Ajaloo ärataja Peter Ackroyd

Peter Ackroyd Foto: Corbis/ Scanpix

Peter Ackroydi raamatutes ärkavad ellu linnad, riigid, ammusurnud kirjanikud ja ajastute keeled. Intervjuus Krista Kaerale ütleb kirjanik, et ilma ajaloo ja mäluta oleme vaid poolenisti inimesed.

Mida tähendab teile kirjutamine?

Küllap on kirjutamine kogu mu elu. See on asi, millega olen juba palju aastaid tegelenud. Ilmselt on see ka tegevus, mis mulle kõige rohkem rõõmu pakub. See on üks asi, mis annab mu elule mõtte. Ma ei suuda kujutleda elu kirjutamiseta. Ma ei suuda õieti kujutleda päevagi kirjutamiseta. Nii et minule on see mu olemasolu keskne eesmärk.

Kas ilukirjanduse ja biograafia kirjutamisel on mingeid erinevusi?

Tegelikult erinevust ei ole. Ma ei mõtle endast kui romaanikirjanikust või biograafia kirjutajast. Mõtlen lihtsalt endast kui kirjanikust. See on peaaegu juhus, millist vormi ma mingil hetkel kasutan.

Ma ei saa öelda, et eelistan üht žanrit teisele, sest ma ei tee seda. Minule on need mõlemad ühe elukutse eri aspektid. Ilmselt saan öelda biograafias midagi muud kui romaanis – aga sellel on väiksem tähtsus.

Olen täiesti teadlik, et biograafia tekitab peaaegu loomingulise vabaduse tunde … et kuigi biograafias on sulle faktid ette antud, sõltub nende tõlgendamine sinu tahtest.

Biograafias on vabadus luua seaduspärasid, narratiivseid struktuure, mida on mingis mõttes kergem kontrollida, nendega on kergem ringi käia kui narratiivsete struktuuridega romaanis, kus sind kammitsevad kujutlusvõime jäigad seadused.

Kuidas te otsustate, kas raamatust tuleb biograafia või romaan?

Ma ei saa kunagi õieti valida, millisest inimesest tuleb romaani tegelane ja millisest biograafia oma. Tundub, et see juhtub üsna loomulikult, peaaegu teadliku valikuta, millist tooni või suhtumist mingi tegelase juures kasutada.

Näiteks Thomas Chatterton, kellest ma kirjutasin romaani… mitte biograafia, või, ütleme, Dickens, kellest ma kirjutasin biograafia – see valik on loomulik, ma ei otsusta seda teadlikult.

Kõik sõltub lihtsalt sellest, kuidas mingi tegelane mu teadvusse kerkib, sellest, kuidas ma mingist tegelasest mõtlen – ja see määrabki, kas tema puhul on õigem ilukirjanduslik või biograafiline lähenemine. Seda protsessi on raske kirjeldada, sest see on nii vaistlik ja peaaegu alateadlik.

Aga nagu mina sellest aru saan, siis mida enam see tegelane mu kujutlusvõimet innustab, seda rohkem kaldub ta romaani poole, ning mida rohkem küsimusi ta minus tekitab – olgu siis tegu Chattertoni või Hawksmooriga –, seda suurem soov on mul läheneda talle ilukirjanduslikult. Aga kardan, et täpsemini ma seda väljendada ei oska.

Mulle tundub, et ühel tegelasel, Oscar Wilde’il, on üsna eriline koht teie loomingus, sest Oscar Wilde’i raamat on minajutustus.

Jah, Oscar Wilde’il on tõesti mu tunnetes koht, mis on reserveeritud kõigile esmakordselt tehtud asjadele, esmakordsetele ettevõtmistele. Just «Oscar Wilde’i viimase testamendi» kirjutamise ajal sain aru, et mul on ajaloolise narratiivi annet, nii-öelda isikustatud ajaloolise narratiivi annet, kus keel ise annab vastavat ajastut edasi.

