Kui sa k***i ei anna, anna vähemalt andeks

Peeter Sauter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

«Issand jumal, me jääme hiljaks.»
«Vaevalt et sinna on võimalik hiljaks jääda.»
«Miks ei ole, meile anti ju kindel aeg.»

«Nagunii ei tee nad päev otsa seal suurt midagi, joovad niisama kohvi. Raske amet. Ma ei ole irooniline. See võib stressav olla küll. Õnnetud näod iga jumala päev.»

«Miks õnnetud? Mina olen väga rahul.»

«Seda ma usun.»

«Sa ei tea, kui palju praegu lahutatakse, neil võivad kõik teised ajad kinni olla ja kui me õigeks ajaks ei jõua… Sina seda muidugi sihidki, et hiljaks jääks. Tõuseme üles.»

«Muidugi. Kas sa riigilõivu maksid ära.»

«Maksin. Printisin maksekorralduse välja.»

«Sellest rahast, mis ma sulle üle kandsin.»

«Ära hakka jälle selle rahaga. Mind on see nii ära tüüdanud, et.»

«Reedel istusid ka öö otsa kõrtsus, selle rahaga, mis ma teisipäeval sulle üle kandsin.»

«Kust sa võtad, et see see raha oli. Pealegi ei teadnud ma teisipäeval, et reedel välja lähen. Ega ma selleks raha ei küsinud.»

«Ja nüüd on jälle raha otsas?»

«On jah.»

«Hea küll, ma teen sulle mingi ülekande. Väikse. Mul ei ole praegu palju.»

«Ma pean poisi lasteaiaraha ära maksma.»

«Kas ma selleks sulle ülekannet ei teinud?»

«Ei.»

«Mille jaoks sa tookord küsisid?»

«Ma ütlesin lihtsalt, et mul on raha otsas. Ma ei küsindki.»

«Nojah, aga sa ütlesid, et ma kas teen ülekande või sa hakkad krediitkaarti kasutama.»

«Limiit on nüüd läbi.»

«Teisipäeval veel ei olnud.»

«Teisipäeval ei olnud. Kas me jätkame veel kaua?»

«Minu poolest kas või terve elu.»

«Aitab. Tõuseme üles.»

«Kuule…»

«Mis sa tahad?»

«Kui äkki… enne sinnaminekut.»

«Ei hakka praegu keppi tegema. Täitsa lollakas.»

«Miks mitte? Kes teab, millal jälle saab.»

«Küll sa juba saad.»

«Ja sina.»

«Küll mina oma kepi kätte saan, kui ma tahan.»

«Ma ei kahtlegi.»

«Kas me peame seda kõike rääkima.»

«Kui sa mulle keppi ei anna, anna mulle vähemalt andeks.»

«Mida asja.»

«Anna mulle andeks, et ma olin nii halb, et sul ei jäänud muud üle kui mind petta.»

Sa viskasid teki vihaga kõrvale ja tõusid: «Lihtsalt vastik. Mul ei ole sinu kui inimese vastu midagi, aga see, kuidas me räägime, on lihtsalt vastik.»

«Sul on üks tiss öösärgist väljas. Oota…»

«MIS ON?»

«Kas me lastele ka räägime.»

«Mul ükskõik.»

«Nad saavad ju nagunii teada.»

«Räägi, kui tahad.»

«Muidu saavad hoopis kellegi teise käest teada.»

«Mul suva. Räägi, kui tahad. Aga mitte praegu. Hakkame minema.»

«Kas ma panen midagi pidulikumat selga?»

«Tead, käi persse.»

«Olen kuulnud.»

«Jah? Ja mida sa ei ole.»

«Et sa mind armastad. Seda pole ammu kuulnud. Kas armastad?»

«Käi persse.»

«Hea küll, lähme siis. Kohvi jõuab juua?»

«Ma teen kohvi.»

«Mina küll armastan sind.»

«Ma ei kuula enam, mis sa räägid. Ma lähen kohvi tegema.»

……

«Kas ma võin kõik kohvi ära võtta? Sa ise võtsid juba? Sinu või minu autoga?»

