Hasso Krull loodab kuldajastu tagasitulekut

Maarja Kangro
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hasso Krull peab tänapäevale omaseks kärsitust, kanalite vahetamist, ja usub, et selliste katkestuste tõttu levib frustratsioon.
Hasso Krull peab tänapäevale omaseks kärsitust, kanalite vahetamist, ja usub, et selliste katkestuste tõttu levib frustratsioon. Foto: Mihkel Maripuu

Kirjanik, kultuuriteoreetik, tõlkija ja õppejõud Hasso Krull on võluvalt tagasihoidlik inimene, kellest kergesti tarbitavat meediakujutist vermida oleks kurjast.

Intellektuaalset omandit peab ta veidruseks ja inimese mina funktsiooniks, mis aitab suurt organismikooslust käigus hoida. Sünnipäevakenitlust Krullilt välja ei meelita ja imagokesksest ajastust on ta imetlusväärselt ees või eemal.

Olete seni avaldanud 12 raamatut. Kui ilmuks inimene, kes teie kirjutatust midagi lugenud pole, millest soovitaksite tal alustada? Mida peate oma «esindusteoseks»?

Ma arvan, et ta võiks kõigepealt lugeda «Meetrit ja Demeetrit». See pole küll mingisugune autoportree, minu isikut on seal vähe tunda. Pigem on ta kokku pandud nagu tänapäeva džäss – nagu koosseis, kus üks mängija on Põhja-Aafrikast, teine Indiast, kolmas Lõuna-Ameerikast. See on ka tulevikku projitseeritud eepos, tegevusaeg on lähem tulevik, näiteks aeg, mil Euroopa hakkab vee alla jääma.

Millised võiksid olla need eripärased elemendid, millest moodustub eesti mõtlemine või eesti kultuuri kogum? Kas meil on mingi päris oma kiri või muster?

Mingi konstellatsiooni omapära on kindlasti olemas. Aga selle määratlemine pole mulle vist eriti tähtis. Kas eesti rahvas läheks sellest paremaks, kui meil oleks palju veidraid kujusid ja suuri röövleid (nende pärast kakeldakse ju eriti), keda teistel pole?

Võõrsil tegeled selle küsimusega rohkem. Näed, et teiste mentaliteet erineb; oma kogukonna liikmega on kood siiski nii sarnane, et hakkad mõtlema, mis see täpselt on.

Mul on siin üks Hiina tass: mis teeb ta just hiinalikuks? Meandrid, oinasarved, rosett – kõiki neid motiive esineb ju mujal maailmas ka. See on peenike ja keeruline eritlustöö.

Essees «Loomise mõnu ja kiri» pakute välja, et pärimusega suhestumine võiks aidata inimesel tänapäeva ideoloogiate, meedia ja popkultuuri rägas orienteeruda ning sellest ehk omaenese healoomulist labürintigi luua. Kas inimese maailmapilt on sidusam, kui ta on tihedamalt seotud mingi kindla koha kultuurimaterjaliga?

Noh, kui kuulata praegu seda taustamuusikat [Dhafer Youssefi «Electric Sufi»]... Fusion jazz sulatab endasse väga erinevad elemendid. Joogi võib saada üheks ükskõik millega.

Inimeste samastumis- ja empaatiavõime on muidugi erinev, mõnel on see väike, teistel – näiteks Nietzschel – jälle nii suur, et nad peavad hakkama seda maha suruma, et see neid ei hävitaks.

Mingil hetkel tekib küsimus, miks peaks tingimata armastama kõige kaugemat, miks mitte armastada lähedast. «Loomise mõnu...» eesmärk oli lihtsalt intuitsiooni käivitamine, kaemuse avamine.

Samas on esivanemate kultuur meile väga kauge... Aga kui sellega palju tegelda, hakkab huvitama, kas ta pigem sarnaneb teiste kultuuridega või erineb neist.

Oma kultuuri eripära küsimus on justkui [Lacani psühhoanalüüsi] objekt väike a, mida on võimatu tabada: kui oled kultuuri sees, ei saa aru, mis see on; kui vaatad kaugemalt, tundub, et ta peab seal olema, tarvitseb vaid lähemale minna, et ta kätte saada...

Aga ma arvan, et see on pigem kultuurilise vormi küsimus. Kui kultuurilist substantsi püütakse liialt mõtestada, viib see natsionalistliku psühhoosini. Kaua sa ikka iseenese peegelpilti vahid!