Ma arvan, et ma ei oleks kunagi kasutanud teda biograafias, sest tundsin tema vastu isiklikku, vaistlikku sümpaatiat, nagu mingis mõttes ka Chattertoni ja Hawksmoori ja teiste romaanitegelaste vastu… samal ajal kui Dickensi, Blake’i ja More’i puhul, kellest said biograafiate subjektid, tundsin nende ajastu ja neid ümbritseva kultuuri vastu niisama suurt huvi nagu nende endi vastu, nagu nende isikliku loo vastu. Nii et ilmselt see on veel üks biograafia ja romaani erinevus, vähemalt minu jaoks.

Kas on raske mingi ajastu keelt taastada?

Sedalaadi kirjanduses, millega mina olen seotud, olgu see siis biograafia või romaan, kerkib alati üles keele küsimus. Biograafiat kirjutades – ja ka romaani kirjutades – võtan vaistlikult üle selle ajastu keele, millest ma kirjutan.

Ma ei taha muidugi öelda, et kirjutan Victoria-aegset proosat või Dickensi romaani või Chauceri puhul 14. sajandi keelt, aga tegelaste kaasaegse keele rõhud, rütmid ja metafoorid näivad alati mu teksti imbuvat.

Nii et selles mõttes on biograafia ja romaan väga sarnased… Teine asi romaanide puhul on see, et… kui ma hakkasin kirjutama romaane nagu «Oscar Wilde’ viimane testament» või «Hawksmoor», siis püüdsin väga täpselt taastada antud ajastu keelt.

Nüüd, kui olen rohkem ilukirjandust kirjutanud, võtan asja vabamalt ning olen püüdnud luua nii-öelda mitteajaloolist keelt selle väljendamiseks, mida öelda tahan. Nii et mingis mõttes on minu side minevikuga nõrgemaks jäänud.

Millise määrani on teie biograafiates kirjeldatud inimesed tegelikult eksisteerinud ning mil määral on nad teie kujutlusvõime sünnitised?

Ma olen täiesti teadlik, et tegelased minu biograafiates on mingis mõttes sama palju minu kujutlusvõime kui niinimetatud tegelike sündmuste produktid. Tegelikkus. Ajalugu. Ma olen täiesti teadlik, et iga kord, kui kirjutatakse mingi raamat, taasluuakse ajalugu. Ja ma tean ka, et sündmusi saab lõputult tõlgendada ja taastõlgendada.

See ei üllata mind… ega häiri ka eriti. Ma usun, et hea biograafia on põhiolemuselt hea kirjaniku teos. Pole tähtis see, kui palju uut materjali sul on, pole tähtis, kui suurt uurimistööd sa teed. Kui sa ei oska hästi kirjutada, ei tule ka biograafiast midagi välja.

Väga tähtis on selle kultuuri või ajastu küsimus, milles subjekt elab. Ma ei saa kirjutada Dickensist, ilma kirjutamata ühtlasi 19. sajandist. Ma ei saa kirjutada Blake’ist, ilma et kirjutaksin ühtlasi 18. sajandist.

Mingist inimesest kirjutamise juures on pool rõõmu ja pool naudingut selles, et saan äratada ellu terve kultuuri ja elu, milles kulges nende saatus. Küllap on see mingis mõttes sotsiaalfilosoofia, kus indiviidid on tähtsad ainult selle grupi kontekstis, millega nad on seotud.

Biograafia kirjutamise juures on oluline see, et äratad ellu terve põlvkonna või kaks põlvkonda ning ka teatud osa mingi maa ajaloost. Ja kultuurist. Biograafiad on osa suuremast protsessist, need on staadiumid suuremas narratiivis, mida ma nimetan inglise kultuuri ajaloo selgitamiseks. Ka romaanid on selle protsessi osa.

Kas inimloomus on sajandite jooksul muutunud?

