Urmas Varblane: Valimised kui supermarket
8. veebruar 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu valimised on juba nii lähedal, et ei ole enam kuidagi võimalik vaikida, sest Eestis toimuv hakkab ületama mõistlikkuse piiri. Meie valimisdebatt on muutunud tavaliseks supermarketiks, kus käib konkureeriv enampakkumine, kelle kaup on ilusam, näeb värskem välja ja on suurem kui teistel. Kuid keegi ei taha rääkida sellest, mida need kaubad meile maksma lähevad ja kas sel suurel kaupade väljamüügil kaupa ennast üldse olemas ongi.
Metafooridest tegeliku elu juurde tagasi pöördudes tuleb tunnistada, et meie parteide valimiseelne debatt ei ole püüdnudki puudutada neid küsimusi, mis peaksid olema valmisdebatil kõige olulisemad kuidas suudaks Eesti olla edukas ka tulevikus.
Millised on need põhilised tegurid, millele meie edukas areng võiks toetuda? Kogu meie meeletus populismikampaanias on täiesti ära unustatud rääkida tõsistest asjadest, mis meie tulevikku ähvardavad.
Skandinaavia säästuraha
Räägitakse sellest, et meie majandusel läheb paremini kui kunagi varem. Õige! Samas ei räägi me sellest, et see paremini minek toetub Skandinaavia pensionäride kogutud säästurahale, mille meie pankade välismaised omanikud on Eestisse välja jaganud. Meie eraisikute ja ettevõtete koguvõlgnevus pankadele on jõudnud 170 miljardi kroonini ehk 80 protsendile sisemajanduse kogutoodangust.
Ainuüksi eelmisel aastal kasvas nende laenujääk 70 miljardi krooni võrra. Iga Eesti elaniku kohta rinnalapsest kuni vanurini tuleb ainuüksi pangalaenu üle 60 000 krooni, rääkimata erinevatest võlgnevustest kaubamaja kaartide ja muu taolisega.
Senise tempoga jätkates jõuab see võlakoorem nelja aastaga 160 000 kroonini inimese kohta. Mis nii viga majandusel kasvada. Kuid häda on selles, et niisugune kasvumootor ei saa olla igavene. Tundub, et meie poliitikud ei saa aru või ei taha aru saada, et meie riigieelarve muinasjutulise kasvu peamine alus ongi selle sisselaenatud raha liigutamine ja maksustamine.
Lõpeb see metsik laenukasv, pidurdub järsult ka maksulaekumine. Parafraseerides meie parteisid riigi rikkus on loodud meie tubli laenamisega. Võlgu elamise maksustamisest elatuv riik ei ole just kõige tugevama majandusega.
Senine kampaania on äärmiselt ohtlik kogu Eesti rahva mõtteviisile. Terve talupojatarkus, mis on aidanud Eesti rahval püsida läbi aastasadade, hakkab kaduma. Võime kainelt riske hinnata, reaalselt oma võimalusi kaaluda ja selle kohaselt elada on üle parda heidetud ning valitsema on hakanud meeletu soovmõtlemine ja populismilaine.
Sellises keskkonnas hakkavad ka seni veel adekvaatselt riske hinnanud inimesed uskuma, et kõik on suurepärane ja veel paremaks läheb, ning asuvad hoolega tarbimislaene võtma ja õlle eest SMS-laenudega maksma. Sellises keskkonnas peaksid kõik parteid olema riigimehelikud ja mõtlema Eesti tuleviku üle pikemas kui nelja aasta perspektiivis. Kui parteisid tõepoolest huvitavad Eesti tuleviku arenguvõimalused, siis praegune kampaania seda küll ei peegelda, vaid tõestab varjamatult kogu lähenemisviisi erakordselt lühiajalist perspektiivi.
Valimiskampaanias peaks olema arutelu, mis suunas tuleks liikuda ja kuidas selles suunas liikuda. Mis kasu on imeilusatest loosungitest, kui me ei taha ju tegelikult praegust olukorda realistlikult hinnata?
Ja põrutame aga edasi helge tuleviku poole. Sageli tuuakse võrdluseks Iirimaa või Soome edu. Kuid sellest, millist sihikindlat tööd neis riikides on tehtud, me ei aruta. Veelgi vähem tahetakse aga rääkida sellest, kuidas sealsed poliitilised parteid riigi arengu põhisuundades omavahel kokku leppida ja seda teostada suutsid.
Ma imestan tegelikult, miks Eesti ärieliit ei võta sõna, vaid vaatab seda valimiskampaania amokijooksu vaikides pealt. Võib-olla on nad tõepoolest veendunud, et las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.
Kuid see pole nii ohutu ka neile, sest praeguste valimiseelsete lubaduste täitmine eeldab raha jätkuvat sisselaenamist vähemalt samas tempos ka järgmisel nelja aastal. Siis aga oleks meie erasektori võlakoorem juba üks suuremaid Euroopas.
Sel juhul võib küll karta, et ilmneb kurb tõsiasi meile ei antagi enam seda raha nii vabal käel nagu praegu. Maailmaturul tuleb Eesti ettevõtjatel siis konkureerida oludes, kus nende tööjõukulud on vähemalt kaks korda suuremad kui nüüd. Ja seda mitte mingite kümnendite, vaid juba nelja aasta pärast, kui uskuda neid ägedaid valimisloosungeid.
Võlg on võõra oma
Seepärast ootaks kampaaniast sõnumit, mida on plaanis ette võtta. Kas meile tõesti ei lähe korda küsimus, mida me ise suudame ära teha? Kuidas olla võimeline võetud laenukoorem tagasi maksta?
Kuidas saab Eesti ise tulevikus hakkama, siis kui välismaised rahakraanid on senisest hoopis vähem avali või koguni kinni keeratud, kui Eesti ei saa enam Euroopa Liidu tõukefondidest senises mahus toetusi, kui välisinvestorid vaatavad Eesti tööjõukulude taset ja küsivad, mida muud meil neile pakkuda on?
Kokkuvõtteks valijad ootavad sisulist arutelu Eesti arengumudeli üle ja mitte lühiajalisi lubadusi. Veel on mõned nädalad jäänud ka selles suunas tegutsemiseks.