Peeter Saari: Diilid Preatoni protsessis

Peeter Saari Foto: Postimees.ee

Avalik kiri justiitsminister Rein Langile

Hiljuti raputasite avalikkust vihjega, et meie kriminaalpolitseiametnikud on teinud taunimisväärseid kokkuleppeid kurjategijatega, seevastu andsite väga kõrge hinnangu prokuröridele, kes ei jäävat millegi poolest alla USA, Hollandi või Soome ametivendadele.

Lubage mul aga käesolevaga juhtida tähelepanu väidetavalt Eesti suurima maksupettuse kohtuasja menetlemise kummalisele käigule just Teie ministeeriumi haldusalas.

Preatoni kaasus

Kõne all on nn Preatoni kaasus, kus peamiseks kohtualuseks tuntud suurärimees, kes 1990.-ndail mitme riigi õiguskaitseorganitega pahuksisse sattunult Eestisse tuli, siinses meedias koos poliitikutega pidevalt pildil oli, EV kodakondsuse sai ning siis äkki suvest 2001, mil Preatoni suure käraga vallandas oma finantsnõuniku Ilona Saari, polnud miski enam endine.

Toimunust toob ajalehe Äripäev otsingumootor märksõnaga „Ilona Saari” välja tänaseks üle poolesaja artikli. Näiteks 02.07.2004 leht kirjutab: „Preatoni ähvardas Saarit, Preatoni mahitusel korraldas politsei Saari kodus läbiotsimise. Seepeale võttis Saari ühendust kaitsepolitseiga ja tõi avalikkuse ette Preatoni maksupettused. Nii Preatoni kui ka Saari lahkusid pärast tüli Eestist, esimene Itaaliasse, teine algul Sloveeniasse, siis Horvaatiasse. Saari töötab Zagrebis rahvusvahelises konsultatsioonifirmas Deloitte piirkonna finantsjuhina.”

Augustis kirjutas H. H. Luik oma Eesti Ekspressi artikliseerias „Klannimajandus Eestis” Preatoni protsessist kui „muttajooksva” kohtuasja eredaimast näitest, ta ei pea menetluslikult loogiliseks asja toppamist väidetavalt ühe tunnistaja Ilona Saari haiguse taha ning resümeerib, et nagu ei tahtnud riik Preatoni pakutud sajamiljonilist topeltkompensatsiooni, nii paistab, ei taha ta tema üle ka õigust mõista.

Mida riik loodab?

Mina muidugi ammugi ei või teada, mida tegelikult loodab Preatoni protsessist riik, st teda esindav Riigiprokuratuur. Aga ma olen oma elukutse tõttu harjunud tundmatu nähtuse lahtimõtestamiseks kõigepealt reastama protsessi iseäralikke faktilisi ilminguid.

Nagu veendusin meie omavahelisel põgusal jutuajamisel ühel suursaadiku vastuvõtul 2006.a. suvel, olete Te I. Saari kaasusega hästi kursis, seetõttu juhin Teie tähelepanu vaid peamisele, millest järeldub nii mõndagi asja menetlemise stiili kohta Justiitsministeeriumi haldusalas.

Nagu teate, 2002.a. suvel implanteeriti I. Saarile automaatne defibrillaator ning sestpeale on ta Genfi haigla kardioloogiaosakonna regulaarse hoole all. Justiitsministeeriumi alluvuses olev Eesti Kohtuarstlik Ekspertiisibüroo ajas oma 2005.a. aktis segamini defibrillaatori südame tavalise stimulaatoriga, selle mitmeti vigase dokumendi delikaatsed isikuandmed lekitati ajakirjandusse – moonutatult, et jätta mulje inimesest kui simulandist – mispeale ma olin sunnitud kogu tõe avalikkuse ette tooma 26.04.2005 Postimehes.

