Brian Melvinita ei kujuta Eesti dässielu juba aastaid enam ette. Päikeselisest hipilinnast San Franciscost pärit Ameerika löökpillimängijast, kes ühel heal päeval tuli hullumeelsele mõttele kolida põhjamaiselt sombusesse Tallinna, on saanud nüüdseks nõutumaid ja armastatumaid dässmuusikuid Eestis.
Brian Melvini soojust ja avatust suhtlejana ning omanäolisust muusikuna on pidanud tunnistama kõik, kes temaga kas või ainult paar sõna vahetanud või teda paar minutit mängimas näinud.
Vabal ajal idamaiste võitluskunstidega tegelev ja ansamblit The Beatles maailma kõigi aegade parimaks bändiks pidav Melvin leiab, et kui üks muusik ise oma tööd armastab, siis paneb ta ka kuulajad seda armastama.
Kuidas avastasite enda jaoks muusika?
Jõudsin muusika juurde loomulikul teel, mängima hakkasin kuulmise järgi. Võisin olla umbes kuuene, kui sain jõulukingiks oma esimese trummi. Vanemad nägid, et olin asjast huvitatud ja see huvi aina süvenes.
Kuulasin Rolling Stonesi, Beatlesi ja teiste plaate ning üritasin plaadilt kuuldud trummarit jäljendada. Teismelisena ma juba teadsin, et kõrgemale tasemele jõudmiseks on vaja kõvasti tööd teha, tollal harjutasin kaheksa kuni kümme tundi päevas ja kuulasin fanaatiliselt kõike, mida oli võimalik kuulata. Fanaatikuks olen ma jäänud siiamaani.
Mida tähendab ühe muusiku jaoks olla pärit San Franciscost?
San Francisco on andnud mulle eelkõige avatuse erinevatele vooludele ja mõjutustele. See on läbi aegade olnud koht, kus on katsetatud uusi asju narkootikumidest ja seksuaalvabadustest tehnoloogia ja muusikani.
Lapsena oli uhke tunne olla 60ndate lõpu ja 70ndate alguse revolutsiooniliste sündmuste keskpunktis. Põhiline sõnum oli ju tollal kogu maailmas armastus ning mässati konservatiivsete vaadete vastu. See avaldus ka muusikas.
Kuidas Eestisse sattusite?
Esimest korda olin siin Jazzkaare kutsel kontserti andmas aastal 1993. Olin küll ka varem Euroopas elanud, ent ei teadnud Eestist midagi ja seega oli see täiesti uus kogemus.
Kui lennukist maha astusin, siis nägi ümbruskond ausalt öeldes välja nagu pommivarjend. Ent pärast süvenemist siinsetesse oludesse avastasin enda jaoks palju positiivset. Öeldakse, et raamatut ei tohi hinnata kaane järgi, ja see kehtis suurepäraselt Eesti kohta. Kaas ei olnud küll kõige ilusam, ent raamat selle sees oli tõeliselt huvitav.
Mõni aeg hiljem kohtusin San Franciscos oma tulevase eestlannast naisega, üks asi viis teiseni ja neli aastat tagasi kolisin siia.
Muusiku jaoks, kes on reisinud läbi terve maailma, on Eestis töötamine suur väljakutse. Muusikute ring, kellega koostööd teha, on üsna väike ja võimalused teatud mõttes piiratud. Kõik keerleb tänapäeval ju raha ümber. Samas olen siin saanud teha väga huvitavaid projekte ja avardanud kindlasti oma silmaringi. Nii et kokkuvõttes on asjad tasakaalus.
Millal ja miks tekkis teil huvi idamaade kultuuri vastu?
Puutusin sellega kokku juba väga varases nooruses, sest kool, kus ma käisin, asus San Francisco Hiinalinnas. Nägin Buddha-kujusid, vanu mehi, kes tegelesid tai chiga, tundsin erinevaid lõhnu. See mõjutas mind. Olen veendunud, et kultuuriline taust ja keskkond mõjutab inimest rohkem kui miski muu.
Võitluskunstid, millest ma tollal hakkasin huvituma, ei ole mind kunagi köitnud ainult võitlemise pärast. Võitlema olen ma lapsepõlves San Francisco keskkonnas niikuinii kogu aeg pidanud.
Mind huvitavad liigutused ja rütmid, tai chi juures selle uskumatult aeglane tempo, aga näiteks jooga puhul hingamise kunst. Ka muusikas on õige hingamine oluline.
Kui te esinete, jääb mulje, et saavutate publikuga väga hea kontakti. Kuidas oma suhet kuulajatega ise kirjeldate?
Kui ma mängin, siis inimesed, kes mind kuulama tulevad, on justkui sisenenud minu kirikusse, minu templisse. Ma tahan, et inimesed tunneksid end mugavalt, mulle läheb see tõesti korda. Tahan anda publikule muusika kaudu mõtlemisainet.