«Ma ei tea, mul ükskõik. Miks sa küsid?»

«Ma ei tea, äkki läheks pärast, istuks kuskil. Lähme taksoga.»

«Ma ei näe põhjust kuhugi minna. Ma pean homseks laste asjad korda panema. Ma pean koogi küpsetama. Ja kui ma lähen, siis koos sinuga ma küll ei lähe.»

«Mis koogi?»

«Homme tulevad vanemad. Jõulud on. Ma rääkisin sulle, et nad tulevad.»

«Aa, õigus? Kas ma peaksin ka kellelegi mingi kingituse tegema?»

«Mina ei tea, ise tead.»

«Kuule, ma teen sulle parem suurema ülekande.»

«Millal sa teed?»

«Kui saan. Tahad kohe pärast seda perebürood.»

«Tee praegu internetipangas.»

«Me jääme ju hiljaks.»

«Veel ei jää.»

«Hea küll siis.»

……

«Issi-emme, te lähete kuhugi. Kas me lähme külla?»

«Me peame korra väljas käima. Saate ise hakkama.»

«Saame küll, aga emme, ma tahan poodi minna, kas sa saad mulle natuke raha anda?»

«Mul ei ole.»

«Issi?»

«Kui palju?»

«Kui palju sa raatsid. Paarkümmend krooni.»

«Mis te ostate?»

«Poes vaatame.»

«Krõpsu?»

«Sa ei luba.»

«Ega ei tahaks. Aga mis ma ikka teha saan, nagunii ostate, mis tahate. Ole hea.»

«Oi, nii palju. Aitäh. Kas täna on mingi pidu või?»

«Täna on jõululaupäev. Tehke endale väike pidu.»

«Kas jõuluvana tuleb?»

«Ma ei tea, homme paistab. Kui tal aega on, võib-olla tuleb. Ja kui tuju on. Juba lähed, nii kiiresti. No tsau.»

«Aga ta on ju alati tulnud… Tsau, issi, pärast näeme. Musi, emme.»

«Tsau, tsau… Kuule, lähme siis sinu autoga. Mul on süda nii raske. Ma ei taha pärast koju melanhoolitsema jääda. Parem lähen istun kuskil kõrtsus.»

«Hästi, lähme minu autoga. Aga mul saab paak kohe tühjaks.»

«Lähme. Ma ostan sulle paagi täis.»

«Mul viskab nii ära, et ma pean sinu käest raha võtma.»

«Mis sest on siis, see on ju kogu aeg meie raha olnud… Nojah, sa tahtsid päris lahku minna ja mitte minu rahakoti küljes rippuda, aga millest sa siis elad... Oo, sa pidid hakkama palju raha teenima ja uue auto liisima ja minu raha enam üldse ei vaja…»

«Kas on võimalik vähemalt praegu sellest mitte rääkida?»

«Sul endal oli vaja seda kõike tookord rääkida. Need on sinu sõnad. Sa ise räägid ja siis ei talu, kui ma sulle sinu sõnu kordan. Sa oled nii palju asju rääkinud ja siis ikka teisiti käitund.»

«Mina ei ole sulle kunagi midagi lubanud ja ei luba ka.»

«Seda ma usun. Sa küll ütlesid, et teistega ei kepi, aga ju see polnd siis lubamine. Ütlesid niisama.»

«Ma lähen alla ja ootan siis autos. Mul on kõrini. Tee ruttu, nüüd on kiire.»

«Ma pidin ülekande tegema.»

«No tee siis, mis sa passid.»

Ta haaras lennult mantli ja kübara, vaatasin, et uues mantlis ja kübaras on ta uhke ja daamilik, ja jooksis uksest välja.

Löntsisin arvuti juurde, klõbistasin panka sisse. Tundus raske ja tobe teha ülekannet naisele, kelle nõudmisel ja soovil ma lahutama läksin ja keda ma armastasin. Armastasin? Mis on see armastus? Oli ju palju räägitud, et mingit armastust pole, ise oleme rääkinud, et see on fiktsioon, ja siis, mingis teises tujus rääkinud, et armastame.

Kui üks armastab, miks siis teine, keda armastatakse, veel ise armastama peaks? Millegipärast see nii käib. Armastaja ahistab. Teine liigub siis eest ära, põgeneb selle ahistuse eest. Armastus vangistab. Aga kes tahaks vangis olla. Armastaja surub peale oma, tahab, et teine oleks just selline, nagu ta ette kujutab. Ta armastab oma kujutlust nii teisest inimesest kui ka armastusest, ja teine ei taha sinna kujutlusemudelisse mahtuda. Ongi tüli majas. Mina armastan sind, aga sina, miks sa pead selline olema?

Vanad mõtted. Ei miskit uut, ja ega need midagi muuda. Aga kui see, keda armastatakse, eest ära ei jookseks, kas siis üldse viitsiks teda armastada, kui ees pole takistusi, kui pole vaja palehigis armsamale järele traavida, kui ta ripub niisama käeulatuses nagu küps vili puu otsas, kas siis üldse viitsib armastada. Siis tuleb võib-olla ükskõiksus, ja kas see on siis parem, kui vaevav armastus ja armukadedus. Mine tea.

Näis, mis lahutus meiega teeb. Kas hakkame paremini läbi saama, nagu ta arvab. Ei tea, vaevalt. Miks peaks. Liigume lahku ja lahku, aga see on pikk ja vaevaline. Aastatepikkune vaev. Nagu mingi töö. Väsitab hullemini kui päevatöö.

Kui abielu pihta hakkas, oli kõik nii kerge, et tõuse või õhku ja laula kui lind. Ja kui nüüd uue abielu tekitaks, kas oleks jälle kerge? Ei tea, vaevalt, enam pole olukord see. Kui üht abielu elada ei oska, miks peaks teine välja tulema. Või on abielul ja abielul vahe?

Kui ma jälle abiellun oma kujutlusega, siis läheb kõik samamoodi.

Klõpsisin koodid sisse ja tegin ülekande. Telefon helises. Tema helinaga.

«Jah, Kohe tulen. Tegin ülekande.»

«Tule siis juba.»

«Kuule, kas sul jõulukingid juba ostetud ei ole?»

«Muidugi on.»

«Miks ma siis ülekande pidin tegema? Milleks sul vaja on? Miks mina pean kinni taguma su ajaveedud teiste meestega.»

«Kurat, ma annan selle raha sulle tagasi, kui sa tahad.»

«Mis sa nüüd. Ma ainult küsisin, milleks sul raha vaja on, et kas sa lähed kuhugi välja või.»

«Kas sa tuled või sa ei tule?»

………..

Perebüroo ees seisis rida häid autosid. Ülikondades mehed tegid trepil suitsu. Sees oli täitsa ilus. Jõulumeeleolu, oksad, ehted, aga õnneks mitte jõulumuusikat.

Töötajad liikusid õhetavalt abiellujate ja külaliste vahel, õhetasid isegi, võib-olla olid endale väikse pühadejoogi lubanud.

Ma oleksin ka tahtnud väikest jooki. Ei, suurt. Aga ei tea, kas siis üldse lahutataks. Kas purjus inimene lahutatakse ära? Ei tea. Ja sa oleksid solvunud, kui ma alt ära hüppaksin.

Otsisime koridorepidi lahutamistuba. Seinte tagant kostis Mendelssohn.

Lahutajaproua oli kena. Kartsin, et mul läheb jälle hääl ara, nagu siis, kui me tulime lahutusaega kinni panema, aga nüüd oli olemine pisut kergem. Ehkki süda oli raske ja sees keeras. Oli trööstitu, aga see oli peaaegu ilus.

Mõtlesin lahutajaprouat vaadates, et ei tea, kas nad siin maja sees roteeruvad, et kui lahutajate vahtimine väga ära viskab, võib vahepeal paaripanekuga tegeleda. Ja kohata võib-olla samu nägusid, kes lahutustoast juba läbi käinud.