Murti tunnistajale antud lubadust

Teatavasti uurijal oli kokkulepe I. Saariga kui peatunnistajaga teda mitte süüdistatavaks teha. Siis aga võttis asja üle uus uurija, kes täna enam ei tööta õiguskaitseinstantsides ning murti tunnistajale antud lubadust. Võrdluseks: Teie taunite aumehelikku kinnipidamist kurjategijatele antud lubadustest.

Alates kohtuprotsessi algusest sügisel 2004 on Preatoni advokaadid jõuliselt välja käinud argumendi, et I. Saari kahtlustatava/süüdistatava staatus „nullib ära” tema poolt uurimise algul antud tunnistused.

Eesti Päevalehe 04.11. 2004 numbris on lõik: „Kuigi seaduse kohaselt aegub Saari väidetav kuritegu tuleva aasta juunis, leiab prokurör, et aegumistähtaeg naist ei päästa. “On mõningaid võimalusi, millest ma ei soovi rääkida,” lisas Vaik”.

Kui see ei ole riigiprokuröri ülestunnistus, et Riigiprokuratuur kavatseb jätkuvalt seadusi
väänata, siis mis see on? Viimase kahe aasta jooksul levitab Riigiprokuratuur meedia, eriti Äripäeva kaudu I. Saari kohta laimavat väärteavet. 07.09.2006 Äripäevast loeme: „Prokuratuuri andmetel aegub vastutusest kõrvale hoidva Ilona Saari kriminaalasi 15 aastat pärast maksupettuse toimepanemist.”. Seevastu Preatoni jaoks aga juba kolme aasta pärast…

Kas see ei ole instruktsioon Preatoni kaitsemeeskonnale? Mis tagamõttega hakati

peatunnistajale looma peasüüdlase ja „kõrvalehoidja” kuvandit? See siiani pidevalt väljakäidav „põhjuseta kõrvale hoidmise” väide kummutati vaidlustamisele mittekuuluvalt juba 2005.a. aprillis Tallinna Ringkonnakohus, kelle määrust aga Riigiprokuratuur on eiranud.

Kuidas on võimalik, et Eesti Vabariigi kohtu lõplik lahend ei loe midagi Riigiprokuratuurile? Niisugune küsimus oli adresseeritud justiitsministrile minu vastulauses, mis ilmus 18.sept. 2006 Äripäevas. Oma küsimusele pole ma vastust saanud…

Justiitsministeeriumi diilid

Nüüd oleme jõudnud teemakohase põhiküsimuseni – mis diile pakuvad Justiitsministeeriumi kõrged ametnikud?

Riigiprokurör Laura Vaik pakkus I. Saari esindajatele diili, et tulgu ta Eestisse tunnistama kohtusse, siis Riigiprokuratuur vastutasuks lõpetab tema kriminaalasja. Pangem tähele, Teie ministeeriumi haldusala kõrge ametnik pakub nüüd juba kokkulepet kurjategijaga (kahtlustatava ja „kõrvalehoidja” staatuses). Aga miks välisriigis legaalselt elamisloaga viibiv inimene, kellele kaks korda juba on antud ränk õppetund, et meie õiguskaitseorganitele seaduskuulekalt abi osutamine ei loe ja kokkuleppeid murtakse, peaks seda pakkumist üldse uskuma? Ja mida õieti pakutakse – sina talu elustavaid elektrilööke vaheldumisi advokaatidetiimi rünnakutega ja riski oma eluga või minimaalselt defibrillaatori vahetusoperatsiooniga, aga meie teeme vastutasuks paberikese, mille me seaduse järgi nagunii pidime ammu tegema! Sellises ebavõrdses diilis puudub isegi see aumehelikkus, mis olemas Teie poolt taunitavates kokkulepetes väidetavalt Siseministeeriumi süsteemi ametnike poolt.

Aga diil jääb ära lihtsal põhjusel, sest nagu teate, I. Saari raviarst on keelanud osalemise niisugustes stressiolukordades ja vastavaid tõendeid on toimikus rohkem kui üks.

