Eile andis Eesti kaitseväes sõdurivande üle 900 juulis teenistust alustanu, teiste seas Tapa väeosas teeniv Luukas Kristjan, president Toomas Hendrik Ilvese poeg.
Reamees Ilves: ajateenistus on uus viis ennast proovile panna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luukas Kristjan Ilves lendas suve hakul Ameerikast Eestisse, et täita oma kodanikukohust.
Kuidas suhtusid teie Ameerika sõbrad sellesse, et lähete kusagile Eestisse aega teenima?
Eks see olnud minu sõpradele ja ülikoolikaaslastele suhteliselt ootamatu. Ameerikas ei ole kohustuslikku ajateenistust ning sõjaväkke astumine ei kuulu seal nende seas, kes on lõpetanud paremad ülikoolid, populaarsete tegevuste hulka. Minu ülikooli poolteisest tuhandest lõpetajast läheb paremal juhul paar meest ja naist USA sõjaväkke ohvitseriks.
Algul tunti siirast muret, mida ma kusagil väikese Ida-Euroopa riigi sõjaväes peale hakkan ja kas seal on palju dedovštšinat. Äkki saadetakse mind kohe Afganistani või Iraaki või puhkeb sõda Eesti ja Venemaa vahel?
Kui need mured vaibusid, hakati mind juba kadestama. Nemad läksid tööle peamiselt kas New Yorgi pankadesse, Washingtoni riigiasutustesse või jätkasid õpingutega. Kõik need asutused on minu arvates kaitseväega võrreldes suhtelised igavad.
Kontori- ja mõttetööks jätkub elus ju aastakümneid, aga sellist asja – ajateenistust – saab ainult noorena teha. Viimase kahe kuu jooksul on nad minu siinset tegevust jälginud ja paljudki on öelnud, et minu ajateenistuseteemaliste Twitteri ja Facebooki postituste lugemine on nende päevade põnevaim osa.
Mis motiveeris Eesti kaitseväkke tulema?
Esmalt motiveeris mind kodaniku kohusetunne. Igal Eesti mehel on ju põhiseaduses sätestatud kohustus kaitsta oma kodumaad. Noori mehi, kes ainult ei hiili oma kohustustest mööda, vaid sellega kiitlevad, ei saa pidada täieõiguslikeks kodanikeks.
Suuresti veensid mind hea meelega aega teenima just need enesekasvu võimalused, mis ajateenistusega avanevad – see on uus viis ennast proovile panna ja juhtimiskogemusi omandada.
Mõtlesin, et ajateenistus on argielu tsükli katkestus, mis paneb ennast kriitilise pilguga vaatlema ja sunnib oma nõrkusi ületama. Ülikooli lõpetamisel tundus mulle, et mul puudus teatud elutarkus.
Samal ajal saab siin omandada oskusi, mis mujal on kättesaamatud ning mis väga palju erinevad sellest, mida õppisin ajaloo-, politoloogia- ja filosoofiaseminarides. Sõdadest – täpsemalt sõdade ajaloost – olin küll õppinud, kuid sõjapidamisest puudus mul väikseimgi arusaam.
Siin tuleb tõdeda, et kui sõduri mängimine kuulub iga poisi lapsepõlve, siis sõduriks saamine teeb (vähemalt klišee järgi) meheks.
Kuidas siis kaitsevägi teid nüüdseks muutnud on?
Täies mõõdus oskan vastata alles siis, kui ajateenistusest on möödas mõni aasta, aga mõne aspekti võiksin praegu välja tuua.
Minu repertuaari on lisandunud igasugused sõnad, fraasid ja kombed, mis mulle varem võõrad olid. Paraku pole aga need pahatihti sellised, mis vääriksid viisakas seltskonnas kordamist või lehes trükkimist. (Naeratab.)
Teistega läbisaamist ja juhtimisoskusi õpin tundma uuel moel, et mis mulle stressi toob, mis tingimustel saan püstitatud ülesandega väga hästi hakkama, millal on nii kehale kui vaimule puhkehetke vaja, kuidas ennast kokku võtta, et raskusi ületada.
Füüsiline vorm on kõvasti paranenud.
Kas sõdurivanne on teie arvates pigem sümboolse tähendusega, või need sõnad, mida eile ütlesid ajateenijad kõikjal Eestis, tähendavad midagi?
See tõotus tähendab paljugi, sest neid sõnu öeldes seob sõdur ennast lahutamatult Eesti riigi kaitsega ja see vanne ei kehti ainult ajateenistuse lõpuni, vaid surmani. Siin tuleb eristada kohustust vastutusest. Vastutus millegi eest tekib siis, kui on olemas nii kohustus kui võimekus seda kohustust täita.
Kui kõigil kodanikel on kohustus kaitsta oma riiki ja selle demokraatlikku korda, siis sõduril on oskused ja kuuluvus kaitseväkke, mis paneb teda nende kohustuste eest vastutama.
Kuidas aga teie isa reageeris otsusele minna armeesse aega teenima?
Nagu iga hooliv lapsevanem muretses ta esimesena selle pärast, kas mul oleks siin hea ja kindel olla, kas ma sellest kogemusest kasvaksin. Aga kuna minu isa on kaitseväe ja ajateenistusega kursis ning suhtleb tihti kaitseväelastega, hindab ta ajateenistust väga kõrgelt. Niisama tugevalt on ta minu otsust toetanud.
Kuidas suhtuvad teie rühmakaaslased sellesse, et koos nendega teenib presidendi poeg?