Korraga tuli meelde, kuidas isa oli pikki aastaid haiglas töötanud ja muhedalt põdejaid lohutanud, ja surijaid, ja siis suri ise sinnasamasse haiglasse ja ma ei tea, kas ta endised kolleegid temaga siis ka nalja viskasid. Tema enda muhedus oli siis kadunud. Ja kuigi ta oli sadu surijaid näinud ja pidi tajuma olukorda ja asjade käiku, ei suutnud ta oma surma aktsepteerida. Uskus lõpuni, et paraneb. Aga võib-olla oli ära õppinud, et nii on õigem, ja mängis mustersurija rolli meelekindlalt.

Ja siinsed prouad. Kui nad ise peavad abielluma ja lahutama, kas nad teevad seda siinsamas? Või otsivad mõne teise koha? Tuttavas keskkonnas uut rolli mängida võib olla veider.

See proua siin tundub klaar, võib-olla ta abiellumise registreerimist vihkaks. Ta paistabki olevat rohkem lahutaja. Vabastaja õnnetusepalees. Justkui kontvõõras Petlemma laudas, vaatab vastsündinut eemalt ja tarkade kingitusi ja õnne ja on ainus, kes aimab, et ega see ilus, abielurikkumisega alanud lugu hästi ei lõpe. Joosep ei suuda Maarjale kõrvalehüpet andeks anda, tülitsevad ja isa nüpeldab poissi ja juurdleb, kelle nägu tüüp on, ja poiss ei pea vastu ja põgeneb kodust. On aastaid ära ja saabub tagasi nagu kättemaksja Sergio Leone «Once Upon a Time in Americas», aga ei piirdu ainult vanemate pikaltsaatmisega, vaid keerab pea peale kogu ühiskonna, mille eest kibedad vitsad saab. A rebel without a cause.

Ootasin, kas ma «jah» pean ka ütlema. Ei pidanud õnneks. Kirjutasin alla. Surmaotsusele. Õnneks ei küsitud, kas me ei armasta teineteist. Sest mis ma oleksin siis pidanud ütlema? Valetama. Küsiti ainult, kas me oleme vara jagamises ja laste hooldamises kokku leppinud, ja sa ütlesid jah, kuigi ega me eriti kokku leppinud ei olnud. Me olime põhiliselt tülitsenud. Vahel leppinud, olnud valmis kõigest loobuma ja siis jälle tülitsenud. Aga võib-olla see oligi siis kokkulepe, et me kokkulepet ei saavuta, aga kohtusse ka ei taha minna. Kakleme edasi.

Kõik käis väga ruttu. Sa andsid abielutunnistuse ja riigilõivuülekande väljaprindi ja siis me olime lahutatud. Vaatasin sind kõrvalt, olid nagu hetkega kaugemale libisenud. Sina minu poole ei vaadanud ja ka proua vältis meile silma vaatamist. Kõik oli tehtud ja korraga oli õhus viivitus ja me kõik tundsime, mis viivitus see on, ja me ei teadnud, kas ja kes meist selle murrab, või jääbki ebamugav vaikus murdmata.

Ma ei kannatanud ängistavat vaikust ja seda, et ma ei suutnud sõnatult minema sammuda, ja ütlesin ise välja, mis tundus vältimatu ja samas kohatu. «Häid pühi siis.»

«Häid pühi… Häid pühi…» ütlesite te peaaegu korraga, vist ikkagi kergendust tundes. Ma ei saanud aru, kas sinu häid pühi oli ainult prouale või pisut ka mulle.

………..

Me ei taibanud kõrvalust kasutada ja hiilisime, pead maas, abiellujate vahelt läbi fuajee, vähemalt minul mõru matuselise nägu peas.

Väljas trepil peatusime korraks. Tõmbasime justkui hinge nagu pärast erutavat kino või teatrit.

«Kui äkki läheks istuks ikka natuke kuskil? Sööks kas või.»

Sa ei vaadanud minu poole ja ütlesid teise suunda, ükskõikselt: «Noh, lähme siis.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles