Monitor näitab süda lööb. Pump ajab kopsudesse õhku. Inimene justkui elaks. Tegelikult hoiavad masinad elus keha, mille juht, aju, on surnud.
Elundidoonoriks hakkamise otsus tuleks teha juba eluajal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellises olukorras saavad omaksed sõnumi teie lähedase ravimiseks on tehtud kõik võimalik, kuid ükskõik kui häid ravivõtteid rakendades ei ole võimalik teda ellu tagasi tuua. Ajusurm. Surma kellaaeg on kirjas ajusurma protokollis, millele on alla kirjutanud neuroloog ja anestesioloog.
Eesti transplantatsiooni koordinaatorid Hele Nurme ja Evelin Arak kohtuvad ajusurma surnud inimese lähedastega pärast seda, kui intensiivraviarstid on omastele juba kurva sõnumi edastanud.
Tavaliselt on lähedastelt selleks hetkeks juba esimest korda küsitud, kas on teada, kuidas võis lahkunu suhtuda oma organite loovutamisse siirdamiseks.
Delikaatne küsimus
Nurme sõnul on omaksed sel hetkel sügavas okis. Lahkumine on täiesti ootamatu, tavaliselt põhjuseks avarii, trauma või ajus lõhkenud veresoon. Pea on katki, keha terve. Ideaalne organdoonor pole varem üldse haiglas olnud.
«Olukord on nii raske, et inimesel, kes pole varem organdoonorlusest või ajusurmast midagi kuulnud, pole võimalik seda üldse mõista,» märgib Nurme.
Seetõttu kutsub Eesti kudede ja organite transplantatsiooni ühing jõulude ja aastavahetuse ajal inimesi sel teemal kaasa mõtlema.
Eestis on kutsutud inimesi juba kümme aastat oma eluajal otsustama, kas nad on nõus oma organeid pärast surma teistele inimestele loovutama. Umbes 40 000 laiali jagatud doonorikaardist üks on seni täidetuna leitud ajusurma surnud inimese rahakotist, see on olnud aluseks tema organite kasutamisele.
Praegu peab transplantatsiooni koordinaator sugulastelt teada saama, milline võis olla lahkunu seisukoht.
Mõnikord on sugulaste vahel lahkarvamusi. Ema arvab, et tema ajusurmas poeg on olnud veredoonor ning teiste inimeste suhtes abivalmis, seega oleks nõustunud oma organite loovutamisega. Siis tuleb vend, kes teatab, et on kuulnud siirdamiste kohta igasuguseid imelikke jutte, tema küll nõus ei ole.
Kui peres ei ole üksmeelt, ei tule organite siirdamine kõne alla.
Peab olema terve
Tänavu on Eestis olnud kümme organdoonorit. Transplantatsiooni koordinaatorile on tulnud poolsada märguannet, et tegu võib olla ajusurmaga või ajusurma diagnoosimine on käimas poolesajal korral. Vaid üks viiendik saab doonoriks.
Põhjusi on mitu vahel selgub, et organid on juba enne kahjustunud ja siirdamiseks kõlbmatud. Nurme sõnul ei kutsuta neeruootajat enne Tartusse siirdamislõikusele, kui doonorneer pole välja opereeritud ning pole selge, et see on terve.
Eestis ootab doonorneeru 48 inimest. Mullu oli 60 neerusiirdamist, tänavu on neid tehtud 19. Neerusiirdamine võimaldab inimesel hakkama saada dialüüsiaparaadita ning pooled doonorneeru saanutest suudavad käia tööl.
Doonormaksa ootajaid on kolm. Eestis on tehtud neli siirdamist, neist kaks õnnestunult.
-------------------------------------------
Nõusolek doonorikaardile
Kolmas kogus organdoonorikaarte jõuab Eesti apteekidesse ja bensiinijaamadesse jõulude eel.
Neid hakkavad levitama Apteek 1 ja Apotheka apteegid ning Statoili tanklad, samuti meditsiiniasutused ja autoregistrikeskus. Elundidoonorluse põhitõdedest hakatakse rääkima autokooli esmaabikursustel. Kokku on trükitud 65 000 eesti- ja 50 000 venekeelset kaarti.
Kaardi abil saab inimene avaldada nõusolekut elundite ja kudede loovutamiseks pärast oma surma. Doonorikaart peaks olema kaasas samamoodi nagu juhiluba. Kui inimese arvamus organite loovutamisest muutub, piisab kaardi puruksrebimisest ja lähedaste teavitamisest.
Eestis siiratakse neere, maksa, silma sarvkesta, lisaks mitmesuguseid preparaate luu- ja veresoonekirurgias kasutamiseks.
Esimesed doonorikaardi voldikud läksid Eestis ringlusse 1997. aastal, seejärel aastavahetusel 20022003. Üldse on Eestis levitatud 18 000 venekeelset ja 23 000 eestikeelset kaarti. (PM)