Hiina Rahvavabariik anno 2007 on õigusriigist Euroopa mõistes paraku sama kaugel kui Kuu Maast. Hiina vaatlemine läbi Euroopa prisma pole seetõttu eriti õigustatud.
Hiinaga tasub olla ettevaatlik
27. jaanuar 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Hiina on üldse võrreldav mingi teise tänapäeva riigiga, siis ainult Venemaaga. Selle on ära määranud juba ajalooline pärand. Mõlemad on sajandeid olnud autoritaarse despootia valitseda. Mõlemad on vallutussõdade käigus kujunenud paljurahvuselisteks kontinentaalimpeeriumideks, liites endaga üha uusi naaberalasid.
20. sajandil kehtestati mõlemas uus, kommunistlik despootia, mis sajandi lõpuks näis taanduvat. 21. sajandisse on mõlemad riigid astunud süvenevalt autoritaarsete poliitiliste süsteemidena, kus kommunismi on asendanud natsionaalovinism.
Hiina ei ole «rahulolev status quo võim». Nagu Venemaa, mängib ka Hiina puhul suurt osa revanistlik moment. 19. sajandi Lääne imperialistidelt osaks saanud «häbi ja alanduse» maha pesemine on Hiina mitteametlik poliitiline dogma. Selle osa on riigi taasühendamine, mille suurimaks komistuskiviks on de facto iseseisev demokraatlik õigusriik Taiwan.
Euroopa riikide, sh Eesti tulevikku vaatav Kaug-Ida poliitika peaks Taiwanis nägema Hiina võimalikku ja aktsepteeritavat tulevikumudelit, mitte mässulist provintsi, mis niikuinii despootliku «emamaaga» ühendatakse.
Hiina majandusedu on muljet avaldav, aga poliitilisi reforme ei ole sellega kaasnenud. Õigusloome on pigem kosmeetiline. Hiinas räägitakse juba ammu, et sotsialismi puur on kapitalismi linnukesele kitsaks jäänud.
Hiina riigitüüri juures olevaid «mõistlikke ja pädevaid tehnokraate» on väga ohtlik üle hinnata. Nendega koos valitsevad vanameelsed kindralid, kellega «edumeelsed reformistid» peavad võimul püsimiseks arvestama. Kõrgemal tasemel otsuste langetamine ja liidrite valimine käib endiselt paksude kulisside taga ja isegi demokraatia algetest pole juttugi.
Range kontrolli all teostatava reformipoliitika eesmärk on parteikliki võimul püsimine, mitte Hiina muutmine õigusriigiks.
Prognoosid Hiina ning Aasia ja Vaikse ookeani regiooni tuleviku kohta on üsna tänamatu teema. Kui mingit võrdlust Euroopa ja Saksamaaga kohaldada, siis pigem lääneriikide Teise maailmasõja eelset ennastpetvat poliitikat Hitleri Saksamaa suhtes. Praegu, mil hoogsalt relvastuv autoritaarne Hiina pürib piirkonna juhtriigiks, on väga ohtlik sellest vaikida ja rääkida ainult tema suurest majandusarengust. Ühel päeval võib jaanalinnupoliitika anda valusa tagasilöögi.