Meelis Atonen: Savisaar Tartu maratonile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta tagasi hakati väitma, et Keskerakonna juht Edgar Savisaar on kohuke. Uuriti ja puuriti, käidi kohtuski ja selgus: Savisaar ei ole kohuke ega ole kohukesega seotudki. Seekord on kerkinud küsimus, kas Edgar Savisaar on suusataja, võib-olla koguni olümpiavõitja. Vähemalt nõnda ta ise end pildil paista laseb. Mis sellest saab, on esialgu selgusetu.
Tegelikult ei ole eriti oluline, kas Edgar Savisaar tegi oma reklaamid olümpiavõitjatega suusaliidu loal või mitte. Me teame, et suusaliit üritas häbi maha pesta, väites, et ei tea reklaamidest midagi. Ent kogu selle vaidluse olemus ei ole selles, kes midagi õiguskindlalt tegi ja kes ei teinud.
Asi on palju hullem: spordilt on röövitud tükikene au ja hiilgust ning jääb vaid välja arvutada, kes röövis suurem osaline oli, kas röövija või röövitav. Aga vahest olid aakalid mõlemad, nii isehakanud suusakangelane Edgar Savisaar kui ka suusaliidu juhtkond.
Suusaliidu motiivid on justkui arusaadavad: suusaelu edendamiseks tahaks riigilt saada tuge nii palju kui võimalik. Edu foonil ja edasiste plaanide valguses hakkas senine tugi kitsuke tunduma. Ent mis juhtus? Kas nüüd on kõik Eesti jõud suusaliidu selja taga? Seda on raske uskuda.
Möödunud nädalal soovitas üks väga hea poliitik Tehvandi keskuselt raha ära võta, sest kui Savisaar seda toetada lubas, siis on seal midagi kahtlast. Aitas ainult pikem selgitus, et õnneks on Savisaar selle objektiga seotud vaid pildistamise kaudu, ei enam.
Ilmselt oli Savisaare aktsioon suusaliidu juhtide poolt mõeldud suusatamise toetuse laiendamiseks, aga välja kukkus tagurpidi. Mina mõtleks selle organisatsiooni kõige kõrgemate juhtide tasemel küll kui mitte poliitilise, siis kaotaja vastutuse peale.
Mis on pilditegemise õiguse müügist paremaks muutunud Eesti spordis, suusatamises või Tehvandi keskuse arengutes? Rahasadu? Kui tulemus on vaid teise osapoole kasu, tuleb tunnistada näppulõikamist.
Kindlasti on suusaliit antud asjas kaotaja. Tingimata tekitab selline ühe poliitiku ripatsiks muutumine küsimusi suusasõprade, aga ehk ka otseste toetajate silmis. Savisaar osutus kavalaks võitjaks, kes taas kord kellegi üle trumpas, nägemata erilist vaevagi.
Eksivad need, kes usuvad, et rahvas ei pea kõike olnut ja olümpiasangarite ärakasutamist eetiliseks rahva mälu on lühike ja Savisaare fännklubi huilgab õnnest: ära tegime.
Ärakasutamine on nii jube sõna ega sobi, olen kuulnud ütlevat, pealegi olid sportlased ise nõus. Jah, olid nõus, aga kindlasti ei maksa unustada, et poliitik saab väga hästi aru, millega on tegu. Julgen vaatamata suusaliidu nõusolekule kinnitada, et sportlasi kasutati ära nii uhke pildistaja kui ka liidu poolt, omakasu huvides.
Ent päris tähelepanuta ei saa jätta sportlaste rolli selles loos. Lõppude lõpuks ei ole Eestis enam ammu pärisorjust ja mitte keegi ei saa kedagi sundida kiitma kedagi, keda kiita ei taheta või kelle kiitmine oleks väljateenimatu.
Sportlased ei tohi end tunda asjadena, kellega nende toetamise eest võib kõike teha. Kui neid vastuteenet saamata ähvardatakse jätta moraalse või rahalise toeta, tuleb avalikult rääkida väljapressimisest. Riigi arvel väljapressimine, ka poliitiku poolt, on lihtsalt kriminaalkorras karistatav.
Kas pole jõhker, kui jalgpallurit värvatakse lubadusega staadion ehitada või maadlejat lootusega rahale uue maadlussaali rajamiseks või olümpiavõitjat lubadusega toetada valmistumist järgmiseks olümpiaks. Aga veel jõhkram on see kui me värbamisele järele anname. Meie, sest täna on see väljapressitav sportlane, homme aga keegi järgmine. Nii kujuneb suhtumine, et poliitikas, eriti valimiskampaania ajal, saab peenrahaks vahetada kõike.
Olen pidanud andma nõuandeid sportlastele, keda üks või teine partei on oma ridadesse kutsunud. Soovitus on lihtne. Kui tahate olla need, kellele kogu Eesti pöialt hoiab, siis hoidke poliitikast eemale.
Mitte et poliitika määriks automaatselt, aga poliitika vastandab ning selle tulemusena ei pruugi sportlane enam kõigi lemmik olla. Nii on raskem ka toetajaid leida.
Poliitikutest võib aru saada, end võidu foonil näidata on ikka kasulik, aga sportlane peaks teadma, kas poliitik on temaga olnud ka siis, kui edu jäi tulemata. Kas tegu on sõpruse või ärakasutamisega.
Üht asja peab veel selgitama, justkui oleks suusaliit Reformierakonnaga liiga seotud. Mida ometi teha, et ka ülejäänud poliitikud spordi propageerimisest ainult ei räägiks, vaid annaks eeskuju? Mis teha, kui neljandik Reformierakonna fraktsioonist läbib Tartu suusamaratoni ja seetõttu suusapiltidele satub.
Äkki peaks selle ära keelama ja lubama nüüd rajale vaid Edgar Savisaare... Ma tõesti ei usu, et see suusatamisele kasulik on. Täna on rada avatud kõigile, ja kes on rajal, on ka pildil.
Jutu alguses märkisin, et kohukese ja Savisaare seoseid kohtus ei tuvastatud. Veendumaks, et Savisaarest suusatajat ei saa, pole vaja kohtusse minnagi. Ja olgu Keskerakonna ning Venemaa võimupartei suhted kui tahes head, kohta ei saa ta ka Venemaa koondises, Eesti omast rääkimata.
Juhan Liiv on kirjutanud: kui suur ei ole, ole väikegi. Väike suur on narrist narrimgi...