Samas raamatus kirjeldate mõnu kui kosmosega ühes rütmis liikumist. Kus võib praegu Eestis näha mõnu ilminguid?

Ajuti on mul tunne, justkui oleks midagi loomas, mingi kogukondlik vaim justkui lehviks. Aga mis see täpselt on... Mõnu oleneb muidugi kosmosest, ja isegi telemäng on omaette kosmos. Aga sellise kosmose võlu on just lühiajalisuses.

Õige kosmiline rütm on see, mille kestmine ei väsita. Tänapäeva kogukondadele on niisugune kogemus pigem haruldane. Valdav tunne on kärsitus, kanalite vahetamine: «Parem lõpetada, enne kui igavaks läheb!» Tänapäeva kultuur on ka selle järgi organiseeritud, ja niisuguste katkestuste tõttu levib frustratsioon ja depressioon.

Kas anarhia aitaks luua tihedamaid kogukondi?

Anarhiast on saanud nostalgiline mõiste. Anarhistid võivad ka ise sellele liimile minna, rääkides anarhiast melanhoolselt, justkui utoopiast, mis oleks küll tore, aga mida pole võimalik saavutada. See on sama lapsik kui vaadata laeva pudelis ja mõelda, et on ju võimatu, et see seal pudelis on. Arvan, et anarhia on tegelikult inimesele loomuomane kooselamisviis.

Kas võiks uskuda, et anarhia oli esimene kooseluvorm – või on see liiga ilus ettekujutus inimesest?

Ega anarhia ei pidanud ju olema väga ilus. Aga jah, ma eelistan pigem seda müüti, et ennevanasti oli inimene täiuslikum, kunagi oli kuldajastu. Sel juhul oleks lootust, et see millalgi ka tagasi tuleb.

Hobbesilik arusaam inimesest, kes oli seda julmem, mida kaugemale me ajaloos vaatame, on ju üsna lohutu. Darvinistlik püramiid, mille tipus me oleme, lõikab ära intuitiivsed ja kaemuslikud võimalused. Evolutsionism on huvitav elu järjepidevuse rõhutajana, aga kui DNA avastamisega sai tõestatud kogu elava sugulus, kaotas arengumüüt oma võlu ja paatose.

Mulle meeldib üldse näha inimest hulkrakse organismina, kelle sees elab veel palju teisi organisme. Ta on suur elukooslus, umbes nagu järv. Mina-funktsiooni on siin vaja lihtsalt mõtlemisprotsesside liigendajana, suur organism ei tuleks ilma selleta toime.

Hasso Krull

Sündinud 31. jaanuaril 1964.

Õppinud Tallinna 7. keskkoolis, Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti keelt ja kirjandust, Eesti Humanitaarinstituudis kirjandusteooriat.

Tõlkinud esseistikat ja luulet prantsuse, inglise, saksa, hollandi ja rootsi keelest. Avaldanud luulet ja esseid.

----------------------------------------------

Arvamus

Märt Väljataga, kirjandusteadlane:

Loos «Ükssarvede lahkumine» kirjutas Hasso: «Eestis hakkavad kaduma mõned mütoloogilised olendid, keda veel eelmise kümnendi lõpul aeg-ajalt võis kohata. Mõtlen siin ükssarvi.» Põhjuseks olevat asjaolu, et pole enam ükssarvede kasvatajaid ehk haldjaid.

Haldjad on ebamaised olendid ja ega Hasso isegi väga «maine» ole; ta liiguks nagu meeter-poolteist maailmast kõrval (mitte ehk kõrgemal, või kui, siis natuke). See pole suur distants, kuid sealt on tal hõlpsam märgata tähtsaid asju.

Peeter Laurits, kunstnik:

Tutvusime Hasso Krulliga ligi kolmkümmend aastat tagasi hälbeliste ja mässumeelsete noorukitena. Meie vahele sugenes sünergia, mis hakkas mõlemale omast lugemishuvi üles piitsutama. Sestsaadik läks nii, et kõiges, mis minus on head ja arukat, on oma osa ka Hassol.

Tema õhutusel tihenesid mu teadmised ja huvi kõigepealt sümbolismi ja dekadentsi, seejärel modernistliku kultuuri vastu laiemalt – seejärel tulid psühhoanalüüs, semiootika, poststrukturalism ja nii muudkui edasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles