Marju Lauristin: Teistsuguse Eesti ootuses

Marju Lauristin Foto: Postimees.ee

Ei see, kui peaminister väsimatult kordab, et Eestil läheb enneolematult hästi, ega isegi see, kui ridamisi ilmuvad uued rahvusvahelised edetabelid, mis tunnistavad Eesti edukust, anna alust veendumuseks, et endist viisi jätkates on pilt viie aasta pärast sama roosiline.

Euroopas on riike, mille kiire edu on asendunud masendava tagasilangusega: postkommunistliku läbimurde imelapsest Poolast on nüüdseks saanud ELi punane latern. Meiega võrreldava hoogsa EL-stardi teinud Portugal on juba mõnda aega stagneerunud ning temast ette jõudmine ei valmista tõepoolest erilist raskust.

Sellega Ansipi kombel hoobelda on sama sisutu kui pikamaajooksjal olla õnnelik, et ta viimaste seas alustanuna möödub poolel teel end hingetuks jooksnutest. Selle põhjal hõisata peatsest liidrite rühma pääsemisest on pehmelt öeldes ennatlik.

Et Eestitki võib kiire tõusu järel ähvardada tagasilöök, on ilmne. Ka üleilmse arengu analüüsijad, kes küll praegu Eesti tõusu esile tõstavad, hoiatavad samal ajal juba ohumärkide eest. Majanduse jõuline algspurt on meid kiiresti toonud arengu C-liigast B-liigasse.

Kui aga Eesti mõne aasta jooksul tõepoolest Portugali tasemele jõuab, see tähendab, meie rahvuslik kogutoodang ületab maagilise 20 000 dollari piiri inimese kohta (ostuvõimesse ümber arvestatult), peame oma positsiooni säilitamiseks ja parandamiseks edasi mängima uues, majandusarengu A-liigas. See tähendab omakorda, et efektiivsuspõhine majanduskasv peaks muutuma innovatsiooni- ehk teadmistepõhiseks.

Praegu me selleks veel valmis ei ole. Vaatamata mõne näitaja väga heale seisule, pole meie üldtendents mitte võimekuse tõus, vaid hoopiski langus. Eesti innovatsioonivõime languse põhjusi on luubi alla võtnud ka meie omad majandusanalüütikud (Rainer Kattel, Marek Tiits, Tarmo Kalvet, Erik Terk). Ehkki meie arengu kitsaskohad on üldteada – kvalifitseeritud tööjõu nappus, vähene panustamine teadus- ja arendustegevusse, madal innovatiivsus traditsioonilistes tootmisvaldkondades –, pole valitsusel ette näidata radikaalseid ideid ega konkreetseid kavu olukorra muutmiseks.

Mida tõotavad sellest seisukohast vaadates märtsikuu valimised? Kas alanud valimiskampaania aitab kaasa Eesti arengu kitsaskohtade teadvustamisele ning aruka tegevuskava kujunemisele nende ohtude ületamiseks? Või piirdubki see valijatele üha suuremate kingikottide lubamisega? See sõltub ajakirjanduse ja valijate soovist sundida erakondi tõsisemale arutelule Eesti arengu jätkusuutlikkuse üle.

Eesti edu jätkumist ohustavatest probleemidest mõeldes alustagem kõige raskemast – kvalifitseeritud tööjõu nappusest. Sellele leevendust otsides on pakutud kahte võimalust: kas tuua tööjõudu võõrsilt sisse või meelitada senisest rohkem meie oma noori kutsekooli minema (ning omandatud erialal Eestisse ka tööle jääma).

Kutsehariduses probleemi nähes ei tohiks siiski unustada, et innovatsiooni mootoriks on kõrghariduse ja teaduse rolli suurendamine rahvusliku rikkuse loomisel. Pealegi ei märgata kutseharidusest rääkides, et selle vähese atraktiivsuse algpõhjus pole koolis ega noortes, vaid tööliserialade eneste madalas ühiskondlikus tunnustamises. Noored hindavad oma tulevast töökohta mitte ainult palga, vaid ka prestiiži, eneseteostusvõimaluste, töökeskkonna alusel.

Eesti jääb Soomele alla mitte ainult hariduse kvaliteedilt ja töötasu suuruselt, vaid ka töökeskkonna turvalisuse ning töösuhete demokraatlikkuse poolest. Tallinki skandaal tõi luubi alla Eestis «loomulikuna» võetava juhtimiskultuuri madala taseme, orjaliku allumise normaalseks pidamise juhi ja töötaja suhetes.

Valimiste kontekstis pole eriti atraktiivne meenutada, et rikkust saab tööjõu defitsiidi olukorras kasvatada ainult tootlikkuse tõusuga. Selleni jõudmiseks peaks investeerima mitte ainult noorte, vaid iga töötaja tervise, harituse, motiveerituse ja võimekuse kasvu.

Seejuures on Eestis juba töötavate inimeste täiend- ja ümberõppe võimalused kasutamata. Eesti töötajate hõlmatus tööalase täienduskoolitusega on kaks korda väiksem ELi keskmisest ning selle tõhusust inimkapitali rikastajana pole keegi korralikult hinnanud. Eestis ei ole suudetud luua sellise haridustee mudelit, mis võimaldaks elukestvat õpet, sealhulgas ka näiteks soodustaks elukutse vahetamist keskeas või poolelijäänud keskhariduse lõpetamist ja tasuta kõrghariduse saamist perekohustustega küpsetel inimestel.

Senine valitsuskoalitsioon (Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit) on järjekindlalt tagasi tõrjunud ettepanekud viia maksustatavate erisoodustuste hulgast välja tööandja toetus töötajate haridusele. Harvardi professor Michael Porter, ülemaailmne riikide konkurentsivõime hindamise guru, on juba kaheksakümnendatel aastatel näidanud, et rahvusvahelise konkurentsivõime saavutamise üks oluline tegur on tööandjate panustamine töötajate harimisse, inimkapitali pidev arendamine. Inimkapitali kujunemine algab sünnist ja kestab kogu elu.

Teine oluline innovatsioonipõhist arengut kannustav tegur on koostöövõime. Rahvuslikku rikkust suurendab oskus luua sidustatud koostööahelaid, vastastikku toetavaid majandustegevuse ja piirkondliku sotsiaalse keskkonna klastreid. Ka selles valdkonnas näitab maailma riikide konkurentsivõime analüüs Eesti suhtelist nõrkust.

Eesti majanduselule pole iseloomulik mitte klasterdumine, ratsionaalne tööjaotus ja koostöö, vaid konnatiigi sisenägelus, üksteisele jala taha panemine, püüd naabreid enda kõrvalt välja tõrjuda ja monopoli saavutada. Lausa karikatuurseks näiteks selle kohta on meie auväärses ülikoolis kehtestatud õppejõudude konkurentsikeeld, millest hiljuti siinsamas kirjutas Mihhail Lotman (PM 06.01.).

Eesti poliitika peegeldab meie üldist nõrka koostöötahet. Erakondade võimetus kaugemate arengueesmärkide nimel konsensusele püüda on viinud raiskava ja lühinägeliku praktikani, kus iga valitsus alustab «puhtalt lehelt», nägemata, et kõik, mida Eesti seni on saavutanud, on aastatepikkuse protsessi tulemus, mitte ühe või teise võimuerakonna üksikponnistus. Anekdootlik on vaadata Keskerakonna kurikuulsat «Tehtud!» klippi, milles erakond, kes oli raevukalt vastu kõigile Eesti majandusedu aluseks saanud reformidele ja viimse hetkeni püüdis venitada Eesti euroliitu astumist, omistab nüüd ainult endale Eesti kiire arengu loorberid.

Teadmistepõhine majandus saab areneda ainult teadmusühiskonnas. Teadmusühiskond tähendab loova intellekti väärtustamist, võrgustatud partnersuhete edendamist. See on «tsiviliseeritud» hiliskapitalistlik ühiskond, mis on selja taha jätnud varakapitalistliku kauboikapitalismi, inimese masinavärgi mutrikeseks muutva fordistliku töökorralduse ning võimuhierarhiatel püsiva juhtimise. Ehkki võimupoliitikud armastavad rääkida teadmistepõhisest majandusest, on armastus hierarhiate vastu, kuuleka allumise nõudmine, loova intellekti lämmatamine ametkondliku formalismi poolt pigem süvenenud.

Tallinna linnavõimu pidevad konfliktid kultuuriinimestega, Sakala lammutamise ja ringhäälingu politiseerimise epopöad, võimu kokkumäng kinnisvaraarendajatega nii Tallinnas kui ka Tartus, poliitilise korruptsiooni vähkkasvaja JOKK-poliitika näol annavad meile märku mitte avatud teadmusühiskonna sünnist, vaid hoopis teistsugusest, korporatiivsest ja oligarhilisest ühiskonnast, mis praeguse valitsuskoalitsiooni ajal on hakanud hirmutava kiirusega vohama.

Presidendivalimised puhastasid õhku ja tõid hetkelist kergendust pessimistidele. Ilvese sõnum: andkem riik tagasi kodanikele! leidis vastukaja elavnenud protestiliikumistes, ametiühingute suurenenud aktiivsuses, kultuuriinimeste seas tõusnud tahtes sekkuda ühiskonnas toimuvasse.

Kui vaadata valimisteks valmistuvate erakondade tegevuskavu, leiame nii mõneski valmisolekut kodanikuühiskonna mõju suurendamiseks, kuni rohelise ideeni rakendada Eestiski Šveitsi rahvahääletuste abiga valitsemise mudelit. Kuid rahvahääletused on mõttekad vaid seal, kus ühelt poolt on piisaval hulgal asjast huvitatud, sotsiaalselt vastutustundlikke ning hästi informeeritud kodanikke, teiselt poolt aga on valitsevad poliitikud valmis sisuliselt arvestama rahva arvamust ka juhul, kui see nende arvamusele vastu käib.

Sisulise arvestamise aseainena pakuvad valitsusasutused eurouudislikku «kaasamist». «Kaasamine» on moodne sõna Eesti ametiasutustes, mis on edukalt välja tõrjunud osavõtu või osalemise.

Kaasamine on ühe (juhtiva, valitseva) poole aktiivsus teise (alluva, valitsetava) poole suhtes, kaasaja on subjekt, kaasatav pigem objekt, kelle võimalused lõplikke otsuseid mõjutada on piiratud. Osalustahe püsib veendumusel, et otsus sünnib ühiselt, arvestab kõigi osalejate seisukohti ning huve.

Rahvahääletus on osalemine, kui hääletustulemustega arvestamine on tagatud seadusega. Proovikiviks valitsejate soovile demokraatlikku osalust edendada on opositsioonile ja kodanikeühendustele võimaluste tagamine parlamentaarset otsustusprotsessi reaalselt mõjutada.

Nagu igaüks teab, pole selliseid tagatisi rakendatud ei riigikogu ega volikogude töös. Eesti poliitikas ja Eesti ühiskonnas valitseb põhimõte «Võitja võtab kõik!» Kahjuks on selle ebademokraatliku põhimõtte võidulepääsule omal valitsemisajal kaasa aidanud kõik erakonnad.

Teerullitaktika viis riigikogus esimesena sisse Laari juhitud koalitsioon, edaspidi on see ainult süvenenud. Kuni praegu Reformierakonna juhitud koalitsiooni ajal on praktiliselt lakanud isegi sisulised parlamendivaidlused, sest valitsejad ei peagi enam vajalikuks opositsiooni ega avalikkuse ees oma sammusid sisuliselt argumenteerida. Osalemisvõimaluse asemel näeb avalikkus valitsusjuhi ja ministrite ohjeldamatut enesekiitust ja jokitavat eneseõigustust, mis enne valimisi on omandanud lausa naeruväärse iseloomu.

Et riik reaalselt kodanikele tagasi anda ning jokitamine lõpetada, ei piisa ilusatest või vihastest sõnadest. Avatud kodanikuühiskonda pooldavad poliitikud peavad olema valmis enesepiiranguteks ning konsensuse otsimiseks oponentidega, siiraks ja võrdväärseks dialoogiks kodanikeühendustega ning ausaks enesekriitikaks.

See nõuab formaalse kaasamise asemel sisemiselt omaksvõetud demokraatlikku suhtluskultuuri kõigis valitsusasutustes ja ühtlasi kodanike veenmist, et tegemist pole suhtekorraldusliku trikiga, vaid tõsise pöördega poliitikategemise viisis. Ning kõige tähtsam – kodanike osalus tähendab ka kodanike valmisolekut võtta avalikke asju sama tõsiselt ja vastutustundlikult kui oma pere või töö asju, hoiakut: «rahvas – see olen mina».

Paraku on demokraatlik hoiak viieteistkümne aastaga mitte süvenenud, vaid taandarenenud. Ühemõõtmeline edukultus ning demokraatiast ülbe ülesõitmine on ohtlikul määral suurendanud ükskõiksust ja küünilisust kogu ühiskonnas.

Seekordseid valimisi varjutab rahva pettumus «uue poliitika» pateetilistes lubadustes. Praegune pragmaatikute valitsus sai võimaluse selle pettumuse haavadele valada rohkesti eurorahade palsamit. Värskeid tuuli ootava avalikkuse võit presidendivalimistel leevendas rahulolematuse pinget.

Kui palju sügisesest muutuste igatsusest on kevadiseks valimistepäevaks alles jäänud? Seda näitavad opositsioonierakondadele – Isamaa ja Res Publica Liidule, sotsiaaldemokraatidele ning ka rohelistele märtsivalimistel antud hääled.

Kuid ka valitsuskoalitsioon ei kavatse Brüsseli lihapottide juurest kergesti taanduda. Oma priiskavates lubadustes muutuvad Ansip ja Savisaar järjest enam Poola kaksikute sarnasteks. Keskerakonna ja Reformierakonna valimisloosungite sarnasuses peitub selge sõnum: põhimõttelage ja enesega rahulolev rahavõim tahab üheskoos edasi ruulida.

Neid saab selles takistada ainult teistsugust Eestit tahtvate valijate tahe.