Aasta tagasi otsustas Riigiprokuratuur ise õigusabi korras taotleda I. Saari meditsiinilist ekspertiisi Šveitsis. Aga Šveitsist tuli äraütlev vastus põhjendusega, et taotluses peensusteni kirjeldatud I. Saari teod ei ole kuriteod Šveitsi õiguse järgi.

Kuidas on võimalik, et riigiprokurör, kelle professionaalne tase ei jäävat millegi poolest alla USA, Hollandi või Soome ametivendadele, sellist vastust ette ei näinud?

Ping-pong jätkub – riigiprokurör saadab mitu kuud peale vastuse saamist ja pool aastat peale viimast kohtuistungit Šveitsi poole teele uue kirja, kus ametliku süüdistuse väliselt asub välja pakkuma I. Saari kohta uusi raskeid paragrahve palvega, et las Šveitsi pool vaadaku ise, kas miski neist äkki “ei vasta mõnele Šveitsi seaduses sätestatud kuriteokoosseisule” (tsitaat 02.06.2006 kirjast). Sellele lisapöördumisele saadud eitava vastusega on lõplikult selgunud, et I. Saarile kohtuarstlikku ekspertiisi Šveitsi pool ei tee.

Süüdistusparagrahviks sai laibarüvetamine

Venitamismäng aga jätkub – käiakse välja uus justkui diilipakkumise variant, mis septembris toimunud kohtuistungi kajastuses Äripäevas avalikult välja hõigatakse pealkirja all „Ilona Saari asub Preatoni vastu tunnistama videotehnika abil”. Nüüd on Šveitsilt videokonverentsi korraldamiseks õigusabi korras loa väljaajamine juba Liivalaia kohtumaja mure.

Vahepeal olen pidanud Riigiprokuratuuriga armastusväärset dialoogi teabenõuete ja kaebuste keeles ja omandanud mõningase kirjaoskuse pühapäevajuristi tasemel. Seejuures hämmastas mind tõsiste trükivigadega dokumentide korduv saamine kõrgest õigusinstantsist. Ühes juhtiva riigiprokuröri Margus Kurmi allkirjaga määruses jõuti vormistuse räpakusega niikaugele, et noorele naisele inkrimineeriti laibarüvetamine.

Ma küll saavutasin selle määruse tühistamise eeluurimiskohtuniku poolt, mis nii talle kui kohtu sõltumatust ilmutanud professionaalile kui ka mulle kui amatööradvokaadile üksjagu au teeb, kuid ei mingit vabandust Riigiprokuratuurist ei kaasunud, mis antud juhtumis – minu tütre haiguslugu silmas pidades – pidanuks olema iga endast ja kodanikest lugupidava asutuse aukohustus.

Kõik see paraku näitab töö-, õigus-ja üldkultuuri taset Teie vastutusala tippasutuses – Riigiprokuratuuris.

Mis saab videokonverentsist?

Mis saab videokonverentsist, mina ei tea ega saa seega selle toimumisele kaasa aidata, kui isegi väga tahta. Sest Liivalaia kohtumaja ei tavatse ettenähtud korras vastata teabenõudeile. Veelgi enam, Liivalaia kohtumaja istungiaegade veebitabel jättis avalikkuse teavitamata jaanuaris pidada lubatud kohtuistungist. Selle toimumisest 30.01.2007 sain vaid juhuslikult teada, kui ma pieteeditunnet kohtu ees maha surudes – et kas sobib ikka ühel kurjategijaks peetava perekonnaliikmel kohtuniku poole otse pöörduda – talle helistasin oma vastuseta teabenõuete pärast.