Usun, et muusiku ja publiku vahel saab tekkida telepaatiline side. Ma tunnen ära, kas kuulajad on minuga ühel lainel või mitte. Kui keegi ütleb, et minu mäng meeldib talle, on mul seda hea kuulda.
Ent palju suurem tunnustus muusikule on see, kui kuulaja saab aru, kui väga muusik ise oma tegemisi naudib.
Üks teie suuremaid projekte on Beatlejazz. Miks biitlid?
Biitlid on mulle nagu arstirohi või bodhisattva. Nad tegid väga palju inimesi õnnelikuks. Kui ma neid esimest korda nägin, siis meeldis mulle nende juures kõik välimus, muusika, käitumine.
Beatlejazziga on meil nüüdseks valminud neli albumit ja töödelnud oleme umbes 50 Beatlesi lugu, mida on päris palju. Dave Kikoski ja mina oleme bändi tuum, ent mitmetel meie plaatidel on kaasa teinud ka tuntud külalisesinejad, nagu Michael Brecker ja John Scofield. Kõiki, kes selles projektis on osalenud, ühendab armastus biitlite muusika vastu.
Seoses Eesti-tegemistega ei saa kindlasti mööda minna bändist nimega Drum Prana...
Drum Prana on väga lahe grupp, sest võimaldab eksperimenteerida erinevate helidega, kasutada elektroonikat ja sämpleid. Nagu ka Geografix. Kõigi ansamblitega, milles ma olen osaline olnud, olen tegelenud seepärast, et nad pakuvad mulle midagi.
Mida vabal hetkel plaadimasinasse pistate, et raskest tööpäevast lõõgastuda?
Seda on raske öelda, sest mu maitse muutub pidevalt. See, mida ma täna kuulan, ei pruugi homme enam meeldida. Kindel on vaid see, et kodus kõlab mul alati Beatles, mida ka mu tütar väga armastab.
Aga kuulan ka klassikalist muusikat ning mõned Keith Jarretti soolod on mulle väga südamelähedased. Ja muidugi rahustav idamaade muusika.
On teil praegu peas kummitamas mõni idee, mida kindlasti teostada tahaksite?
Jah, ma tahaksin ühendada trummi ja tantsu, tuua esinemisse rohkem liikumist. Tantsijate improviseerimine muusika taustal või midagi taolist.
Varsti tuleb Beatlejazziga suurem tuur Euroopas. Kindlasti tahan astuda sammu edasi oma siinsete ansamblitega, eriti Drum Pranaga. Ühesõnaga, edasi mängida see ehk ongi praegu mu suurim soov.
Brian Melvin
Rahvusvaheliselt tuntud löökpillimängija ja pedagoog.
Sündis San Franciscos.
Mängis 1980ndatel legendaarse bassisti Jaco Pastoriuse ansamblis.
On töötanud koos paljude tuntud muusikutega: Joe Henderson, Mike Stern, John Scofield, Michael Brecker, Randy Brecker, Joe Lovano, Bobo Stenson, Toots Thielemans, Richard Bona, Greg Allman, Bob Weir jt.
Ansambliga Beatlejazz on ta välja andnud viis plaati, millel on jazziks töödelduna enam kui 50 biitlilugu.
Abielus eestlannaga, elab praegu Tallinnas, peres pisitütar.
Muusikute arvamused:
Toivo Unt (bassist)
Brian on vaieldamatult maailmatasemega muusik. Tema muusikaline kreedo on
ülikõrge, ta teab väga täpselt, mida ta tahab ja mida ootab oma mängupartneritelt.
Tugevate liidriomadustega muusikuna on tema muusikaline pitser tuntav igas projektis, kus ta osaleb või mille ta on ise ellu kutsunud.
Mu vana hea sõber, USA jazzlegend Ted Curson on maksimalistina muusikute ja muusika kohta öelnud: «First class or no class». Samadest põhimõtetest juhindub muusikas ka Brian Melvin.
Tõnu Naissoo (pianist)
Brian Melvin on jazztrummar, kellel ei ole kunagi puudust huvitavatest ideedest. Tema trummilöök on kerge ja ta on tähelepanelik ansamblikaaslaste kuulaja. Briani mängustiil sobib hästi väiksematesse ansamblitesse nagu triod ja kvartetid.
Tanel Ruben (trummar)
Kohtusin Brianiga esmakordselt üheksakümnendate alguses Jazzkaare ajal. Sellest ajast alates on meie vahel olnud nii kollegiaalne kui ka õpilase-õpetaja suhe. Brian on alati nõus teadmisi ja näpunäiteid jagama ning ka lihtsalt koos musitseerima. Laval
iseloomustaksin teda kui pulbitsevat ja kaasakiskuvat esinejat.