Seadustatud värdkeelsus

Meilt on tihti küsitud, miks kogu Tallinn on võõrkeelseid silte täis ning miks keeleinspektsioon midagi ette ei võta. Oleme nurisejatega nõus, kuid ette võtta ei saa midagi, sest keeleinspektsioonil ei ole õigust ettevõtte nimevalikusse sekkuda.

Ainus keelekasutust reguleeriv säte on «Äriseadustiku» § 12, mis ütleb, et ärinimi kirjutatakse eesti-ladina tähestikus. See annab fantaasiarikkale ettevõtjale palju võimalusi valida võõrkeelne, võõrapärane – ja nagu Leo Kaagjärv õigesti märgib – värdkeelne nimi.

1989. aasta keeleseadus nägi ette, et isiku-, koha- ja ärinimesid tuleks reguleerida ühtses nimeseaduses. Selle koostamine jäi aga venima ja nii võeti 1997. a vastu kohanimeseadus, 2004. a isikunimesid käsitlev nimeseadus. Ärinimesid reguleeriv firmaseadus, mille eelnõu Henn Saari koostas juba 1992. a, on aga unustuse hõlma vajunud või nagu kadunud keelemees ise on öelnud, uputatud Toompea suhvlaadikuisse.

Kuni äriseadustiku vastuvõtmiseni kehtis nõue, et ärinimed on eestikeelsed. See nõue kadus keeleseadusest äriseadustiku vastuvõtmisel. Äriseadustiku eesmärk on edendada ettevõtluskeskkonda ja kõik, mis seda arvati takistavat, pidi kaduma.

Keeleamet sellega ei nõustunud. 1997. aasta veebruaris tegime äriseadustiku muutmise ettepaneku, et piirata võõrapäraste ärinimede panekut, kui nende üldhulk mõne haldusüksuse territooriumil hakkab märgatavalt rikkuma eestipärast avalikku nimekasutust. Seaduseelnõu riigikogu menetlusse kahjuks ei jõudnud.

Äriseadustikus on praegu küll säte, et ärinimi ei või olla vastuolus heade kommetega. Kuid ajad ja kombed muutuvad ning kui veel

15 aastat tagasi muigasid eestlased igasuguste Estprompribori- ja Rostselmaši- tüüpi nimede üle, siis praegu selgitavad eestlastest ettevõtjad, et nende äri on nii peen ja armsalt rahvusvaheline, et eestikeelne nimi sellele lihtsalt ei sobi.

2004. aastal vastu võetud eesti keele arendamise strateegia (EKAS) seadis eesmärgi piirata võõrkeelte kasutamist ärinimedes. 2006. aasta lõpus tõdeti keelenõukogu koostatud EKASi vahearuandes, et võõrkeelsete ärinimede piiramise ülesanne on täitmata. See nõuab seadusemuudatust, seega riigikogu otsust. Meie äärmuseni liberaalses ühiskonnas tunduvad majandushuvid ja ettevõtlusvabadus olevat märksa tugevamad argumendid kui rahvuse, keele ja kultuuri säilimine.

Tagasi üles