Neid raamatuid kirjutama asudes avastan ilmselt inimühiskonna või inimloomuse olulisemad põhimõtted kaudsel teel. Kui vaatan 19. sajandit,

17. sajandit või Chauceri puhul 14. sajandit, siis mõistan – muidugi – tavade, keele, kommete, käitumise, kõne erinevusi – kõik, mis saab muutuda, on muutunud, aga tundub, et on olemas mingi põhiline tunde, iseloomu ja kindlasti traditsiooni identiteet, mis on sajandite jooksul püsima jäänud.

Nii et ükski periood pole mulle võõras, ükski periood ei mõju mulle ebanormaalse või pentsikuna. Kõik on mingi suurema mustri osa, kõik on mingi suurema protsessi osa. See on üks kirjutamise rõõme… tunne, et saad ise osaks sellest protsessist.

Sa tunned, et oled pärinud selle traditsiooni, mida sa kirjeldad. Nii et suuremast protsessist kirjutades saad sa selle osaks. Ja küllap see on mulle lohutus või kosutus – aga ka üsna suur ilmutus.

Kas tunnete põhjalikult ka oma perekonna ajalugu?

Paradoksaalselt tean oma ajaloost vähem kui nende kultuuride ajaloost, millest ma kirjutan.

Võib-olla on mulle kirjutamiseks vaja, et tean oma perekonnast vähem kui William Blake’i või Charles Dickensi või Thomas More’i perekonnast.

Ma tean küll oma vanavanemate lugu, kuid mitte kaugemale, ning tegelikult ei tahagi ma minna palju kaugemale. Mingis mõttes tunnen, et kirjutades nii, nagu ma kirjutan, loon endale teistsuguse perekonna ning sepistan teistsuguse pärandi kui see, millega ma sündisin.

Nii et ma ei olegi eriti huvitatud oma isiklikust genealoogiast, rohkem olen huvitatud selle kultuuri struktuurist, mille osaks olen nüüd saanud. Mingis mõttes olen rahva traditsioonidest endale uue genealoogia loonud.

London on olnud teile väga tähtis nii romaanides kui ka biograafiates…

Ilmselt kirjeldasin seda mingi suurema entiteedi, suurema perekonna osaks saamise protsesse kõige paremini, kirjutades Londoni biograafiat, mille ma lõpetasin kolme või nelja aasta eest, ning milles püüdsin uuesti luua linna vaimu, aga ka linna kui peaaegu isiksuse ajalugu. Nii et linn muutus minule mingis mõttes elusolendiks.

See oli ühtaegu loomine ja taasloomine, sest selle käigus sain uuesti luua selle, mida nimetaksin oma fantaasiamaastikuks. Ma arvan, et võlgnen Londonile tänu kõige eest, nii isiklikust seisukohast võttes kasvatuse kui ka inspiratsiooni eest – minule on London inspiratsiooniallikas ja -kese.

Kõigi mu romaanide ja biograafiate tegevus toimub eranditult Londonis. See on paik, kuhu mu kujutlusvõime vaistlikult tagasi pöördub.

Mis te arvate, kas inimesed on üldiselt kaotamas mineviku- ja ajalootaju?

Ma arvan, et ettevõtmine, millega olen seotud, on kahekordselt tähtis ja kahekordselt vajalik ühiskonnas ja maailmas, kus inimeste sidemeid mingi paiga ja mingi ajalooga aegamööda ja aina enam lõdvemaks muudetakse.

Koha vaim on igasuguse inimtegevuse ja -käitumise kõige olulisem koostisosa. Ja kui me kaotame selle koha vaimu, siis kaotame poole iseendast.

Kui me ei hoia kõvasti kinni oma traditsioonidest, kultuurist ja ajaloost, siis satume selliste inimeste olukorda, kes kaotavad mälu. Ilma mäluta on nad ainult poolenisti inimesed. Ja ajaloota oleme samuti ainult poolenisti inimesed.

Kõigi minu kirjutatud raamatute, ilmselt nii romaanide kui ka biograafiate väljendamata, endastmõistetav ja isegi alateadlik eesmärk on anda edasi seda, mida pean inimvaimu kõige tungivamaks vajaduseks.

Kui oluline on olnud lugemine teie elus?