Ma ei lasku prognoosidesse I. Saari videokonverentsiga Šveitsist ülekuulamise teostatavuse/teostamatuse kohta arvestavalt õiguslikke, meditsiinilisi ja tehnilisi aspekte, sest selle mittetoimumine viimasel kohtuistungil ja varasemad Šveitsi poole vastused õigusabipalvetele kõnelevad iseenda eest..

Teile kui juristile peaks olema aga ilmne, et I. Saari hoidmine kahtlustatava staatuses mitte ainult ei loo Preatoni advokaatidele võimalusi suunata kohtumenetluse kulgu, vaid võib selle kallutada farsiks.

Viimasel kohtuistungil pidi kohtunik Eha Popova – vaatamata riigiprokuröri protestile – järele andma Preatoni advokaatide survele ja kuulutas kohtuistungi kinniseks (?!), et eemaldada kohtusaalist mind kui I. Saari pereliiget. Võib-olla tahtsidki Preatoni advokaadid mind säästa sündsusetult süüdistava tunnistuse kuulmisest, mida Egiptusest kohalelennutatud kohkunud olekuga härrasmees pidi andma? Igatahes tänu istungi kinniseks kuulutamisele seekord ei saanud midagi meediasse lasta I. Saarit laimavas kontekstis.

Kohtuprotsessi ootuspärane muttajooksmine

Protsessi peitmine kinniste uste taha võib korduda järgmistel kohtuistungitel, kus ilmselt jätkub samalaadsete tunnistuste kuulamine, nagu on olnud seniste Preatoni poolelt ettekäidute stiil – tunnistaja ütleb end mitte mäletavat suurt midagi, aga sellegipoolest väljendab veendumust, et maksupettuse korraldas just I. Saari. Nii et on võimalusi asja aastaid veel venitada. Riik teeb suuri kulutusi, aga Preatoni 101-st miljonist saavad osa vaid advokaadid. Või keegi veel?

Kui juba Teie teavitate, et ametnikud ja poliitikud on andnud aumehe sõna teatud tüüpidele – st kohaliku kaliibriga sulidele –, siis kas saab olla kindel, et 101 miljonit välja pakkunud härrasmehele ja endisele poliitikute suurele sõbrale pole mitte mingit diili vastu pakutud?

Kokkuvõttes, kogu faktidereast saab teha lausa teadusliku paratamatusega järelduse, et suurima maksupettuse kohtuprotsessi muttajooksmine E. Preatonile soodsal viisil on ootuspärane.

Kuidas saabki maksupetturiks teha auväärset suurärimeest, kelle pank, ehkki muudetud lühinime SBM all, Eestis liigse kärata endiselt töötab ja seda spetsialiseerunult spetsiifilistele klientidele. Hiljuti SBM omanikfirma Marfin Grupi aktsiate kontrollpaki valdajaks tõusnud fond DB on emiiriperekonna Al Maktoumi finantsrusikas Euroopasse sisenemisel, nagu on ähvardanud nii DB kui ka Marfini juht Soud Ba´Alawy. DB on omakorda suuraktsionär pangas BI (Bank Islam). Nagu tüüpiline islamipank, tegutseb BI šariaadiseaduste järgi. Seega Preatoni panga kaudu võiks saabuda Eestile helge tulevik – keelatakse pangalaenuintressid jms. Kogu diili hind – üks fertiilses eas naine ja rahvusvahelise finantsistikogemusega spetsialist Eestile kaotsi läinud – on ju köömes, eks ole? Seda enam, et tegemist on ju salakavala simulandiga, kes TÜ-s cum laude õppimist teeseldes tegelikult juba siis sepitses finantsskeeme, kuidas sinisilmseid välisinvestoreid maksupettuste võrku hakata vedama.

Soovin Teie ministeeriumi asutustele edu seaduskuulekuse ja õiguskultuuri arendamisel riigiprokuröride juhtimisel, kes oma noorusele vaatamata on juba ületanud USA, Hollandi või Soome ametivendade taseme ning loonud õigusemõistmise uue vormi – preatoni protsessi.