Üldiselt pole mingit numbrit tehtud. Tegelikult ei mõistnud seda paljud, kuni rühmaülem seda esimese nädala lõpul mainis. Muidugi tehakse vahel nalja, aga see kõik on heatahtlik ja eluterve lõõp.
Mõne voodiralli või raskema kätekõverduste seeria ajal mõtlen küll: on kahju, et minusse siiski erilise leebusega ei suhtuta! (Naerab.) Aga tegelikult tuleb siin kiita kaitseväge: ma pole märganud, et kamraadid või kaadrikaitseväelased minule rohkem ega vähem tähelepanu pööraksid kui teistele ajateenijatele. Seega, mul ei ole erilist staatust. Teistmoodi ei saakski olla, rühm on ühtne!
Millest te siin puudust tunnete?
Oma soengust ja teistest tsiviilelu luksustest. Kindlasti arvutile ligipääsust. Aga ehk tulebki minusugustel inimestel, kel on tekkinud internetisõltuvus, mõneks kuuks internetist loobuda, et aru saada: see ei ole eluks hädavajalik.
Nooreajal on raske leida aega ja privaatsust omaette olemiseks ja mõtisklemiseks. Isegi ülikooli ühikaeluga võrreldes ollakse kasarmus suhteliselt tihedalt koos. Kuid sellega harjumine kuulub sõdurielu võlude hulka.
Mis on siin kõige rohkem nalja teinud?
Ma ei oleks seda oodanud, aga kõige naljakamad momendid tekivad rivis. See on aeg, mil sõdur peab olema tõsine ja hetkele pühendunud. Näiteks avastas kord õhtusel rivistusel üks lind, et keset riviplatsi leidub mõnusat laigulist metsa. See lind avastas ka, et iga puu otsas leidub pesa rajamiseks sobiv tasane pind. Sedasi otsustas lind kaasvõitlejale pähe istuda. Kuna toimus loendus, pidi too kaasvõitleja olema korrektses valveseisangus. Terve rühm ja vastutav ohvitser püüdsid kogu jõuga ohjeldada oma naeru, kuni lind lõpuks ära lendas.
Mida te oma esimese linnaloa ajal teete?
Söön aeglaselt. Naudin vaba aega. Kirjutan. Suhtlen sõpradega. Magan omaette toas suures mugavas voodis.
Kui teil oleks võimalik, siis mida muudaksite siinses elus?
Annaksin ajateenijatele rohkem paukpadruneid. Meile on terve SBK peale eraldatud 30 paukpadrunit. Sellega on raske teha korraliku taktikalist harjutust. Eks siingi ole tunda majandussurutiseaegset rahakoti pingule tõmbamist.
Demokraatlikes riikides on inimesed harjunud oma asja ajama. Siin aga satuvad inimesed režiimi, mis natuke meenutab kommunismi. Kas koos tegutseda on raske?
Võib tõesti piltlikult öelda, et siin elame nagu kommunistlikus ühiskonnas: riietatud oleme ühtemoodi, toit on kõigile ette antud, rahast ei ole kellelgi kasu ning kõigil on ühine tegevus.
Keskmine inimene ei puutu oma tavaelus kokku nii erinevate huvide, isiksuste ja iseloomudega kui ajateenija. Pidime õppima koos elama, töötama ja ülesandeid täitma, aga ka oma eripärasid ära kasutama.
Kindlasti tekkisid minu rühmas algul pinged ja raskused koostöö saavutamisel, aga rühma sulandumine on seni olnud üks rõõmsamatest kogemustest. Tihedast sõdurlikust kooselust ja teiste hindamisest on vabale demokraatlikule ühiskonnale ainult kasu.
Mind on positiivselt üllatanud, et väljaõppes pole rõhk tuimal distsipliinil, ühtsustunnet ei taheta saavutada pelgalt kätekõverduste ja voodirallide abil. Pigem antakse teadmisi, õpetatakse teooriat ja iseseisvalt mõtlemist, vähemalt sõjaväelikes raamides.
Kuidas olete õppinud nii hästi eesti keelt rääkima?
Mina õppisin korraga rääkima nii inglise kui eesti keelt. Olen Eestis paar aastat elanud ja koolis käinud. Mul õnnestus käia siin koolis just 5. ja 6. klassis, sel ajal pandi rõhku eesti keele grammatika kõige raskematele aspektidele ning mina pidin keerulised käänded pähe õppida. Välismaal elades olen samuti püüdnud igal võimalusel eesti keelt rääkida ja selles keeles lugeda.
Mis riiki peate oma koduks?
Olen üles kasvanud kolmes riigis kahel kontinendil. Aga minu perekonna juured ja minu püsiv kodukoht on ikkagi Eestis, eriti Mulgimaal. Globaliseeruval ajastul muutub niisugune elulugu eriti väikeriigi kodanikele üha sagedasemaks. Me peame harjuma sellega, et hea eestlane võib olla niisama hästi sündinud ja üles kasvanud New Yorgis või Nankingis kui Nõmmel või Narvas. Pigem loeb tema tahe püsida eestlasena ja säilitada suhteid kodumaaga.
Mida kavatsete edasi teha?
Kirjutasin oma lõputöö Eesti õigusriigi ja riigiaparaadi suhteliselt edukast ülesehitamisest läinud sajandi 90ndate algul. Olen küllalt noor ja rumal, et tahan aidata paraneda Eesti poliitilisel kultuuril ja kodanikuühiskonnal.