Vilmsi hea nimi. Ajalugu ja müüdid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Vilms
Jüri Vilms Foto: Postimees.ee

Päevapoliitikasse tiritud Jüri Vilmsi hea nime kaitseks esitatud argumendid näitavad, kui vähe meie iseseisvumise võtmeisikust teatakse, kirjutab kultuuriloolane Malle Salupere.

Jüri Vilms – Päästekomitee kõige noorem, kõige julgem ja kõige avarapilgulisem liige – on seoses temanimelise Keskerakonnale lähedase sihtasutusega jälle eestlaste teadvusse kerkimas.

Kahjuks ei tunne aga tema head nime kaitsma tõusnud noored mehed Eesti ajalugu ega jõujooni ja mõtteviise 20. sajandi esimesel kolmandikul, eriti Vabadussõja eel. Sellest pole veel kunagi ausalt kirjutatud, aga arhiivide ja vanade trükiste jaoks napib enamikul meist nii aega kui ka keeleoskust.

Jüri Vilmsi üldisel unustamisel on nii objektiivsed kui ka subjektiivsed põhjused. Viimased olid olulised just Konstantin Pätsi puhul, kellel oli raske taluda, et temast hulga noorem ja samuti kõrge enesehinnanguga mees mängis Eesti riigi rajamisel tunduvalt olulisemat rolli kui ta ise.

Enne sõda tegelesid Vilmsiga vaid endised sõbrad ja entusiastist uurija Aleksander Looring, kelle sakslased 1942. aastal hukkasid. 1993 pühendas Jaan Kross Vilmsile romaani «Tabamatus». 1998 ilmus temast koguni kaks, kahjuks kommentaarideta raamatut – tema enda artiklitest «Kahe ilma vahel» ning Looringu koostatud ja kogutud tekstidest «Jüri Vilms mälestustes».

Soomes aga ilmus Seppo Zetterbergi uurimus «Jüri Vilmsin kuolema» (Jüri Vilmsi surm), mis sai Erkki Bahovski tõlkes 2004. aastal ka eesti lugejale kättesaadavaks.

Vastukajasid eriti polnud; häbeneti ehk Vilmsi vasakpoolsust, mis Eesti praeguste poliitikute ja ajakirjanike mõtteis ikka veel assotsieerub kommunismi ja kõige sellest tulenevaga. Enamasti ei teatagi selle määravast osast Eesti iseseisvumisel ja esimestes valitsustes.

Teada on, et Vilms suundus kolme kaaslasega Käsmust üle lahe Kotkasse 27. märtsil 1918, maeti Helsingi lähistel hiljemalt 13. aprillil ja laibad leiti ning toodi Eestisse detsembris 1920. Vastavalt uurimistulemustele jäid Vilmsi tapjateks sakslased, mis tollal rahuldas nii Soomet kui Eestit.

Vilmsi kadumise asjaolude kirjelduse ning selle kohta omaks võetud ametliku legendi on Zetterberg võtnud eriti täpse vaatluse alla ning vastuvaidlematult tõestanud selle paikapidamatuse.

«Tunnistajate» konstrueeritud eestlaste marsruut on igas tükis ümber lükatud: Suursaarele nad ei pääsenud, mai alguseni punaste käes olnud Kotkasse ei saanud sakslased neid tuua, Regina-nimeline laev seisis remondis ega olnud ülepea võimeline jääs liikuma, suhkruvabriku õuel ei ole sakslased kedagi hukanud jne.

Sama põhjalikult on Zetterberg välja selgitanud kolme «võtmetunnistaja» elulood ja omavahelised suhted. Tegu oli omavahel ammu tuttavate ning Soome salateenistusega seotud sulidega, kellele olid saanud või tehtud teatavaks Vilmsi ja kaaslaste hukkumise asjaolud.

Eesti poolel ei teatud, et peatunnistaja, kes dokumentides esines kui «major J.[oel]», oli Eestis mitme kuriteo pärast tagaotsitav Simon Krapifsky, kel polnud ühtki ohvitserikraadi.

Kogu jant meenutab viletsat spioonifilmi, kus ise fabritseeritakse arveid ning kirjutatakse endale kirju, esitatakse neid tõenditena jmt. Eesmärk oli Eesti poolelt võimalikult rohkem raha välja pumbata, kuni lõpuks ka haud «üles leiti».

Oma versiooni Vilmsi saatusest pole Zetterberg esitanud, kuid isiklikus vestluses ei vaidlustanud minu oma: Vilms langes Soome valgete ohvriks.

Kõik võinuks õnnestuda, kui oleks jõutud Soome päev-paar varem. Viivituse peapõhjuseks oli arg hobune, kes kartis jääpragusid ja jäigi jääle. Lõpuks jõuti Kotkasse või Loviisasse Soome punaste juurde, kes veidi varem olid aidanud Eesti välisdelegatsioonil (Mihkel Martna, Eduard Virgo, Kaarel Pusta ja prof Ants Piip) üle jää Ahvenamaale ja sealt Rootsi pääseda.

Vilmsile kui naaberriigi asepeaministrile võidi ka saatja(d) ning mõjukad kirjad kaasa anda. Ilmselt satuti Helsingisse suundudes Soome kaitseliitlaste kätte. Kuulujutud Eesti punastest spioonidest kütsid kirgi, mehed lasti pikema jututa maha ja alles kui riietest tulid välja sisseõmmeldud dokumendid ja rahasummad, võeti ühendust Soome salapolitseiga. Selle mureks sai nüüd rahvusvahelise skandaali vältimine.

Esialgu püüti jälgi peita. Huopalahtis olid sakslased 12. aprillil hukanud poolsada punaväelast. Neile oli kaevatud suur haud, aga kuni järgmise päevani said omaksed lähedaste surnukehi ära viia.

Keegi hiljem ülekuulatutest ei olnud seal eestlastest midagi kuulnud. Kui aga järgmisel päeval ära viimata 32 ohvrit hauda aeti, olid selle põhjas roguskiga kaetud nelja eestlase laibad, võimalik, et kerge liivakorra all, mis haua räpakal avamisel 32 kuud hiljem muidugi enam silma ei torganud. Kus nad tabati ja kus tapeti, on täpselt teada vaid luurajate Valhallas.

Zetterbergi raamatus on avaldatud «tõendina» esitatud ümberkadreeritud mahalaskmisfoto ja selle originaal. Viimasel on laskjad valgesoomlased, hukatavaid on vähemalt viis ja koht on liivane künkanõlv.

Siiski ei väidaks ma kindlalt, et «tegemist ei ole Vilmsi hukkamise, vaid teadmata sündmusega, mille fotot tema saatuse uurijad kasutasid ametliku versiooni konstrueerimiseks». Viies mees võiski olla Vilmsile punavalitsuselt saatjaks antud. Sündmuse jäädvustamiseks tol fotodevaesel ajal pidi ju olema mõjuv põhjus.

Teatavasti pälvis Eesti pärast Tartu rahuga saadud Nõukogude valitsuse tunnustust esimese de jure tunnustuse Soomelt 1920. aasta juunis, mil Eesti komisjon uuris Vilmsi saatust. Eesti saadik Soomes Oskar Kallas on 4. juunil palunud uurimisandmeid mitte avaldada, sest Soome valitsus näib olevat asjasse segatud ja enneaegsed süüdistused võiksid «asjale» (tunnustuse saamisele?) kahjuks tulla.

Kui 7. juunil saabus iseseisvuse de jure tunnustus, oli süüdistamine muutunud kohatuks. Sakslased kõlbasid patuoinaks suurepäraselt, ja süüdistuse hõredus ei huvitanud enam kedagi.

Ligi 90 aasta taguseid sündmusi ei saa hinnata praeguste teadmiste ja suhtumiste seisukohalt.

Tänapäevane mõtteviis kaldub välistama Vilmsi koostööd Soome punastega. Kindlasti oli Vilmsil välistatud hoopis koostöö sakslastega, kes olid Soome tulnud tol hetkel rahva usalduse pälvinud valitsust kukutama, Eestis aga kehastasid 700-aastast iket. Just Vilms kutsus Ajutise Valitsuse päevakäsus nr 2 passiivsele vastupanule Saksa okupatsioonile.

Vilmsi vasakpoolsus ei vaja õigustamist ega väljavabandamist. Maailmas veel järeleproovimata sotsiaaldemokraatlik riigikord oli noorte aatemeeste ideaal.

Neid vaateid levitas Vilms juba koolipoisina Pärnus 1905. aastal, ja iseseisvusmanifesti koostas ta nimelt oma toonaste Pärnu sõprade abiga, kes selle ka Pärnus ja Viljandis enne Tallinna välja kuulutasid.

Sotsiaaldemokraatlik mõtteviis oli ülekaalus kõigis Eesti parlamentides ja enamikus valitsustes enne Pätsi riigipööret 1934. Viimane võinuks aga ära jääda ja Eesti areng võinuks sarnaneda Rootsi omaga, kui selle etteotsa jäänuks Vilms.

Tsensuurile ja erakorralisele seisukorrale vaatamata ringlesid Eestis kuuldused, nagu oleks Päts Vilmsi meelega surma saatnud. Nüüd aga arvab Kaarel Piirimäe, et Vilmsi võisid tappa Soome punased. Pekka Erelt usub, et igasugune suhtlemine saatanliku Venemaaga pidi olema Vilmsil välistatud. Sel mehel oli aga küllalt haridust, et poliitilist riiklikku iseseisvust taotledes mõista majandussidemete säilitamise tähtsust.

Ajalugu muutub üha müütilisemaks ja päevakajalisemaks.

Jüri Vilms

Sündis 13. märtsil 1889 Kabala vallas.

Õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, lõpetas 1911.

Poliitikuna asutas Eesti Radikaalsotsialistliku Partei, millest hiljem sai Eesti Tööerakond.

Oli 24. veebruaril 1918 iseseisvusmanifesti välja kuulutanud Päästekomitee liige (koos Konstantin Pätsi ja Konstantin Konikuga) ning seejärel Ajutises Valitsuses kohtuminister ja peaministri asetäitja.

Hukati ilmselt 13. aprillil 1918.

Hukkumise ametlik versioon

Saamaks välisriikidelt toetust ja abi Eesti iseseisvuse kindlustamiseks asus koos kolme kaaslasega (Arnold Jürgens, Johannes Peistik, Aleksei Rünk) 1918. aasta märtsi lõpus sakslaste võimu all olnud Põhja-Eestist üle jää teele Soome.

Suursaarel sattusid mehed sakslaste kätte vangi, viidi Kotkasse, sealt Pellinki saarele, edasi laevaga Regina Helsingisse. Hukati Helsingis Töölö suhkruvabriku krundil.

Värske poliitskandaal

SA Jüri Vilmsi Sihtkapital välja antud ajaleht Pravo i Pravda avaldas detsembris kirjutise fašismi väidetavast taassünnist Eestis, mida illustreeris sõjaaegse Saksamaa propagandaplakati stiilis fotomontaaž, kus olid kujutatud SS-lase kiivris sõdur, Andrus Ansip ning Mart Laar.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles