John Banv lle

John Banville Foto: Corbis/SCAPIX

Raamatute «Puutumatu» ja «Meri» autor ütleb intervjuus tõlkija Krista Kaerale, et kuuldes romaani kohta kasutatavat sõna «psühholoogiline», haarab ta revolvri järele. Kirjanik saab olla vaid maailma tunnistaja.

Te olete iiri kirjanik, aga olete öelnud, et ei kavatse ajada iiri asja. Mida te mõtlete iiri asja all?

Iirimaast on olemas väga romantiseeritud ettekujutus. Inimesed arvavad, et see on paik, mis on pilgeni täis värvikaid tüüpe, kirjanikke, kunstnikke ja luuletajaid.

Tegelikult on Iirimaa nagu iga teinegi maa. Meie turismiamet on muidugi väga edukalt tegutsenud, et niisugust romantilist pilti luua, ja see on meile kasuks tulnud. Seda on kasutanud ära ka paljud kunstiinimesed, ning isegi Joyce’ist sai omamoodi elukutseline iirlane, kuigi ta ei pöördunud pärast Iirimaalt lahkumist sinna tagasi.

Nii et mina olen otsustanud hakata sisepagulaseks, nagu võib öelda. Iiri kirjanikud jätavad alati mulje, et nad on romantilised pagulased. Ükski iiri kirjanik ei emigreerunud, kõik nad läksid pagulusse, isegi kui nad ihkasid vabadust ja lahkusid sellepärast Iirimaalt. Mina leian, et praegu on Iirimaal elamine ainus õige tee pagulusse minna. Nii et ma ei tunne ennast eriti iirlasena.

Mul on prantsuse nimi, isapoolsed esivanemad olid hugenotid ja ema poolt ilmselt mustlased. Ma kujutan endast kummalist kombinatsiooni, aga ma ei näegi mõtet endast natsionalistlikku pilti luua. Ma olen lihtsalt kirjanik. Kui mu inglise keele kasutust mitte arvestada...

Jah, see keel. Üks vana iiri muusik ütles mulle kunagi, et gaeli keel on poeetide keel, inglise keel kaupmeeste keel. Kuid Iirimaal kasutatavas keeles sulavad need kokku.

Nojah, 19. sajandi keskel toimus midagi väga kummalist – Iirimaa loobus oma keelest ning kümne aastaga läksime iiri keelelt üle inglise keelele. See oli väga dramaatiline protsess, sest see toimus samal ajal, kui meid tabasid hävitavad näljahädad.

Iiri keel on väga kaudne keel. Mõtlen sageli, et see ei ole mitte suhtlemise, vaid kõrvalepõiklemise keel. Iiri keeles ei saa näiteks öelda: «Ma olen mees.» Selle asemel tuleb öelda midagi niisugust nagu: «Ma olen oma mehelikkuses.» Nii et kui iiri keel kohtab takistust, siis voolab ta selle ümber nagu tulvavesi.

Inglise keel, mis meie maale peale suruti, oli üsna sarnane Rooma keisririigi ladina keelega. See oli käskude, otsese kõne, narratiivi ja vestluse keel, mis püüdles pidevalt selgust. Nii et kui need kaks keelt kohtusid, siis suruti inglise keel tundeerksa iiri keele peale. Tulemuseks oli see, mida me nimetame iiri-inglise keeleks, see erakordselt mõjuv, rikas – ja ohtlik – kirjanduslik keel. See on väga ohtlik, sest me armume sellesse. Kõik iirlased, kõik iiri kirjanikud on liialt sõnadesse armunud.

Väljaspool Iirimaad on inimestel ettekujutus teie väga pikast kirjanduslikust traditsioonist – legendid, vanad raamatud, jutuvestmise traditsioon. Kas ajal, mil kirjutama hakkasite, oli üldine taust noorele kirjanikule soodne?

Iirimaa on maa, mis armastab jutustada omaenda lugu üha uuesti ja uuesti. Kui kolm inimest kokku saavad, hakkavad nad jutustama lugusid, mis on enamasti välja mõeldud. Kui hakkasin teismelisena kirjutama, mõjutas mind aga hoopis suur Euroopa traditsioon. Mul olid suured ambitsioonid nagu mässumeelsetel noortel ikka ja ma ei hoolinud eriti oma maa kirjandusest.

Kui hakkasin üheteistkümneaastaselt päris kirjandust lugema, siis alustasin ma kummalisel kombel inglise kirjanikest, nagu Evelyn Waugh, Graham Greene, Henry Green, P. D. Wodehouse – need olid autorid, keda ma imetlesin. Õppisin palju nende selgest stiilist. Kui sain pisut vanemaks, hakkasin lugema Euroopa kirjandust: Thomas Manni, Hermann Brocki, Kafkat ja Beckettit. Just see oli traditsioon, mida ma järgisin.

Ja ometi ei ole te saanud oma raamatutes iiri ajaloost kõrvale hoida. Seda oli tunda nii teie esimeses raamatus «Birchwood» kui ka hilisemates teostes.

Tegelikult püüdsin ma vältida sellele küsimusele vastamist, aga ilmselt see ei õnnestu. Stephen Dedalus ütles James Joyce’i «Ulysseses»: «Ajalugu on õudusunenägu, millest ma püüan ärgata.» Ma ei ole kunagi aru saanud, mida ta sellega mõtleb... aga meie häda on, et Iirimaa on säärane väike saar.

Mu naine on ameeriklane, ta tuli Iirimaale 1970ndate alguses Californiast ja võib kujutleda, millise kultuurišoki ta üle elas. Ühel päeval vaatas ta loodusfilmi, kus näidati käblikuid, 40 või 50 käblikut koos pesakastis külma eest varjul. Ja mu naine ütles: «Nad on nagu iirlased. Te olete täpselt sellised, kõik kobaras koos siin väikesel maal. Ja te kõik arvate, et olete universumi keskpunkt.»

Ja see on tõsi, minu nooruses poleks andestatud, kui sa poleks kujutlenud, et Iirimaa on vähemalt Euroopa naba. Meil on hullumeelne ettekujutus, et see saar on mingi tunnustamata aristokraatide asupaik.

Samal ajal on meil kohutavaks kinnisideeks virisemine ja kaeblemine. See oli vist kriitik Fintan O’Toole, kes leiutas suurepärase lühendi MOPE (tusatuju) – Most Oppressed People Ever (Kõigi Aegade Kõige Rõhutum Rahvas). Just seda iirlased enda kohta arvavadki.

Aga muidugi, nagu meie ajaloolased on tähelepanu juhtinud, said Ida-Euroopa, Prantsusmaa ja Saksamaa Teises maailmasõjas ränki purustusi, aga umbes kümne aastaga olid nad jalul ja funktsioneerisid moodsate Euroopa riikidena. Meie aga vingume ikka veel sellepärast, et inglased 1164. aastal Iirimaale tungisid. Ja see meeldib meile. Me hellitame seda tunnet, sest meile meeldib olla ohver.

Kriitikud väidavad sageli, et te kirjutasite tetraloogia teadlastest (Kepler, Copernicus, Mefisto ja Newtoni kiri), aga «Newtoni kiri» ei ole ju tegelikult teadusest.

Jah, ma kirjutasin need neli raamatut klassikalise kreeka tetraloogia kohaselt – kolm tragöödiat ja üks satiir. Ja «Newtoni kiri» ongi see satiir. See tekitab lootusi, et see on teadusest, kuid petab neid. See on lühike raamat, mida ma nii lühikesena ei plaaninud. Kuid romaanid kasvavad, mõnikord nagu puud, mõnikord nagu põõsad.

See raamat meeldib mulle, sest seal on peaaegu kõik valesti mõistetud. Peaaegu kõik raamatu minajutustaja arusaamad on ekslikud, ja mulle meeldis, et selle kaanel on Newtoni nimi, selle mehe nimi, kes oletatavasti andis meile universumi muutumatud seadused. Ja mees, kes temast kirjutab, ei näe isegi seda, mis on tema nina all.

Tundub, et teie loomingus on eriline koht kunstil ja just maalidel. Miks on maalid teile nii olulised?

Ega nad ei olegi nii olulised. Aga kirjanikud on kannibalid, nad haaravad maailmast kinni ja kasutavad seda vastavalt oma vajadusele. 1980ndate aastate lõpust saadik kirjutatud viies romaanis olen ma maalikunsti kasutanud võrdkujuliselt. Kui peaksin iseloomustama maalikunsti üldiselt, siis ütleksin, et seal on tegemist tunnistusega.

Kui kõik mu raamatud ühte tohutusse köitesse kokku korjataks, siis võiks seda tõenäoliselt nimetada «Tunnistuse raamatuks», sest me võime maailmas näha ja kogeda ainult pealispinda. Me ei saa teada, mis tunne on teise inimese peaga mõelda. Ma saame tunda ainult nende pealispinda, isegi kui me oleme neisse sügavalt armunud, veedame suurema osa elust nendega koos ja näeme neid iga päev.

Me ei tea neist midagi peale nende välise külje. Me ei saa olla kindlad selles, mida nad mõtlevad. Me ei saa milleski kindlad olla. Ainus, mida kunstnik teha saab, on tunnistust anda: ma olin seal, ma nägin seda, ma nägin kõige selle pealispinda.

Ma olen püüdnud anda neid pealispindu edasi nii täpselt ja elavalt kui võimalik. Ja see on muidugi kõige puhtakujulisem kunst, maalikunst. Nii et küllap ma sellepärast olengi seda kasutanud, aga kunst kui tunnistus on...Ma tahan öelda, et ma ei ole psühholoogiline romaanikirjanik. Kui kuulen romaani juures kasutatavat sõna «psühholoogia», haaran ma revolvri järele. Ma ei saa aru, kuidas võib romaanikirjanik olla midagi muud kui maailma tunnistaja.

Ja ometi on mitmed teie romaanid minajutustused?

Ma tundsin, et just nii neid tuli kirjutada. Tundsin, et need pidid olema mingi kindla, mitte tingimata mehe või isiksuse, vaid hääle tunnistused. Hääle, mis räägib endast ja sellest, mis talle korda läheb.

«Puutumatus» esineb sageli sõna «mask». See tuletab mulle meelde Oscar Wilde’i «maskide tõde» ja «valetamise kunsti».

Noh, Oscar Wilde on öelnud: «Andke inimesele mask ja ta räägib teile tõtt.» Minu meelest vastab see tõele. Oleme kõige ausamad, olles kõige põhjalikumalt maskeeritud, sest oleme siis kaitstud, seisame kusagil enda taga ja võime endale suuremat ausust lubada.

Just seda teevadki mu tegelased Freddie Montgomeryst «Tunnistuse raamatus» Max Mordenini «Meres» – nad kinnitavad oma näo ette maski ja see istub nii tihedalt ja hästi, et muutub nendeks endaks. Ja siis on nad võimelised rääkima. See on nagu antiik-kreeka draama. Näitleja sidus maski näo ette ja hakkas rääkima tõtt. Mitte enda tõtt, vaid tõtt.

Miks te pöördusite Cambridge’i spioonide poole?

Oh, tookord tundus see mulle täiesti loomulik. Kirjanik mäletab haruharva, millal mõne raamatu esimene seeme külvatakse. Kuid «Puutumatu» puhul ma mäletan seda. Vaatasin telerist dokumentaalfilmi Poussinist, ning Anthoy Blunt – viimasena paljastatud Cambridge’i spioon – oli suur Poussini asjatundja. Film algas Blunti pressikonverentsiga pärast seda, kui Margaret Thatcher oli parlamendis nimetanud tema kui spiooni nime.

See toimus 1970ndate lõpus. Teda intervjueeriti ühes kitsas toas. Ta istus toa ühes otsas ja teda lahutas intervjuuks valmistuvatest ajakirjanikest suur vahemaa. Ja Blunt lihtsalt istus ja jälgis neid täiesti osavõtmatult – ta ei saanud aru, et kõrval oli samuti üks kaamera.

Kui ta neid jälgis, libises üle ta näo väga kerge naeratus, nagu tahaks ta öelda: «Kas te tõesti arvate, et te minult midagi välja pigistate? Mind on viimastel aastatel üle kuulanud maailma parimad uurijad ja pole minult midagi teada saanud.» Ja mu naine ütles: «Sa pead temast kirjutama!» Ja ma vastasin: «Jah, ma pean ta välja mõtlema.» Ja sealt see alguse saigi.

Tahtsin kirjutada väga endassesulgunud, külmaverelisest ja iroonilisest inglise kõrgklassi maailmast ja sellest, kuidas inimesed, kes pidid moodustama selle ülemkihi südamiku, olid reeturid, spioonid. Minu meelest oli see väga naljakas.

Cambridge’i spioonidest saaks kirjutada suurepärase komöödia, sest Burgess käis mööda Londoni baare ja rääkis kõigile, et ta on Vene spioon. Ja selle peale öeldi: «Heldeke, on tema alles naljamees!» Muidugi rääkis ta tõtt. Mulle meeldib mõte sellest, et kui inimene räägib ilustamata tõtt, siis keegi ei usu seda. Et see on tõde, siis on see uskumatu. «Puutumatut» kirjutades oli mul väga lõbus.

Kuidas sündis Quirrelli tegelaskuju?

Noh, see on Graham Greene’i portree. Aga see ei ole Graham Greene, vaid selline Graham Greene, millisena teda kujutas üks tema biograafe, kujutas äärmiselt õelalt. See oli üks neid juhtumeid, mil biograaf hakkab oma subjekti vihkama. Ja minu Quirrell põhineb sellel portreel.

Aga jah, ma tahan öelda, et kirjanikud on julmad olevused. Me ründame üksteist. Kõigele lisaks oleme üksteise peale kadedad. Romaanikirjanike, luuletajate, kõigi kunstnike üks tagantkihutavaid jõude on viha kolleegide vastu. Nagu Gore Vidal nii suurepäraselt ütles: «Sellest ei piisa, et ma ise olen edukas, keegi teine peab olema edutu.»

Kuidas «Puutumatu» Inglismaal vastu võeti? See ei saanud vist mingeid auhindu?

Inglased vihkasid seda kogu hingest. Nad olid solvunud, et kasutasin Blunti elu, ning raamatu hoidis Bookeri lõppvalikust eemal kriitik, kes väitis, et ma olin Blunti elu rüüstanud. Hoolimata sellest, et inglased vihkavad Blunti, sest ta oli reetur. Muidugi, kui mõni inglane oleks tulnud ja kirjutanud raamatu Iirimaast ning teinud näo, et tal on kõiges õigus, siis küllap oleksid iirlased teda samamoodi vihanud. Inglismaa ja Iirimaa suhted on väga veidrad.

Räägime nüüd «Merest». Kui palju te iseennast oma raamatutesse panete ning kas «Meri» oli mingil määral inspireeritud teie enda lapsepõlvest ja nooruse mälestustest?

Küsimuse esimesele poolele vastates võin öelda, et muidugi panen ma ennast tervenisti raamatutesse. Ma olen ainus materjal, mis mul on. Kõik need väikesed nukud ja marionetid on minust sündinud. Nad on kõik minu eri küljed. Samal ajal ei ole need raamatud muidugi üldse minust, sest tegu on ilukirjandusega. Isegi autobiograafilised romaanid ei ole autobiograafiad – need on romaanid.

Kui ma alustasin «Merd», siis tahtsin kirjutada väga lühikese ja lihtsa romaani lapsepõlvest ja mererannast. Olin kirjutanud raamatu «Surilina». Üks sõber ütles, et ma oleksin pidanud minema lõpuni välja ja panema sellele pealkirjaks «Puusärk» – kindlasti oleks see tohutult populaarseks saanud. See on väga sünge ja raske raamat. Raske mulle ja raske lugejale.

Nii et ma tahtsin muutust. Tundsin, et olin jõudnud ühe raamatute seeria lõppu, mis algas ilmselt 1989. aastal «Tunnistuse raamatuga» ja lõppes «Surilinaga». Tahtsin midagi muud ja üritasin poolteist aastat kirjutada seda lühikest raamatut mererannast. Aga see ei toiminud. See ei hakanud elama.

Ja siis hakkas mu peas rääkima Max Mordeni hääl. Ma ei tea, kust see tuli, ma ei tea, millal see rääkima hakkas. Kui ma aga olin ta kord juba saanud, suutsin ma raamatu lõpetada. Aga mereranda kirjeldavates lõikudes on tõesti väga sügavalt mu enda lapsepõlv. Ja küllap on see raamat nii populaarne sellepärast, et see pöördub väga otse inimeste enda mineviku poole.

Tahtsin kirjutada lapsepõlve puhtusest ja süütusest, millest ma polnud enne mõelnud.

Ja see raamat võitis Man Bookeri auhinna. Mida on see teie elus muutnud?

Noh, mu pangadirektor ei ärka enam öösel karjudes, mõeldes mu võlast. Peale selle ei ole see midagi muutnud. Oleks rumal ja tobe lasta auhinnal midagi oma elus muuta – peale selle, et saad natuke raha. Vaadake, kui žüriis oleks olnud viis teistsugust inimest, oleksid lõpp- valikusse jõudnud teised raamatud ja oleks olnud teine võitja. See on puhas juhus – loteriipilet... aga loteriiga võita on meeldiv.

Mida oskate mulle rääkida Benjamin Blackist?

Noh, Benjamin Black lõbustab mind väga nüüd, kus ma hakkan vanaks saama. Kõigepealt juhtus kaks asja. Mul oli telestsenaarium, mille olin kirjutanud Iiri ja Austraalia televisioonile. Seda ei tehtud valmis ega tehtagi.

Selles oli juttu parempoolsest katoliiklikust grupist, kes eksportis imikuid Austraaliasse. Ja see lihtsalt vedeles mul sahtlis. Aga siis hakkasin esimest korda elus George Simenoni lugema.

Mitte Maigret’ raamatuid, vaid neid, mida ta nimetas roman dur, karme romaane. Mind vapustas see, kui lihtsalt need on organiseeritud ja kui lihtsalt jutustatud. Mõtlesin, et kui nende karmide romaanidega võib saavutada sellise mõju, siis ma tahan seda teha.

