Urmas Paet ja Carl Bildt: Millist Euroopat me tahame luua?

Urmas Paet ja Carl Bildt Foto: Postimees.ee

Millist Euroopat me tahame luua? Sellele küsimusele peavad lähipäevil vastama Euroopa juhid, tehes Euroopa Liidu edasist laienemist puudutavaid strateegilisi otsuseid.

Kas me tahame tardunud, ainult enda lõimumisvõimele keskendunud liitu? Või tahame Euroopat, mis on avatud ülejäänud maailmale ning valmis vastu võtma üleilmseid väljakutseid ja osalema üleilmses konkurentsis? Kas Euroopa Liit väärtustab stabiilsete ja heaolu nautivate demokraatiate laiema koosluse ülesehitamist või kohtleb oma naabreid jahedalt?

Euroopa Liidul on vaja edulugusid. Ajal, mil liit peab oma kodanikke endaga tihedamalt siduma ja näitama, et Euroopa koostööst saab konkreetset tulu, peaks uhkelt esile tõstma laienemist kui Euroopa Liidu suurimat saavutust. Ja edasise laienemise kasulikkust tuleb hoolikalt analüüsida.

Stabiilne laienemine

Vähesed inimesed ei nõustu väitega, et laienemine on pärast pikki aastaid kestnud lõhenemist ja konflikte rahumeelselt liitnud enamiku Euroopast. Laienemine on kaasa toonud stabiilsuse, demokraatia ja heaolu. Väljavaade saada Euroopa Liidu liikmeks on lükanud käima reformid mitmes riigis.

Hispaania, Portugal ja Kreeka heitsid kõrvale ühe partei valitsuse ja alustasid 1970ndatel demokraatlike institutsioonide sisseseadmist. Võimalus saada Euroopa Liidu liikmeks oli võimas muutuste mootor. Möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel, kui Kesk-Euroopa ja Lääne-Balkani riigid tõusid kommunismi varjust, oli Euroopa Liidul samasugune roll.

Me oleme loonud suurima ühisturu maailmas ja see on kasulik kõigile ELi liikmesriikidele. Majandus ja elatustase kasvavad kiiresti kõige uuemates liikmesriikides, samal ajal kui vanad liikmed naudivad pidevalt suurenevat kasu kaubandusest nende riikidega. Kolm neljandikku investeeringutest uutesse liikmesmaadesse on teinud vanad liikmesriigid. See omakorda on kasvatanud tootmist ja tõstnud maailmaturul Euroopa firmade konkurentsivõimet. Räägitakse, et Euroopas kasvab skeptilisus edasise laienemise suhtes. Pole saladus, et skeptitsism avaldub enim, kui räägitakse Türgi liitumisest. Meie väidame, et tegelikult on lugu vastupidine. Türgi liikmesus on just eurooplastele kasulik.

Mis saab edasi?

Kui Türgi on Euroopa Liidu liige, siis on Euroopa rahvusvaheliselt palju võimsam tegija ning siinne heaolu kasvab. Sekulaarse ja demokraatliku valitsusega Türgi tugevdab Euroopa Liitu – ühisturg ulatub siis üle terve kontinendi. Türgi majandus on Euroopas üks kiiremini kasvavaid ja juba praegu Euroopa eksportööride suurimaid turge. Türgi geograafilisel positsioonil on eluline strateegiline tähtsus. Euroopa Liit vajab koostööd Türgiga võitluses terrorismi, narkokaubanduse ja illegaalse migratsiooni vastu ning üha enam ka Euroopa energiaressursside julgeoleku tagamiseks.

Ja ehk kõige tähtsam – ajal, mil paljud meie kodanikud on mures «tsivilisatsioonide kokkupõrke» pärast, annavad liitumisläbirääkimised Türgiga kinnitust sellest, et erinevad usundid saavad koos töötada ühise eesmärgi nimel. Sidudes endaga oma lähima ja suurima, valdavalt islamiusulise naabri, loome laiema stabiilsuse ja heaolu piirkonna.

Viimase Eurobaromeetri andmetel on kogu Euroopas laienemise kasuks rääkivatele üldistele argumentidele suur toetus. 62% Euroopa Liidu elanikest arvab, et laienemisega saab näidata Euroopa solidaarsust kandidaatriikide või võimalike kandidaatidega. Nõnda tundub, et laialt levinud sõnum laienemisskepsisest on mõnevõrra liialdatud.

Mis on kaalul?

Kui me detsembrikuisel ülemkogul hakkame arutama Türgi suhteid Euroopa Liiduga, siis peame täpselt mõistma, mis on kaalul. Meil kõigil on kindel veendumus, et Türgi edasine moderniseerimine ja reformimine peab jätkuma. Pole kokkusattumus, et Türgi lähimad naabrid Euroopa Liidus – Kreeka ja Küpros – on selle strateegilise kohustuse täitmise tugevaimad pooldajad.

Nii Euroopa Liit kui Türgi on võtnud Küprose suhtes kohustusi, mida peab täitma. Türgi peab avama oma lennuväljad ja sadamad Euroopa Liidu kõigi liikmesriikide, ka Küprose Vabariigi lennukitele ja laevadele. Euroopa Liit peab suhtuma tõsiselt lubadusse aidata kaasa Küprose türklaste eraldatuse lõpetamisele. Nende kahe kohustuse vahel pole ametlikku sidet, kuid poliitiliselt on nad siiski seotud.

Praeguses olukorras on väga oluline igal võimalikul viisil Türgiga läbirääkimisi jätkata. Niisamuti tuleb jätkata pingutusi Küprose lõhenemisele lahenduse leidmiseks ÜRO egiidi all. Saare taasühendamine on võimalik üksnes siis, kui Türgi läheneb Euroopale. Vastasel juhul riskime sellega, et saar jääb alatiseks lõhestatuks.

Nüüd peavad Euroopa juhid võtma endale vastutuse praegusest ummikust väljapääsemise eest. Me peame andma konstruktiivse vastuse, mis selgelt ütleb, mida kumbki pool tegema peab.

Selle vastusega ei tohi me aga külmutada oma suhteid Türgiga ega sulgeda järgmise laienemise ees ust. Me peame kindlustama, et Türgi jätkab demokraatlike reformide, heaolu ja stabiilsuse teed. Kõigi teiste stsenaariumide puhul oleks liiga palju kaotada nii Türgil, Küprosel kui Euroopa Liidul tervikuna.