Lugemine ja kirjutamine on minu elu lahutamatu osa. Lugemine on asi, mida ma kõige rohkem teen.

Briti kultuuri iseloomustab biograafiate populaarsus. See on ajalooliselt alati nii olnud. Minu meelest on biograafia olnud sada või sada viiskümmend aastat valitsevaid vorme inglise kirjanduses. Selleks on oma põhjused.

Üks neist on see, et inglise kujutlusvõime kaldub ajaloo poole. Tundub ka, et on olemas rahvuslik huvi mineviku vastu, mis ei pruugi samal määral kehtida teiste rahvaste puhul.

Siis on veel ilukirjandusega seostuv süüelement. Ma usun, et mõnele inimesele on biograafiad hea ilukirjanduse aseaine, sest need pakuvad samasugust naudingut nagu ilukirjanduse lugemine, aga tekitavad samal ajal illusiooni, et teile ka õpetatakse midagi.

Te olete kirjutanud oma raamatutes palju Londonist, aga kuidas on lugu maapiirkondadega? Kas teie edaspidised plaanid puudutavad ka neid?

Olen huvitatud niinimetatud pühadest paikadest Inglismaal või Suurbritannias, pühadest kohtadest, nõiduse või saladusega seotud paikadest väljaspool pealinna – sest kuigi olen vägagi teadlik kohavaimust Londonis ja vaimust, mis valitseb teatud linnaosades, piirkondades või tänavatel, tean, et see vaim ilmutab ennast ka teistes piirkondades ja paikades.

Oleks huvitav üritada seda mingisse narratiivi kätkeda. Praegu on muidugi võimatu ennustada, millise vormi see narratiiv võtab. Aga olen väga huvitatud mitmesuguste paikade pühast ajaloost.

Ja siis on veel muidugi mitmesugused paigad mujal maailmas. Minu kirjastajad ilmutavad huvi näiteks Veneetsiast kirjutatud raamatu vastu.

Kas teie meelest hakkavad inimesed pühadusetunnet kaotama?

Minul on enda seisukohast väga lihtne mõista, kuidas inimesed võivad vabaneda igasugusest ametlikust religioonist, kaotamata sealjuures pühadusetunnet.

On täiesti võimalik jääda kahtlevaks ametlike uskude suhtes ning olla samal ajal vallatud religioossest vaimust. Ja kui seda nii võib öelda, siis minu jaoks rahuldab minevik vajaduse religiooni järele. Ajal endal, ajaprotsessidel, on religiooni jõud.

Seega on ilmselt iga minu kirjutatud raamat pühadust käsitlev tekst. See võib kõlada pretensioonikalt, aga pühaduse tunne ei pea tingimata kaduma, kui sa enam tavapärane usklik ei ole.

Peter Ackroyd

Inglise kirjanik, kriitik ja biograaf

• Sünd 5. oktoobril 1949

• Lõpetanud Cambridge’i ülikooli (M.A, 1971), õppinud Yale’i ülikoolis

• Töötanud ajakirja The Spectator kirjandustoimetajana ning ajalehes The Times kirjanduskriitikuna.

• Kirjutanud luulet, romaane ning ajaloolisi ja biograafilisi teoseid, kokku ligi 30 raamatut

• Suurteosed «London: The Biorhaphy» (2000), «Albion: The Origins of the English Imagination» (2002)

• Külastas Eestit 1998. a novembrikuus

Biograafiaid:

• Ezra Pound (1980)

• T. S. Eliot (1984)

• Charles Dickens (1990)

• William Blake (1995)

• Thomas More (1998)

• J. M. W. Turner (2002)

Eesti keeles ilmunud:

• «Oscar Wilde’i viimane testament» Eesti Raamat 1992

• «Hawksmoor» Varrak 1998

• «Thomas More’i elu» Varrak 2004

* Krista Kaera intervjuu Peter Ackroydiga on osa Nemcom.tv saatesarjast «Vestlused», milles mõjukaid kirjanikke küsitlevad nende tõlkijad. www.nemcom.tv

** Tõlkinud Krista Kaer