Otsustasin kirjutada selle telestsenaariumi romaaniks. Ma ei kavatsenud end pseudonüümi taha peita – aga otsustasin kirjutada pseudonüümi all, andmaks lugejatele teada, et see on minu teistest raamatutest erinev suund. Ja nende suundade erinevus on ka selles, et John Banville’i raamatus on absoluutne keskendumine. Ma veedan kolm-neli-viis aastat ühe õhukese raamatu kirjutamisele keskendudes. Benjamin Blacki esimese raamatu kirjutasin valmis kahe kuuga. Ja ma loodan, et seal on tunda spontaansust.

Kas olete alustanud uut John Banville’i raamatut?

Olen küll. Sellest tuleb järjekordne ülemaailmne bestseller, mis põhineb Heinrich von Kleisti näidendil «Amphitryon». Seda loevad sajad tuhanded lugejad. Tegevus toimub Iirimaal, maamajas nagu tavaliselt. See on kirjutatud kolmandas isikus. Aga seal on ka minajutustaja, jumal Mercurius... kes on tulnud isa Jupiteriga kaasa, sest isa on armunud majas ühte naisesse. See on omamoodi suveöö unenägu. Erootiline komöödia.

Aga ma olen kindel, et aastate jooksul muutub see kenasti süngemaks, sest tegu on ju minuga, minu raamatuga. Ma olen alles alustanud ja teate, sellest tuleb mu meistriteos. Täiuslik raamat. Selles raamatus pole kusagil ühtki viga.

Aga rääkige minuga uuesti umbes kolme aasta pärast, kui ma olen valmis enesetappu sooritama!

• Krista Kaera intervjuu John Banville´iga on osa Nemcom.tv saatesarjast «Vestlused», milles mõjukaid kirjanikke küsitlevad nende tõlkijad. www.nemcom.tv

• Tõlkinud Krista Kaer

John Banville

• sündis 1945. aastal Iirimaal Wexfordis

• 1988–1999 töötas ajalehe Irish Times kirjandustoi metajana

• Elab Iirimaal Dublinis.

• Raamatud:

Kirjutanud ligi 20 teost, millest tuntumad on 1973. aastal valminud «Birchwood»,  1989. aastal Bookeri lõppvalikusse jõudnud «Tunnistuste raamat», 1997. aastal valminud «Puutumatu», 2002. aastal valminud «Surilina» ja 2005. aastal Bookeri preemia pälvinud «Meri».

Tuntud on ka tetraloogia teadlastest, kuhu kuuluvad 1976. aastal valminud «Doctor Copernicus» (võitis 1976. aastal James Tait Blacki mälestusauhinna), 1981. aastal valminud «Kepler» (sai 1981. aastal Guardiani ilukirjanduspreemia), «Newtoni kiri» (1982) ja «Mefisto» (1986).

• Pseudonüümi Benjamin Black all on avaldanud romaani «Christine Falls»

• Eesti keeles on ilmunud

«Newtoni kiri», LR 40/1990

«Puutumatu», Varrak 2005

«Meri», Pegasus 2006

Üllataja Banville

John Banville on kirjanik, kelle kuulsus on kasvanud tasapisi. Võib-olla on põhjuseks see, et ta ei ole olnud silmatorkavalt iiri teemaga tegelev autor – iiri teemaga seostub alati midagi romantilist ning seetõttu pälvib see ka sageli suuremat tähelepanu. Auhindu ja tunnustust on ta muidugi saanud ka enne Bookeri auhinna võitmist, kuid «Mere» võit oli siiski üllatus. Üks inglise kriitik väljendas seda isegi nii, et Banville’i võit oli umbes niisama tõenäoline nagu see, et kuulus erak J. D. Salinger korraldab New Yorgis Times Square’il rahvapeo. Banville’i enda esimene kommentaar oli, et ta rõõmustab hea kirjanduse võidu üle. Ja hea kirjandus on see, mida ta on väsimatult propageerinud ka Irish Times’i pikaajalise kirjandustoimetajana.

Intervjuu Banville’iga toimus Londonis Eesti Saatkonna hoones, kui väljas oli 35 kraadi sooja. Nii et võiks öelda, et see nõudis talt tõelist kangelaslikkust, ning kahju on vaid sellest, et kolmveerand intervjuust jääb praegu avaldamata. Loodetavasti jõuab seegi lugejateni, kui ilmuma hakkavad Banville’i järgmised raamatud, sest tundub, et ka eestlased on selle suurepärase kirjaniku nüüd enda jaoks avastanud.