Päevavaras ööjanus ehk Surmapõletaja

Indrek Hirv Foto: Postimees.ee

Puhastverd kunstnikutüüp on ajast ja arust. Kui selliseid veel sünnibki, peavad nad enamasti mitut ametit, sõidavad konverentsilt konverentsile ja kirjutavad rahataotlusi erinevatele fondidele.

Edukate luuletajate loomingus on esmatähtis sotsiaalne sõnum ja lavalised oskused; edukad kunstnikud hämmastavad üha uute kontseptsioonidega, mis joonistusoskust ei eeldagi.

Seda kummalisem on, et eesti kultuuril on olemas Indrek Hirv – heitlik ja uitlik, endisaegse esprii väljapeetud kehastus. Mees, kes kannab oliive mantlitaskus südatalvel ja peab ainult haruharva saapatallad kinni isamaas. Kelle luuletuste sisukordki mõjub sageli iseseisva luuletusena ja kelle viimase raamatu tekstid on kirjutatud Tartus, Nõmmel, Amsterdamis, Pariisis, Roomas, Visbys, Pedja ääres, Vana-Kuustes, Käsmus, Karlsruhes, Dietenwengenis ja ühes väikeses jahisadamas Estepona ja Gibraltari vahel.

Üks selline kunstnik kultuuri kohta on luksus; kaks või rohkem mõjuks juba pillamisena.

Õhtu aastast 1977

Meenutan siinkohal üht õhtut aastast 1977. Olin äsja ülikooli astunud ja õppisin muu hulgas kunstikabinetis Indreku juhendamisel sügavtrükitehnikaid. Et juhtusime mõlemad tol ajal Pärna tänavas elama, jalutasime tihti õhtul koos koju ning mõnikord põikasime tema poole sisse.

Kord, kui olime just elavas keskustelus, kõlas järsk ja nõudlik koputus.

Indrek avas ukse ja hämarasse esikusse astus otsustaval seltsimehesammul pahura moega proua, kes päris, miks Indrek pole kuude kaupa oma elektriarveid maksnud.

Me lülitasime teil juba paar kuud tagasi elektri välja, aga te pole isegi reageerinud! kuulutas nördinud ametnik. Mille peale Indrek oma kõige sulnimal, elegantsemal, härrasmehelikumal moel vabandas, et ta tõepoolest pole märganud.

Teate, ma töötan küünlavalgel, lisas ta peaaegu vandeseltslasliku usalduslikkusega, poisiliku naeratusega, mis muutis ründaja hetkeks relvituks.

Aeg ja elu, teisisõnu päev, tundub olevat Indrekule mõnevõrra tüütu ja ebamugav, iseäranis sellega kaasnevad kohustused, vastutus, ühiskonna kehtestatud reeglid.

Terve elu püüdes elust üle olla, naudib ta kõige rohkem enese loodud aegruumi, teisisõnu ööd, tähistaeva alust ajatust. Minu elu on minuga tülis, tunnistab luuletaja, aga ka: Aegamööda muutun oma eluga sarnasemaks.

Indrek on stiilne põgeneja, stiihiline looja, kes samas valitseb oma ainest, kelle tangosammud elu tantsulaval kunagi ei libastu üle ääre, kelle uljus ja ulakus on vägagi täpselt tembitud ettevaatuse ja ettenägelikkusega.

Dionüüsiline ja apolloonlik alge on minu meelest temas õnnelikus tasakaalus; ehk siis heititalviklikult: oma parimail hetkil on ta tõepoolest suutnud sundida elementide pimeda raevu saledasse stroofi.

30 aasta luuletused

«Surmapõletaja» võtab kokku ligi kolmekümne aasta luuletused mitte kronoloogiliselt, vaid keerdude kaupa.

Raamatu kolm osa rajanevad korduvail teemil, iga kord aga erinevas instrumentatsioonis. Nii nagu Indreku graafika, portselanimaal ja luule täiendavad üksteist ühe ja sama vaimu väljendusena, nii on ka tema eri perioodide luule omavahel suuresti seotud.

Omamoodi huvitav on seegi, et tavapäraseid õpiaastaid, eelõitsengut Indrek Hirve loomingus õieti märgata polegi.

Seitsmekümnendate lõpul, kui kirjavahemärgid olid luulest peaaegu taandunud, valitses hägus vabavärss või lihtsad riiminelikud, ilmus Indrek oma tujukate sonettide ja tertsiinidega otsekui teisest ajast, teisest ilmast.

Tollasest tihedast tumedusest, sooaurude küllastumusest on tema vormiotsingud liikunud aga kõrgmägede heleda, hõreda avaruse poole; kunagine Õhtumaa luuletaja par excellence ilmutab oma raamatu viimases osas peaaegu jaapanlikku sõnaseadeoskust.

Surmapõletaja on üks paljudest Indreku viimasel ajal leitud ja tõenäoliselt mõnele trammipiletile üles tähendatud sõnadest, nagu ka Päevavaras ööjanus.

Kuidagimoodi tundub see iseloomuliku märksõnana kogu tema loomingule. Kuidas saakski nõuda elektriarvete tasumist luuletajalt, kelle elu, kuitahes mänguline, möödub tõepoolest surma valgel?