Viru väljaku ilme on sajandite jooksul aina muutunud

Praegune Viru väljak oli toona savivõtukohaks ning selle järgi nimetati praegust Viru tänavat saksa keeles lemstrate, leystrate ehk

Savi tänavaks, nagu kinnitavad 1362. aastast pärit ürikud.

Väljak kujunes 19. sajandil

Selles piirkonnas asusid hiljem ka üksikud hooned, kuid kindlad piirjooned omandas praegune Viru väljak alles 19. sajandi keskel, kui vallid ja kraavid tasandati ning rajati esimesed puiesteed.

Enne kindlamate piirjoontega väljakuks kujunemist kandis see ala Vene turu (Russischer markt) nime. Linnaplaanide järgi otsustades asus Vene turg, mille nimi esineb kirjalikes allikates juba 1791. aastal, praeguses Mere puiestee ja Vana-Viru tänava ristumiskohas. Varem nimetati väljakut ka Täituruks, sest pühapäeviti kaubeldi seal vanakraamiga.

Aastakümneid oli selle piirkonna suurimaks hooneks aastatel 1849–1850 arhitekt I. Jefimovi projekti järgi Viru väljaku põhjaküljele ehitatud kahekorruseline Rotermanni kaubamaja kivihoone, mille teisel korrusel asusid eluruumid ja esimesel korrusel kauplused.

Erandlikuks oli nende seas Georg Heinrich Haetge apteek, mis asus Heino Gustavsoni andmeil aastail 1850–1870 Mere puiestee poolses osas esimesel korrusel. Asukoht oli apteegile erakordselt soodne, sest tollal oli veel keskaegne Viru värav suletud ning vanalinna pääses läbi praeguse Vana-Viru tänaval asuva vallivärava, mis asus peaaegu kohakuti Rotermanni majaga.

Kuigi Haetge ehk Vene turu apteegile ennustati kiiret põrumist, läks vastupidi: aastane retseptide arv ületas nii mõnelgi aastal 5000 piiri. Aastail 1851–1854 oli see koguni suurem kui Raeapteegil.

Vene turu apteegi eripäraks oli käsimüügi suur osakaal – kliendid olid enamasti vaesemad inimesed, kes ei jaksanud maksta arsti visiidi ega retsepti järgi valmistatud kalli rohu eest.

Linn ehitas turuhalli

Peale apteegi leidsid uues kaubahoones endale koha rida kraami-, pudu- ja toidupoode. Maja juurde, nüüd juba väljakuks kujunenud ala idapoolsesse ossa hakkas kujunema turg, kus kaubitsesid lähedalasuvate juurviljaaedade peamiselt venelastest omanikud.

Narva maanteel Rotermanni maja kõrval asusid mitmel kinnistul konsul Carl Ferdinand Gahlnbäcki kaks puitmaja, juurviljaaed ning Admiraliteedi muldkindlustuseni ulatuv karjamaa.

Hobujaama tänava ja Narva maantee nurgal paiknes Suurgildile kuulunud maavaldus, millele mahtusid puidust elumaja, karjamaa ja tiik. Seegi kinnistu ulatus põhjapool kuni Admiraliteedi muldvallini.

Rotermanni kivist elumaja vastas asus Vene turg, sellest ida pool raehärra Alexander Lutherile kuulunud puitmaja ja puuhoov ning L. A. Baetge puumaja ja juurviljaaed.

1873. aastal rajati Viru väljakule endise Viru värava muldkindlustuse ette kaks uut hoonet. Platsi lääneküljele ehitati tuletõrjemaja, kus hoiti tuletõrjevarustust, ning turu idaküljele ehitas linnavalitsus niiöelda turuhalli. Viimane kujutas endast kahte pikka laadaputkade rivi.

31. mail 1871. aastal alustas endises Rotermanni kaubamajas tegevust Tallinna Aleksandri gümnaasium, esimene venekeelne poeglastegümnaasium Eestis.

Algselt sai Aleksandri gümnaasium kasutada vaid esimese korruse ruume, hoone teisel korrusel asusid veel mõnda aega Rotermanni firma kontoriruumid. Kuna Aleksandri gümnaasium laienes, pidi Rotermanni kontor 1881. aastal aga Mere puiestee äärsesse laohoonesse kolima.

1888. aastal ehitati Rotermanni maja ligidale tulpkabeli asemele Roman Nymani projekti järgi bütsantsi stiilis õigeusu kabel, mis kandis Aleksander Nevski nime. Jordani pidustusteks ehk Jeesuse Kristuse ristimispäevaks valminud kabelis voolas pühitsetud vesi kuldsest kraanist carrara marmorist raiutud vaasi. Ruudukujulise põhiplaaniga raskepärase kupliga kivikabelit kasutati aasta ringi.

Kogu Tallinna liiklusskeemi arengu seisukohast oli oluline sündmus Viru eesvärava lammutamine 1888. aastal ja Viru tänava pikendamine läbi muldkindlustuse kuni Vene turuni. Tänu sellele ühendusteele avati juba sama aasta augustis regulaarne hobutrammiliiklus Vana turu ja Kadrioru vahel.

Hoburaudtee Viru värava juurest Kadriorgu pidi esialgu rajama I gildi kaupmees Christian Rotermann, kes konkureeris raudtee avamise õiguse nimel parun Wrangeliga, kuid hiljem teadmata põhjusel sellest õigusest loobus, nii et trammiliikluse panid käima juba teised ärimehed.

Väljakust sai liiklussõlm

Praegune Viru väljak muutus liiklussõlmena veel tähtsamaks pärast Pärnu maantee pikendamist Uue turu juurest Vene turuni.

1901. aasta märtsis algas liiklus Vene turult marsruudil Jaani tänav (Pärnu mnt) – Heina turg (Vabaduse väljak) – Suur Roosikrantsi (Roosikrantsi) – Suur Pärnu (Pärnu mnt) kuni laiarööpmelise raudtee ülesõidukohani.

Vene turu idaküljel asunud maatüki pärandas raehärra Jakob Johan Gonsior linnale. Maatükilt saadud sissetulekutelt pidi linn kasutama sotsiaalhoolekandeks.

1889. aastal üüris selle maatüki suvepidude korraldamiseks laulu- ja mänguselts «Lootus», kes ehitas krundile maju ja kõlakoja. Avarat väljakut kasutati ka suvepidude ja Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi näituste korraldamiseks.