis on tegemist tubli seitsmekilose publikatsiooniga, kus ühtekokku 2117 suureformaadilist lehekülge, igal tekst kahes veerus.
President Lennart Merile oli algusest peale selge, et uurime meie, eestlased, kui tahes põhjalikult ning laialt inimsusevastaseid kuritegusid, mis leidsid Eestis ja selle kodanikega aset kolme okupatsiooni ajal, ikka võib kõrvalseisja väita, et andmed, kirjeldused ja järeldused on esitatud kallutatult.
Samas mõistis ta, et neid pikki aastaid ei tumestanud ainult kuriteod. See poolsajand tõi endaga kaasa inimväärikuse ja inimväärtuste tõsise kriisi. Kindlasti ei ole kümme aastat hiljem ajakohasust kaotanud järgnev tähelepanu juhtimine tema «Tervitussõnas» («A Word of Welcome», 1999): «Sest säärastes kuritegudes süüdi olnud tegid ja teevad kõik, et varjata neid mitte ainult ülejäänud maailma eest, vaid ka oma rahva eest. Nad kõrvaldasid tunnistajaid, hävitasid dokumente, võltsisid ajalugu ja võtsid kasutusele orwelliliku keele, mis teeb võimalikuks peita peaaegu kõike peaaegu kõikide silmade eest.»
Minu mäletamist mööda astus president esimesi samme erapooletu rahvusvahelise arbiiterkogu kokkusaamiseks juba 1993. või 1994. aastal. Takistusi veeres ette nii- ja naasuguseid. Lõpliku koosseisuni jõudnud komisjon pidas oma esimese istungi jaanuaris 1999. Ligi kümme aastat käidi regulaarselt koos, viseeriti, kontrolliti ja verifitseeriti neile esitatud tõendmaterjale. Selle põhjal avaldas komisjon oma järeldused. Sügisel 2008 toimus Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis viimane pidulik koosolek, kus otsad kokku sõlmiti.
Komisjoni esimees oli Soome diplomaat, ajaloolane ja 20. sajandi teise poole mõjukamaid arvamuskujundajaid Max Jakobson. Kuus ülejäänud liiget, kõik silmapaistvad uurijad ja poliitikud oma maal, tulid Ameerika Ühendriikidest, Venemaalt, Saksamaalt, Taanist. Kohalik abipersonaal, eesotsas Toomas Hiio, Meelis Maripuu ja Indrek Paavlega, küündis kolmekümne kanti. Eraldi nimetatakse ja tunnustatakse kahes köites rohkem kui poolteistsadat Eesti ja välismaa üksikisikut ning asutust, kes aitasid uurimistööle üht- või teistviisi kaasa.
Tulemus on vägev nii mahult kui ka sisult. Meil on arvukalt üksikülevaateid ning -uurimusi okupatsioonide poolsajandil sooritatud kuritegude kohta, mõni kõnesolevast detaili- ja faktirohkem. Aga kusagil ei ole nende aastate ülekohut ning inimvintsutusi, mis sageli lõppesid vägivaldse ja enneaegse surmaga, nii laiaulatuslikult ja mitmeplaaniliselt raamatusse raiutud kui nendes kahes köites.
Kolm oli neid võõrvõimu – soveti-natsi-soveti – hävituste ja surutise perioode, mida vaadeldakse ja analüüsitakse sündmuste enam-vähem kronoloogilises järjestuses. Hinnang lähtub genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude definitsioonidest ning seletustest, mis on antud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis (vastavad peatükid 6, 7 ja 8 on mõlema köite alguses ära toodud).
I köite esimene pool käsitleb aastaid 1940–1941, teine pool 1941–1944. II köide keskendub aastatele 1944–1953/56. Arvestamata lühiosutusi paaris kirjutises, jäävad ajalõigud, mida üldiselt tuntakse Hruštšovi sula, Brežnevi stagnatsiooni ja Gorbatšovi perestroika all, eritelust välja.
