Vallutusplaanid ajendasid Peeter I rajama Tallinna sõjasadamat

Nii nägi sadamasse viiv tee ja Admiraliteedi töökoja piirkond Carl Buddeuse joonistuse järgi välja 1835. aasta paiku. Foto: Repro

Tallinna sadamas toimusid suured muutused pärast 1710. aastat, eelkõige olid need tingitud nõrgenevatest majandussidemetest läänenaabritega ning ühtlasi kaubalaevastiku vähesest osatähtsusest.

See-eest suurenes märgatavalt sõjalaevade osa. Peeter I ei pidanud silmas üksnes oma impeeriumi kaitsevõime suurendamist. Ta lootis, et tekib Hispaania Pärilussõjaga sarnane olukord, kus kõik suurriigid on seotud omavaheliste lahkhelidega ja avaneb võimalus vallutada veel mingi tükike Euroopast. Neid auahneid eesmärke silmas pidades andis Peeter I korralduse ehitada välja ja kindlustada Tallinna sõjasadam.

Rootsiaegne läänepoolne muul pikendati sadama kaitsemuuliks, samuti pikendati sadamasilda. Töölistena kasutati linna garnisoni sõdureid, kellele lisaks toodi kaks polku jalaväge. Tsaari volinikud olid ehitusmaterjalide hankimisel ja tööde korraldamisel ranged. Mõisad pidid laskma raiuda sadama ehituseks tuhandeid palke ja need kohale vedama. Paraku hävitas suure osa tehtust 13.–14. novembril 1716 puhkenud tugev torm.

Suured ehitustööd

Järgmisel aastal alustati arhitekt J. B. A. Le Blongi projekti järgi sõjasadama taastamist ja täiendamist. Tööle rakendati madruseid, mitu polku jalaväge ja sunnitöölisi. Linnas lammutati mitu tühjalt seisnud maja, et muretseda kive sadama sillakastide täitmiseks.

1718. aastal hakkasid tööd venima, sest keisril küpses idee rajada sõjasadam hoopis Paldiskisse. 1721. aastal käiski ehitus põhiliselt Paldiskis, kuid jätkati ka Tallinnas. 1725. aastal hangiti sadama ehituseks 8300 kantsülda kivimaterjali, 9200 kuni kaheksasüllast palki jms. Pikendati kaitsemuuli, sadamasilda jne.

1783. aastal langetati lõpuks otsus Tallinna sõjasadama kasuks. 1790. aasta paiku koondus siia peaaegu kogu Venemaa Läänemere laevastik. Samal aastal ehitati uus läänepulvärk ja 1797–1799 süvendati selle varju jäävat sõjasadamat.

1806. aastal koostas insener Norberg uue sõjasadama projekti, mida 1807. aastal hakati ellu viima. Rajati lainemurdjaid – põhja- ja idamuuli eelkäijad ning lõunamuul. Seejärel ehitati 1813–1818 põhjamuul, 1844 valmis idamuul. 1850–1856 rajati nn Viktoria sild. Pärast uue sõjasadama valmimist anti vana sõjasadam 1859. aastal Tallinna linna käsutusse.

1715. aastal asutati Peeter I käsul Tallinna sadama juurde ka Admiraliteedi töökojad. Selleks osteti ära 51 sadama ja linna vahel asunud erakrunti ning hakati ehitama töökodasid ja ladusid. Kui arvestada, et enamik nii sadama kui ka töökodade töölistest elas eeslinnas, siis kujunes Mere puiestee kohal asunud jalgrada teeks, mida mööda sai transportida sadama kanti kas või ehitusmaterjali.

Admiraliteedi töökoda laiendati 1797–1801 ning tööliste arv ulatus ettevõttes 500ni. Üheks oluliseks ehitiseks selles piirkonnaks on siiani tegutsev Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna (Anna) kirik, mis ehitati rahvapärimuse järgi 1752. aastal. Kiriku taastamistööde käigus uuriti kooriosa ja saadi kinnitust, et vähemalt kiriku koori seinte vanus ulatub tõepoolest sellesse aega.

Sadama ja Admiraliteedi kaitseks mere poolt oli ehitatud mitu patareid. Lõunapoolne kaitse puudus ning alles 1791. aastal valmis pikk siksakiline muldvall. Vall algas Härjapea jõe suudmest ja suubus linna peavallikraavi.

Admiraliteedi töökodade ja ladude tarbeks oli varem valminud pikk ida ja lääne suunaline kanal koos harudega, sellesse kavatseti juhtida Härjapea jõe vool. Seejärel varustati sadam puhta veejuhtmega piki Vesivärava ja Uus-Sadama tänavat, see juhe ulatus Kaupmehe silla lähedale.

Lüüasaamine 1854.–1855. aasta Krimmi sõjas näitas, et Tallinna-sugused suured linnad ei ole enam kindlustena sobilikud. Nii asuti Tallinna kindlustusi järk-järgult likvideerima ja elu sadama piirkonnas muutus.

Kasvas kaubasadamaks

Toonaseid uuendusi sümboliseeris Admiraliteedi töökodade ümbernimetamine 1860. aastal Tallinna Sadamatehasteks. Linna senine suurim tööstusettevõte oli rajatud Tallinnas baseeruva purjelaevade eskaadri remondiks. Koos purjelaevade osa vähenemisega 19. sajandi keskel kahanes ka Admiraliteedi töökodade tähtsus – auru-sõjalaevad koondati Kroonlinna.

Ent isegi pärast seda, kui Tallinn 1860. aastal teise järgu sõjasadamaks muutus, leidis Mereasjade Peavalitsus, et tuleks hoolitseda siia saabuvate laevade remondi eest. Tallinna saadeti mehaanikatöökoja rajamiseks 40-hobujõuline aurumasin ja mitmesuguseid seadmeid ning tööriistu.

Suuremad muutused piirkonnas toimusid siiski alles 1870. aastatel, kui koos raudteevõrgu loomisega tõusis märgatavalt ka sadama osatähtsus. 1875 valmisid tolliameti hooned, 1878–1892 kujunes välja lõuna pool Kaupmehe silda asuv bassein ja seda piirav nn Boikovi kallas.

1892–1893 rajati Viktoria kaldapealne elevaator ja viljalaod ning süvendati Kaupmehe silla ja Viktoria kaldapealse vahelist basseini, 1902 süvendati ja laiendati Admiraliteedi kanal sadamatehaste basseiniks. 1880. aastatel hõivas Tallinna sadam käibemahult Peterburi ja Odessa järel kolmanda koha.