Iga kolme faasi (phase) materjalide esitusele eelneb kümmekond lehekülge komisjoni hinnangut või järeldust. Ülesehituselt on need sarnased, sisult mõistagi erinevad. Lehitsen siinkohal iseloomuliku näitena teise Nõukogude okupatsiooni nn kokkuvõtet.
See algab lühikese sissejuhatuse, terminite määratlemise ja ajaloolise taustaga.
Järgneb Eesti taasvallutamise järel toimepandud kuritegelike juhtumuste (criminal events) loetelu. Ühtekokku on neid välja toodud üksteist, iga juures poole- kuni kaheveeruline selgitus. Neli puudutavad Eesti Vabariigi endiste juhtivate poliitikute, riigiametnike, kohalike omavalitsuste mõjukate tegelaste ja Otto Tiefi valitsuse liikmete tagakiusamist ja süüdimõistmist alates sügisest 1944. Edasi tulevad vastupanuliikumise-vastane kampaania, sõjavangide ja teiste «kodumaa reeturite» kohtlemine, juurdluse all olevate arreteeritute kohtlemine, küüditamised, eestlaste mobiliseerimine Punaarmeesse Teise maailmasõja lõpuperioodil, repressioonid pärast 1953. aastat ehk Stalini surma. Eri lahter tolles loetelus tutvustab Nõukogude repressiivorganeid. Lisaks sätestab komisjon vastutuse põhimõtted ja esitab vastutuse üksikajalise hinnangu (detailed assessment of responsibility).
Okupatsioone lahkavate materjalide käsitlus suurteoses algab Stalini ja Hitleri sobingutega 1939. aasta augusti lõpul. Edasi tuleb teada-tuntud riburada: Poola purustamine, Moskva ultimatiivne nõue Eestile sõlmida baasileping, lepingu räiged rikkumised, Punaarmee maa-, mere- ning õhublokaad, kogu territooriumi militaarne hõivamine, 16. juuni ultimaatum, N. Liidu saatkonna organiseeritud riigipööre, neliteist kuud võõrvõimu ning nende käsilaste süstemaatilist lõhkumistööd, et hävitada Eesti riik koos selle põhiseaduslike instituutidega ja purustada ühiskonna poliitiline, sõjaline, majanduslik ning vaimne eliit.
Üksainus näide paljude hulgast. Aastatel 1918–1940 kuulus EW valitsustesse ühtekokku 115 isikut. Neist surid 20 (kolm vägivaldselt) enne augustit 1940. Kaks sooritasid NKVD tulekut ennetades enesetapu, üks langes 1944 lahingus Nõukogude langevarjuritega. 67 arreteeriti 1940. ja 1941. aastal. Nendest 67st sooritas üks vanglas enesetapu, üks põgenes vangilaevalt (ja pages 1944 läände), 7 vabanesid pärast «karistuse» kandmist ja naasid ENSVsse. 58 lasti kas Eestis või hiljem Venemaal maha või surid Venemaal kas vangilaagris või vangistuses. 26st said kodumaata pagulased kas enne repressioone või 1944. aasta põgenikena või selle tõttu, et keeldusid välismaalt 1940. aastal okupeeritud Eestisse tagasi tulemast. Niisiis lahkusid 115 riigivanemast ja ministrist siit ilmast nn loomulikul teel ainult 17+26+7=50, ja neistki rohkem kui pooled võõrsil.
Koondteos kirendab faktidest. Seal on hulgaliselt arvandmeid, tabeleid, nimekirju, lühielulugusid, kaarte. Uurimuste väärtust tõstab selge taotlus lahata neid struktuure ning aru saada nende mehhanismide olemusest, mille vahendusel likvideeriti üks väikeriik ja vaenati ning mõrvati selle kodanikke. Pidevat tähelepanu osutatakse nii kohalikele kollaboratsionistidele kui ka Moskvast või Berlinist saadetud eksekuutoritele. Nimesid, fotosid, isikututvustusi on ohtralt. Samal ajal üritatakse vältida emotsionaalse värvingu lisamist julmale ajaloolisele ainesele.
Rahvusvahelise komisjoni järeldus on ühemõtteline. Sovettide ja natside okupatsioonivõimud sooritasid Eesti Vabariigi territooriumil inimsusevastaseid kuritegusid, nende hulgas ka sääraseid, mis kvalifitseeruvad genotsiidiks ja sõjakuritegudeks.
Teose vajalikkust ja väärtust suurendavad omalt poolt värsked sõnumid Moskvast. President Medvedev on mobiliseerinud terve armee Vene poliitikuid, ajaloolasi ja ühiskonnategelasi «ajalugu kaitsma». Kõike minevikus toimunut, mis puudutab NSV Liitu ja Venemaad, tuleb näha ja hinnata läbi šovinistliku «ainutõe» prisma. Stalin ja bolševikud olevat sooritanud kahte liiki kuritegusid – õigeid ja valesid. Need, mis tugevdasid ja laiendasid impeeriumi, olevat a priori õigeid ja igasugu katsed neid hukka mõista tähendavat ajaloo võltsimist. Kuna kommunistlik Sovetskii Sojuz purustas natsistliku Das Dritte Reich’i, on osutused Punaarmee ja okupatsioonirežiimi sõjaaegsele ja sõjajärgsele vägivallale ning ülekohtule Baltimaades ja Kesk- ning Ida-Euroopas Vene riigi vastane tegevus.
Lennart Meri rääkis George Orwelli newspeak’i ja tõemonopoli restauratsioonist. Kui kuuleme idanaabri praegustelt poliitikutelt ja ajaloolastelt tõe pähe esitatud kinnitusi, et Teise maailmasõja puhkemise tegelik põhjus olnud Poola valitsuse kangekaelsus, et Eesti juhtkond valmistunud 1939. aastal Hitleri-Saksamaale alistuma (selle hoidis ära Kremli osav diplomaatia ning Punaarmee üksuste paigutamine Eesti territooriumile), et astumine NSVLi olnud eesti rahva enamuse kauaaegne unistus, mille tegi teoks 1940. aasta vabade valimiste järel moodustatud parlament – siis, tõesti, 1984 elab ja õilmitseb anno 2009.
Niisiis – kordan – toime on tuldud tõeliselt suure saavutusega. Mida edasi? Tahaksin näha veel vähemasti kahte publikatsiooni.
Kõigepealt juba ilmunute kõrvale lisaköidet, kus leiduks tüse valik autentseid dokumente alates Molotovi-Ribbentropi pakti lisaprotokollist (1939) kuni EV ülemnõukogu otsuseni Eesti riiklikust iseseisvusest (1991) või koguni Eesti-Vene lepinguni Vene vägede väljaviimisest Eestist (1994). Vene-, eesti- või saksakeelsete originaalide juures peaksid olema ingliskeelsed tõlked.
Ja loomulikult vajame tollest mammutteosest üheköitelist kokkuvõtet inglise, vene, saksa, prantsuse, eesti ja vahest veel mõnes keeles – raamatut, mida tavaline inimene jaksab käes hoida ja läbi lugeda.
Jakobsoni komisjon
• 1999. aastal kutsus Lennart Meri kokku Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni. Komisjoni kuulusid minister Max Jakobson (esimees), Uffe Ellemann-Jensen, Paul Goble, Nicholas Lane, Peter Reddaway, Arseni Roginski
ja Wolfgang Freiherr von Stetten.
• «Estonia 1940–1945», Tallinn 2006, XXX + 1337 lk.
• «Estonia since 1944», Tallinn 2009, XXXII + 718 lk.
• «Reports of the Estonian International Commission
for the Investigation of Crimes Against Humanity».